Tõnu Karjatse filmikomm: ei mäletagi sellist autorifilmide tulva ({{commentsTotal}})

"Mao embus" Autor/allikas: kaader filmist

Käes on jaanuari lõpp ja filmilevitajad on aastat alustamas ühiselt ning võimsalt - ei mäletagi sellist uute autorifilmide tulva nagu seda pakuvad praegu Artis ja Sõprus. Sarnaneb see juba omaette väikse filmifestivaliga.

Filmide linaletoomise ajastusel on otsene side Kuldgloobuste ja Oscari nominatsioonidega, kuid praeguseks selgunud lõplikke nimekirju arvestades pole nende filmide esindatus meie kinodes veel kaugeltki täiuslik. Kinodesse alles jõuavad peamised kandidaadid USA Filmiakadeemia auhinnale võõrkeelsete filmide kategoorias - Laszlo Nemesi "Sauli poeg" ja Deniz Gamze Ergüveni "Mustang". Tuleval nädalal lisandub mängufilmidele veel Docpointi programm, mis teeb valiku veelgi keerulisemaks, seega tuleks praegu mängufilmid ära vaadata, seda enam, et autorifilmidele tavapäraselt väga palju seansse ei eraldata ja need võivad juba mõne nädala jooksul ekraanidelt kaduda, et ruumi teha suurema kassapotentsiaaliga teostele.

Kinode praegusest repertuaarist välja nopitud kolmel filmil, millest juttu tuleb, puudub ühisnimetaja peale selle, et nad kõik kajastavad modernse inimese ja ühiskonna kriisi ühe või teise nurga alt ning on filmifestivalidel olnud edukad.

Kolumbia režissööri Ciro Guerra "Mao embus" on harukordne mitmel põhjusel - see on esimene Kolumbia film, mis on pääsenud Oscari nominatsioonini, ta käsitleb Amazonase indiaanlaste kaduvat kultuuri, on üles võetud Kolumbia džunglis ning haruldaseks muudab ta ka see, et digiajastu võimaluste kiuste on film üles võetud ehtsale, 35-millimeetrisele filmilindile. "Mao embus" tugineb kahe bioloogi Theodor Koch-Grünbergi ja Richard Evans Schultesi päevikutele, mida nad pidasid Amazonase džunglites püha taime yakruna otsingutel. Nende kahe läinud sajandil elanud ja tegutsenud valge mehe uurimisretkest saab tänapäeva kinovaataja ekskurss väljasuremisohus hõimude ning kultuuride juurde, mida peidavad maailma ökosüsteemis asendamatud Amazonase vihmametsad. Must-valge fotograafia aitab luua ajaloolist silda ega vähenda vihmametsade reaalset koloriiti, isegi vastupidi - monokroomne pilt paneb värviliste vaatemängudega harjunud vaataja imetlema valguse ja varjude külluslikku graafikat, võimaldades ja võimendades kordumatut kogemust. Ciro Guerra äärmiselt südamlik ja valuline film kõlab hoiatava appikarjena kaduvatelt hõimudelt, kelle kultuuri on valge inimene jalge alla tallanud ning kelle elukeskkond on sellesama sõda ja hävingut armastava tsivilisatsiooni tegevuse pärast hävinemas. Ciro Guerra lavastus on leidlik ja ökonoomne, siin pole Werner Herzogi mastaapset ambitsiooni, Guerra maailm on pigem intiimne, isiklik ja nii ta ka mõjub.

Paralleele võib tuua näiteks Akira Kurosawa "Dersu Uzalaga" (1975), kus samuti kohtuvad loodusemees ja nii-öelda tsivilisatsiooni esindav ohvitser. Guerra küsib suuri küsimusi: mis on kultuur? haridus? tsivilisatsioon? religioon? Kui vaataja suudab neist küsimustest aru saada, on ta võimeline leidma ka vastuseid ning sealt algabki tee selle kõige hoidmisele. "Mao embus" on film ökoloogilisest ja kulturoloogilisest kriisist, Guerra aitab vaatajal luua suuremat pilti kui seda võimaldavad uudistekanalid või National Geographic. "Mao embus" on missiooniga film ja Oscari nominatsioon koos kaasneva tähelepanuga aitab sellele missioonile loodetavasti kõvasti kaasa.

Prantsuse režissööri Maiwenni "Minu kuningas" ei küsi sedavõrd suuri, inimkonna tulevikku puudutavaid küsimusi. Teema on argisem ja plaan, milles film toimib, isiklikum. "Minu kuningas" on suhtedraama selle žanri parimas tähenduses. Küsimused, mida film tõstatab, on ka lihtsalt mõistetavad - miks me teeme just selliseid emotsionaalseid otsuseid, millest juba otsustades teame, et need pole õiged. Armastus aga ei küsi. Prantslastel on väljend “coup de foudre” (välgulöök), mis tähistab armastust esimesest silmapilgust. "Minu kuningas" räägib loo Tonyst ja Georgiost (Emmanuelle Bercot, Vincent Cassel) – märkamatust kontorihiirekesest ja kõigi seltskondade naelaks olevast karismaatilisest alfa-isasest. Ehk siis naine, kelle sarnane ei taha sisimas ükski naine olla ja mees, kellele soovivad sisimas sarnaneda kõik mehed. Maiwenn rajabki oma vastanduse sellistele võimendatud stereotüüpidele, et oma vastandlikkuses tõmbuvate maailmade konflikt oleks veel ilmsem.

Kino ongi oma pildilise esteetikakoodi kehtestamise kõrval ka märkimisväärses osas draamakunst ning "Minu kuningas" on väga tugevate näitlejatöödega ja hea stsenaariumiga linateos, mis mõjub värskendavalt just elulisuse ning usutavusega. Muidugi kasutab Maiwenn ka hoopis moodsamat filmikeelt, kui seda teeb Hollywood oma loendamatutes suhtedraamades, tulemus ei jäta aga külmaks ka neid, kes romantilistesse filmidesse muidu ehk eriti tõsiselt ei suhtu.

Kui "Minu kuningas" on film tänapäeva inimese emotsionaalsest kriisist, siis Tšiili lavastaja Pablo Larrain tegeleb oma filmis "Klubi" moodsa maailma eetilise ja religioosse palega, mis on samuti jõudnud kriisi. Või ehk polegi tegemist kriisiga, võib-olla on need kriisimärgid olemas olnud kogu aeg, kuid neid pole seni sellistena tõlgendatud? Lapsepilastusjuhtumid kirikus ja religioossetes ringkondades leviv ajupesu, millest "Klubi" tõukub, on meedias laiemat kõlapinda saanud just viimastel aastatel.

Samas on need kuriteod toimunud aastakümneid ja raske on leida seda, kes viskaks esimese kivi. "Klubis" saabub kirikust väljaheidetud vaimulike vanadekodusse noor preester, et uurida üht maja uue asukaga seotud enesetapujuhtumit. Uurija salajasem agenda, mida tagandatud preestrid kahtlustavad, on nende pelgupaikade sulgemine ja kurjategijate kohtu alla andmine. Vaimulik uurija aga lähtub kõigile ootamatult kristlikust eetikast ja jätab lõpu vaatajale, võimaldades tal asuda kõrgeima kohtumõistja rolli. Ka "Klubi" teevad suureks andekad näitlejad ja vapustav lugu, mis näitab mitte ainult moraalselt degradeerunud vaimulikke, vaid osutab ka väikses kogukonnas peituvale ohule sellises suletud ringis korda saadetud kuritegude varjajana. "Klubi" paljastab need mehhanismid, kuidas selliseid väärtegusid on varjatud, vaimulike eetiline kriis saab sotsiaalsed ja poliitilised mõõtmed.

On vaatamist, on mõtlemist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: