Arvustus. Armastusest kuivikutele ({{commentsTotal}})

"Kõik kirjad on armastuskirjad": Minna Hindi "Kingitus armastatule" Autor/allikas: Karel Koplimets

Näitus

"Kõik kirjad on armastuskirjad"

Kuraator Marge Monko

Tallinna Kunstihoones

6. märtsini

Tallinna Kunstihoones on avatud Marge Monko kureeritud näitus "Kõik kirjad on armastuskirjad". Tegemist on üpris mahuka rahvusvahelise originaalnäitusega, mis on väga hästi koostatud, teostatud ja kujundatud. Ka näitusega kaasnevad infomaterjalid ning haridusprogramm on ülimalt põhjalikud, samas ka kasutajasõbralikud. Kõike seda saavutada ei ole mitte eriti lihtne, selle eest au ja lugupidamine nii kuraatorile, Kunstihoonele kui teistele tiimiliikmetele.

Armastuseteema ei tule sedaviisi manifesteerituna kuigi sageli kaasaegses kunstis esile. Eks selliste tundeliste asjadega on oht magusaks muutuda, ja seda kardetakse. Kõnealuses näituses on mindud teise äärmusse ja armastust vaat et teaduslikult prepareeritud. Imalat kitši ega lääget erootikat siit ei leia.

Selle asemel näeme kunstilisi dokumentatsioone, kohati muuseumieksponaate meenutavaid armastuse, suhete, seksuaalsuse teemalisi referaate. Žanrimääratlus "referaat" tundub sel näitusel kuidagi eriti sobiv, kuigi taolised loometaktikad on kasutusel laiemalt. Parimaks näiteks Gerard Byrne'i "Uued seksuaalsed eluviisid", kus on taaslavastatud 1973. aastal ajakirjas Playboy läbi viidud vestlusring alternatiivsetest seksuaalsetest praktikatest ehk kõigest sellest, mis eristub traditsioonilise heteroseksuaalse paarisuhte tekialusest. Kohati ülemängivate näitlejatega pseudodokumentaal jookseb mitmest telekast, taustaks fotod hoonest, kus võtted toimusid.

Siit hakkavad tekkima küsimused. Kuraator põhjendab küll majapildid saatetekstis kenasti ära, aga olgem ausad, arhitektuurifoto armastuse müstika mõistmisele kaasa ei aita ja ka videotes kuuldav tekst mitte, kuna tegu on nö vanade uudistega.

Teine taoline töö on Hamza Halloubi film "Ilmumine"; mis jutustab Iraani päritolu filmistaarist Golshifteh Farahanist. Isiksus ja temaga kaasnevad lood on huvitavad. Film ise sarnaneb rohkem konverentsisalvestusele, kus on olnud tavapärasest loomingulisem operaator. Staari ennast me ei näe, kuna ta keeldus filmis osalemast. Spetsialistide kommentaarid mosleminaiste kohta käivatest klišeedest ja muust taolisest on asjakohased, kuid ei kvalifitseeru kunstiks, sest nad on lihtsalt teisest žanrist – intervjuud asjatundjatega.

Meie oma Anna-Stina Treumund esitab etnograafilise ekspositsiooni sadomaso artefaktidest. Nende puhul on sümpaatne see, et mõnelgi on näha kasutusjälgi, mis tähendab, et tegu pole fiktsiooniga, vaid killukesega tegelikkusest, mida on küll sordiini all, museaalse neutraalsusega esitatud.

Egon van Herreweghe tööd on kunstilises mõttes huvitavad, ta tegeleb tegelikult maalikunsti, mitte niivõrd armastuse problemaatikaga. Ülesuurendatud Rubensi "Süütalaste tapmine", kus lopsakate värvide asemel on kuiv raster, samuti lahustiga laialihõõrutud Vogue'i reklaamid dekonstrueerivad maalikunsti ning samas laiendavad selle piire.

Mõne töö puhul jääb seos teemaga küll äärmiselt arusaamatuks, näiteks Herman Chongi raamatuvirnad joogiklaasidega. Inimene võib muidugi armastada raamatuid, nagu ka jäätist, kasse või suusatamist, kuid ma pole kindel, kuulub see ikka armastusenäituse kompetentsi.

Liikudes edasi kontoriromaanide temaatikasse, tuleb kõigepealt mainida Johnson ja Johnsoni hiiglaslikku ülessuurendatud Exceli torti. See on nutikas skulptuur, millel kujutatav diagramm võiks ilmestada erinevaid elunähtusi, hea fantaasia korral ehk ka armastust.

Meggy Rustamova foto müügijuhtide koosolekust on lihtsalt igav ning tema helikunstiteos välisuksel näituse külastamise ajal ei töötanud. Viimase pealkiri on "Armastaja diskursus: intiimsed katkendid", laenatud osalt Roland Barthes'ilt. See on ülimalt intellektuaalne, kuid kas armastusest rääkides peab seda ilmtingimata nii rõhutatult olema? Meenus lugu, kui üks tuntud intellektuaal istus mu sõbranna voodiserval ning ütles: "Ma sooviksin saavutada sinuga füüsilist kontakti." Ei toiminud, kontakt jäi saavutamata.

Erika Hocki tekstiilikunst on väga kihvt, hea meelega riputaks sealt mõned vaibad oma villasse. Nende seos taustaks oleva looga arhitektist, keda vaevas vastamata armastus, jääb visuaalselt põhjendamata.

Meie tekstiilikunstik Anu Põder (1947-2013) on ääretult nutikas leid, tema tööd pole arusaadavatel põhjustel äsjavalminud, kuid mõjuvad värskelt. Ta on suutnud võtta tekstiilist kontseptuaalsel tasandil, mis võtta annab, luues allusioone tekstiili kui naiseliku meediumiga, tekstiili kui keha kattega ja seeläbi ilmselt enese tahtmata teinud tugevat, heas mõttes feministlikku kunsti.

Minu suurim lemmik näitusel on Minna Hindi "Kingitus armastatule", kus on pakutud võimalus muusikuambitsioonidega turvamehele mängida kogu näituse kestel galeriis klaverit sama tasu eest, mille eest ta muidu kaubakeskust valvaks. See on tõsiselt armas ja elav töö, ning mitte ainult sellepärast, et tegu on elava inimesega, vaid ka reaalsusse sekkuva hoolimise poolest.

Olenemata kritiseeritud kuivusenootidest, tasub seda näitust kindlasti vaatama minna. Näitusegiidi lugedes või ka audiogiidi kasutades ja kaasa mõeldes saab siit palju huvitavat infot ühiskonna, kunsti ja kultuuriloo kohta. Eks selle kirglikuma, lihalikuma ja elusama osa armastusest peab siis igaüks ise oma kogemuste põhjal juurde mõtlema.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: