Tõnu Karjatse filmikomm: ei mäletagi sellist autorifilmide tulva ({{commentsTotal}})

"Mao embus" Autor/allikas: kaader filmist

Käes on jaanuari lõpp ja filmilevitajad on aastat alustamas ühiselt ning võimsalt - ei mäletagi sellist uute autorifilmide tulva nagu seda pakuvad praegu Artis ja Sõprus. Sarnaneb see juba omaette väikse filmifestivaliga.

Filmide linaletoomise ajastusel on otsene side Kuldgloobuste ja Oscari nominatsioonidega, kuid praeguseks selgunud lõplikke nimekirju arvestades pole nende filmide esindatus meie kinodes veel kaugeltki täiuslik. Kinodesse alles jõuavad peamised kandidaadid USA Filmiakadeemia auhinnale võõrkeelsete filmide kategoorias - Laszlo Nemesi "Sauli poeg" ja Deniz Gamze Ergüveni "Mustang". Tuleval nädalal lisandub mängufilmidele veel Docpointi programm, mis teeb valiku veelgi keerulisemaks, seega tuleks praegu mängufilmid ära vaadata, seda enam, et autorifilmidele tavapäraselt väga palju seansse ei eraldata ja need võivad juba mõne nädala jooksul ekraanidelt kaduda, et ruumi teha suurema kassapotentsiaaliga teostele.

Kinode praegusest repertuaarist välja nopitud kolmel filmil, millest juttu tuleb, puudub ühisnimetaja peale selle, et nad kõik kajastavad modernse inimese ja ühiskonna kriisi ühe või teise nurga alt ning on filmifestivalidel olnud edukad.

Kolumbia režissööri Ciro Guerra "Mao embus" on harukordne mitmel põhjusel - see on esimene Kolumbia film, mis on pääsenud Oscari nominatsioonini, ta käsitleb Amazonase indiaanlaste kaduvat kultuuri, on üles võetud Kolumbia džunglis ning haruldaseks muudab ta ka see, et digiajastu võimaluste kiuste on film üles võetud ehtsale, 35-millimeetrisele filmilindile. "Mao embus" tugineb kahe bioloogi Theodor Koch-Grünbergi ja Richard Evans Schultesi päevikutele, mida nad pidasid Amazonase džunglites püha taime yakruna otsingutel. Nende kahe läinud sajandil elanud ja tegutsenud valge mehe uurimisretkest saab tänapäeva kinovaataja ekskurss väljasuremisohus hõimude ning kultuuride juurde, mida peidavad maailma ökosüsteemis asendamatud Amazonase vihmametsad. Must-valge fotograafia aitab luua ajaloolist silda ega vähenda vihmametsade reaalset koloriiti, isegi vastupidi - monokroomne pilt paneb värviliste vaatemängudega harjunud vaataja imetlema valguse ja varjude külluslikku graafikat, võimaldades ja võimendades kordumatut kogemust. Ciro Guerra äärmiselt südamlik ja valuline film kõlab hoiatava appikarjena kaduvatelt hõimudelt, kelle kultuuri on valge inimene jalge alla tallanud ning kelle elukeskkond on sellesama sõda ja hävingut armastava tsivilisatsiooni tegevuse pärast hävinemas. Ciro Guerra lavastus on leidlik ja ökonoomne, siin pole Werner Herzogi mastaapset ambitsiooni, Guerra maailm on pigem intiimne, isiklik ja nii ta ka mõjub.

Paralleele võib tuua näiteks Akira Kurosawa "Dersu Uzalaga" (1975), kus samuti kohtuvad loodusemees ja nii-öelda tsivilisatsiooni esindav ohvitser. Guerra küsib suuri küsimusi: mis on kultuur? haridus? tsivilisatsioon? religioon? Kui vaataja suudab neist küsimustest aru saada, on ta võimeline leidma ka vastuseid ning sealt algabki tee selle kõige hoidmisele. "Mao embus" on film ökoloogilisest ja kulturoloogilisest kriisist, Guerra aitab vaatajal luua suuremat pilti kui seda võimaldavad uudistekanalid või National Geographic. "Mao embus" on missiooniga film ja Oscari nominatsioon koos kaasneva tähelepanuga aitab sellele missioonile loodetavasti kõvasti kaasa.

Prantsuse režissööri Maiwenni "Minu kuningas" ei küsi sedavõrd suuri, inimkonna tulevikku puudutavaid küsimusi. Teema on argisem ja plaan, milles film toimib, isiklikum. "Minu kuningas" on suhtedraama selle žanri parimas tähenduses. Küsimused, mida film tõstatab, on ka lihtsalt mõistetavad - miks me teeme just selliseid emotsionaalseid otsuseid, millest juba otsustades teame, et need pole õiged. Armastus aga ei küsi. Prantslastel on väljend “coup de foudre” (välgulöök), mis tähistab armastust esimesest silmapilgust. "Minu kuningas" räägib loo Tonyst ja Georgiost (Emmanuelle Bercot, Vincent Cassel) – märkamatust kontorihiirekesest ja kõigi seltskondade naelaks olevast karismaatilisest alfa-isasest. Ehk siis naine, kelle sarnane ei taha sisimas ükski naine olla ja mees, kellele soovivad sisimas sarnaneda kõik mehed. Maiwenn rajabki oma vastanduse sellistele võimendatud stereotüüpidele, et oma vastandlikkuses tõmbuvate maailmade konflikt oleks veel ilmsem.

Kino ongi oma pildilise esteetikakoodi kehtestamise kõrval ka märkimisväärses osas draamakunst ning "Minu kuningas" on väga tugevate näitlejatöödega ja hea stsenaariumiga linateos, mis mõjub värskendavalt just elulisuse ning usutavusega. Muidugi kasutab Maiwenn ka hoopis moodsamat filmikeelt, kui seda teeb Hollywood oma loendamatutes suhtedraamades, tulemus ei jäta aga külmaks ka neid, kes romantilistesse filmidesse muidu ehk eriti tõsiselt ei suhtu.

Kui "Minu kuningas" on film tänapäeva inimese emotsionaalsest kriisist, siis Tšiili lavastaja Pablo Larrain tegeleb oma filmis "Klubi" moodsa maailma eetilise ja religioosse palega, mis on samuti jõudnud kriisi. Või ehk polegi tegemist kriisiga, võib-olla on need kriisimärgid olemas olnud kogu aeg, kuid neid pole seni sellistena tõlgendatud? Lapsepilastusjuhtumid kirikus ja religioossetes ringkondades leviv ajupesu, millest "Klubi" tõukub, on meedias laiemat kõlapinda saanud just viimastel aastatel.

Samas on need kuriteod toimunud aastakümneid ja raske on leida seda, kes viskaks esimese kivi. "Klubis" saabub kirikust väljaheidetud vaimulike vanadekodusse noor preester, et uurida üht maja uue asukaga seotud enesetapujuhtumit. Uurija salajasem agenda, mida tagandatud preestrid kahtlustavad, on nende pelgupaikade sulgemine ja kurjategijate kohtu alla andmine. Vaimulik uurija aga lähtub kõigile ootamatult kristlikust eetikast ja jätab lõpu vaatajale, võimaldades tal asuda kõrgeima kohtumõistja rolli. Ka "Klubi" teevad suureks andekad näitlejad ja vapustav lugu, mis näitab mitte ainult moraalselt degradeerunud vaimulikke, vaid osutab ka väikses kogukonnas peituvale ohule sellises suletud ringis korda saadetud kuritegude varjajana. "Klubi" paljastab need mehhanismid, kuidas selliseid väärtegusid on varjatud, vaimulike eetiline kriis saab sotsiaalsed ja poliitilised mõõtmed.

On vaatamist, on mõtlemist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Ivar Kaasiku näitus "summa rerum" Münchenis.Ivar Kaasiku näitus "summa rerum" Münchenis.
Evald Okase muuseumis saab poppi ja glämmi

Evald Okase muusemi galeriis avatakse 27. juunil kell 17 Ivar Kaasiku ja Andro Kööbi maalinäitus "Pop & glam", kuraatoriks Harry Liivrand.

Eeva Talsi laulab plaadil Jaan Tätte "Ojalaulu".Eeva Talsi laulab plaadil Jaan Tätte "Ojalaulu".
XII noorte tantsupeo lood ja laulud said plaadile

Ilmus eeloleval noorte tantsupeol kõlava muusikaga plaat, millele salvestatud 26 lugu esitavad armastatud Eesti solistid, kelle muusika saatel ligi 8500 tantsijat ja võimlejat ka 30. juunil ja 1. juulil tantsima hakkavad.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Katarina Tomps
Teatraalne kaamera. Katarina Tomps, "Don Quijote"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Kadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.