Koolon. Pille-Riin Purje: halvasti ütlemine ei ole eesmärk omaette ({{commentsTotal}})

Seekordne Koolon valmis koostöös ajakirjaga Teater. Muusika. Kino, kus vestlus Pille-Riin Purjega on rubriigi "Vastab" veebruariintervjuuks.

Milline on lugu nime Pille-Riin taga? Kas seost tuleb otsida Ellen Niidu raamatust „Pille-Riini lood” või pigem August Gailiti „Ekke Moorist”?

Kahjuks mitte Gailitist, kuigi ka mulle endale meeldiks nii mõelda. Tunnen mõlema autoriga hingesugulust. Aga otsene seos on Ellen Niiduga, sest tema raamat ilmus samal aastal, kui sündisin mina.

1963?

Jah. Ja mu nimekuju on sidekriipsuga. Gailitil on Pille Riin ilma sidekriipsuta. Aga nime sain ma täiesti kindlalt Ellen Niidu raamatu järgi. Mingis mõttes on ta minu ristiema.

Kas see tähendab, et sinu ema huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu on sind saatnud päris algusest peale?

Põhiliselt teatri vastu. Ilmselt on teatrigeen pärit isegi mõlemalt vanemalt. Aga ema on olnud teatriga seotud pidevalt. Ta oli näitleja Kuressaare Teatris ning lõpetas Draamateatri õppestuudio, kus Jüri Järvet oli üks tema õpetajaid. Sel ajal, kui mina sündisin, oli ta jõudnud juba Nukuteatrisse tööle. Pedagoogiks. Nii et minu lapsepõlv möödus suuresti Nukuteatris.

Mida tähendab, et ema töötas Nukuteatris „pedagoogina”?

See oli ametikoht, mille ülesanne oli tegelda publikuga. Näiteks kooliklassidele korraldati joonistusvõistlusi ja kirjandivõistlusi, millest ma ise ka koolilapsena osa võtsin. Sihipärane töö publikuga, mis väiksemate inimeste puhul on ka loogiline. Ema oli see, kes kirjutas lavastustele ajalehtede jaoks tutvustusi. Praegu teeb seda tööd ilmselt kirjandusala juhataja.

Sinu ema, [kauaaegne Draamateatri vanempiletöör Ester Purje] on legend „juba oma elu ajal”, aga isast teame me vähem. Väidetavalt astus temagi näitlejana üles Tallinna Töölisteatris. Räägi oma isast.

Ma olen ise ka mõelnud, et oskasin oma isalt liiga vähe küsida. Kurvalt tüüpiline juhtum, et vanematelt jäävad olulised asjad küsimata… Isa rääkis Töölisteatri lugusid, et ta tegi seal rühmas kaasa, Ruts Baumanist olid mõned värvikad mälestused. Aga väga palju ma sellest ikkagi ei tea. Mingil perioodil, enne minu sündimist, töötasid isa ja ema ka televisioonis, mis on omamoodi vahva, sest ma ise olen ka ju nüüd Rahvusringhäälingusse, küll raadio poolele, maandunud. Aga hiljem isa enam teatriga otseselt seotud ei olnud. Väga pikalt oli ta tööl Võsu puhkekodu direktorina. Tänu sellele möödusid minu lapsepõlve suved paljuski Võsul, millest mul on väga ilusad mälestused. Seal ma muuseas tegin ka teatrit. Oli selline asi nagu Laste maja, kuhu tuusikuga puhkama tulnud inimesed jätsid lapsed päevaks hoiule. Mu ema töötas seal suvel. Ja sel ajal tehti lastekarnevale. Nii et ma olen mänginud seal Pipi Pikksukka ja Joosep Tootsi ja nõida ja igasuguseid rolle. Sel perioodil oli isa juhtivtöötaja, aga hiljem töötas veel erinevates töökohtades. Isa oli ka raamatuklubi esimees. Niisiis vaimsus ja kirjandushuvi olid väga suured. Meil on tõesti kodus raamaturiiul maast laeni.

Geograafilises mõttes Võsu, aga ema kodu Saaremaal, Maina, on sinu jaoks tähtis koht. Kui oluline sulle mere lähedus on?

Ma olen mereinimene küll. Mulle meeldib ka Tallinnas elada. Ma küll elan mitte kõige populaarsemas linnaosas, Lasnamäel, aga mul on võimalus minna jalgsi Raadiomajja tööle, mida olen suvisemal ajal ka teinud. Pirita teed pidi, Russalka juurest mööda. Ma ei tahaks elada kuskil Lõuna-Eestis. Või ei tahaks veeta suve paigas, kus on ainult järv. Meres ujumine, meri kui stiihia on mulle tohutult oluline. Vanaema-vanaisa talu Saaremaal on hingekodu olnud küll.

Kus sa keskkoolis käisid ja mis mõjud hilisemale eluteele sellest ajast on? Kui on?

Õppisin Tallinna 2. keskkoolis, praeguses Reaalkoolis, mis asub Draamateatri vastas. Kirjandus oli lemmikaine, kirjandite kirjutamine meelistegevus. Näiteringi meil polnud, aktustel luuletusi lugesin, üks mälupilt on Tammsaare miniatuuri „Poiss ja liblikas” esitamine, pidulikult, küünlavalgel…

Esimene teatrielamus?

See on kindlasti Nukuteatriga seotud. Olen sellest oma „Lemmikute raamatus” ka kirjutanud, aga mulle meenub „Sinine kutsikas” [lavastaja Ferdinand Veike, 1970], mis oli minu meelest kohutavalt kurb lugu. See näidend oleks praegu aktuaalne — peategelane kutsikas, kes teistest nahavärvi poolest erines, keda selle pärast põlati ja kiusati. Lapsele oli see päris kurb ja hirmus vaadata… Eredalt mäletan „Pipi Pikksukka”, nägin seda Estonias nii Helgi Sallo kui Anu Kaaluga nimiosas.

Kas sa mäletad ka esimest pettumust teatris?

Huvitav, sellist küsimust ei olegi keegi mult küsinud… Naljakas, et seda on palju raskem välja mõelda… Äkki on siis nii, et noorena vaimustud kõigest, mida näed?

Ega see pettumus ei peagi noorest east pärinema. Kas sa mäletad esimest korda, kus sa tõesti tundsid, et oled pettunud selles, mida laval nägid?

See on üllatavalt keeruline küsimus tõesti.

Kuidas hilisema kriitikutöö jaoks väga vajalik reaalsus sinu ja teatri suhetesse tekkis? Kunas sulle jõudis kohale, et nähtu kohta võib ka karmilt väljenduda?

Ega ma ei tea, kas ta ongi päriselt kohale jõudnud…

Mina olen lugenud Pille-Riin Purje tekste, kus ta ei ole n-ö hellitanud.

Selles mõttes on see paradoksaalne, et ma olen ju teatris kasvanud ja seda töö köögipoolt ka varakult näinud. Olen nukunäitlejaid sirmi taga näinud ja hiljem ema kaudu Draamateatris, kus ma olen olnud isegi tuletõrjevalvur või ema abistades näitlejatele lilli lavale viinud… See köögipool ei ole mul jalgu alt löönud või teatriillusiooni vähemaks võtnud. Mitte naiivses mõttes, aga heas ja ilusas mõttes. Ent kui ma hakkasin teatrist kirjutama, siis üks esimesi artikleid, mis üldse ajakirjanduses ilmus, oligi kriitiline. See puudutas Ago-Endrik Kerge lavastust „Laul armastusest” [Draamateater, 1982], kus mu lemmiknäitleja Jüri Krjukov kaasa mängis. Arvustuse pealkiri oli „Kas laul ikka valmis südames?”. Sellega oli nüüd küll nii, et sellest ma ei vaimustunud.

Ilmnes probleem?

Ütleme, et välja ilmus kriitik. Selles tähenduses. Ma ei usu, et see sai esimene pettumus olla, aga mulle meenus see kui artikkel, kus ma tõesti nägin neid vigu ja ei idealiseerinud lavamaailma. Isegi selle pärast mitte, et Jüri Krjukov seal mängis. Muuseas, järjest hullemaks läheb kirjutamine siis, kui lavastus ei meeldi. Ehkki võiks arvata, et ka see on oskus. Mulle tundub, et sellist kirjutamist olen hakanud põdema isegi rohkem kui nooruses. Maha tegemine ei ole üldse meeldiv.

Aga midagi pole ka parata, kui peab halvasti ütlema?

Nojah, ega valetada ka ei saa. Aga siis tuleb leida vastav vorm. Lihtsalt halvasti öelda, eesmärgina omaette, see mulle ei meeldi.

Kui sageli sa üldse teatris pettud?

No ilmselt… Ühtepidi vist vanemaks saades sagedamini. Aga „pettumine” on karm sõna. Kui küsida niipidi: kui sageli ei jaksa enam vaimustuda? See on ju peaaegu üks ja seesama… Või siis jätab ükskõikseks, mis on hullem kui pettumus. See on kõige halvem variant.

Aga kui sageli sind teatrit vaadates ükskõiksus valdab?

See tunne on ka ikkagi sagenenud. Ilmselt tuleb see sellest, kui väga palju teatrit vaadata. Viimastel aegadel on mul olnud ju ka žüriiaastad. Žüriiaastal vaatad paratamatult ka lavastusi, mida „vabatahtlikult” vaatama ei läheks. Juba aimad ette, et see ei ole minu „tassike teed” inglispäraselt öeldes. Ei ole minu maailm. Mis võibolla on halb, sest tegelikult on võimalik lasta end üllatada ka seal. See on ehk eelarvamus? Vahel see läheb täppi, kui sa tead, et selline teatrilaad ei kõneta sind, et sa ei leia selle eksperimendiga ühisosa. Sellisel juhul ma jätan vaatamata, aga žüriiaastal peab vaatama ja siis kogengi just täpselt sellist tunnet. See ei pruugigi olla eksperiment, see võib olla ka mingisugune tavakomöödia. Siis külastab ükskõiksus sagedamini. Hakkab paratamatult tekkima tunne, et seda on juba nähtud.

Kas žüriiliikmel Pille-Riin Purjel on kuidagi teravdatum pilk nähtava suhtes?

Ma ei tea, kas ta on teravdatud, aga paratamatult mingi lisapilk vist tekib. Ja see ei ole hea. Oleme seda žüriiliikmetega omavahel arutanud, et vaatadki ära ja ütled „ei ole nominent”.

Aga keegi peab ju selle ka ära ütlema.

Jah, seda ka muidugi, sest päris kõike kõik liikmed ka ei vaata, see olekski ehk natuke jõhker, uuslavastuste arv on pöörane. Žüriivälisel ajal on pilk ilmselt vabam. Aga kui sa küsid, kas lugu kirjutades ma vaatan teisiti, siis ma pole isegi selles alati kindel. Jah, mõnikord oled end arvustajana mõnele väljaandele ette „ära müünud”. Lugu kirjutades sa ikkagi fikseerid rohkem. Ma tean, et on kriitikuid, kes saalis kirjutavad, aga ma ise olen püüdnud seda esimesel vaatamisel mitte teha. Sel hetkel, kui sa pilgu langetad, katkeb kohe side laval toimuvaga.

Tõsi, olen märganud.

Ma olen ka seda näinud ja mõelnud, kas nad üldse näevad, mis laval on. Korduval vaatamisel küll, või siis vaheajal — kirjutan kähku mõne märksõna üles, et hiljem paremini meelde tuleks. Kui sa tead, et kohe homme hommikul pead arvustuse kirjutama, siis fikseerid pingsamalt. Parem oleks ikka nii, et saab rahus vaadata ja rohkem mõelda.

Sul on tuhandeid lehekülgi teatrimärkmeid, see on fakt. Kuidas sa nendes ikkagi orienteerud, kui üht või teist vaja peaks minema? Tänaste ja näiteks paarikümne aasta vanuste vahel, sest paralleelid tulevad su kirjutistes väga kiiresti sisse.

Mul ongi märkmikud. Füüsiliselt. Üle saja.

Lappad neid vahel?

Kui vaja, siis lappan. See tõesti aitab mind. Ega mu mälu siis nüüd nii hiilgav ka ole, et ma mäletaksin, kuidas kümme aastat tagasi täpselt oli. Heade lavastuste puhul ka mäletan! Ja ma ise orienteerun neis küll. Olen natuke nummerdamise hull, olen hakanud enda jaoks taastama, et huvitav, kui palju etendusi ma olen elus vaadanud. See arvutamine on praegu poole peal… (Naerab.)

Millist lavastust sa kõige rohkem näinud oled?

Ma olen mõnda lavastust üle kolmekümne korra vaadanud. Neil Simoni „Päikesepoisse” [Draamateater, 1981, lavastaja Jüri Järvet] nägin 37 korda. Slawomir Mrożeki „Emigrante” [Vanalinnastuudio, 1989, lavastaja Mikk Mikiver], mida Ain Lutsepp ja Roman Baskin mängisid, nägin 33 korda. Loomulikult luulelavastus „Johannese passioon”, millest sündis raamat [Rakvere Teater, 2005, lavastaja Üllar Saaremäe], — 38 etendust. Praegu on mul Rakvere Teatris päevakorras üks, kus sinulgi on osa, — Harold Pinteri „Majahoidja”, Mati Undi lavastus [esietendus 2001]. Seda olen näinud 36 ja pool korda, ükskord jõudsin teiseks vaatuseks kohale… Aga tean, et mängitakse veel viis viimast etendust, nii et siit peaks tulema elu rekord, üle 40 korra!

Oled öelnud, et etenduse mitmekordne vaatamine tekitab „isikliku suhte, et sa saad temaga kokku”. Aga kui sa püüad seda fenomeni natuke avada, siis mida see tähendab?

Ma olen ise ka mõelnud, et see on ju mingis mõttes kahe otsaga asi… Teater on kaduv kunst ja oma võlu on kindlasti ka kordumatuses. Et vaatad etendust üks kord ja saad nii palju kätte, kui saad. See oskus on mul, tundub, ajas kasvanud, suudan ka ühe etenduse põhjal fikseerida rohkem kui varasemas nooruses. Teiselt poolt on see ju teatri olemuses sees, et igal etendusel peaks, ideaalis, sündima ime uuesti. Ja paratamatult üks etendus ei saa olla sama mis teine, sest laval on elusad inimesed. On pööraselt köitev hakata märkama neid detaile, erinevusi, avastama uusi jooni rolli sees… Ma arvan, et eelkõige olen näitleja vaatleja. Kuigi head näitleja- ja lavastajateatrit ei saa alati lahutada… See on nagu elusolendiga ikka, et kui sa temaga rohkem suhtled, tekib isiklikum suhe. Sa saad temaga tuttavaks. Lavastus on samamoodi elus organism. Sa hakkad märkama tema nõrkusi, tema tugevusi. Hakkad endale teadvustama tema elusolekut ja siis… kuidagi armud sellesse. Kvantiteet ei ole eesmärk omaette. See on ikkagi huvi, kuhu lavastus liigub, mismoodi erineb eelmine etendus järgmisest. Süvenemine. Seda, tundub, jääb ajaga üldse vähemaks. Me kõik oleme killustunud, keskendume raskemini. Raamatuid on raskem lugeda või leida lugemiseks aega. Mulle meeldib, kui mul on üks pidepunkt, üks lavastus, mida tahan ikka ja jälle vaadata, mis töötab justkui sellele killustuvale maailmale vastu. Ma saan olla millegi päralt… Mulle meeldib see seisund.

Kas see kandub teistele kunstidele sama moodi? Raamat, mis sulle on meeldinud, satub sinu kätte uuesti ja uuesti? Filmi, mis on sulle sügava mulje jätnud, vaatad uuesti üle…?

On küll niimoodi, jah. Filmiriiul on kodus ka päris pikk, aga vaatan viimasel ajal harvem. „Elu kuldsed hetked”, Anthony Hopkinsi ja Emma Thompsoniga, on üks lemmikfilme. „Prantsuse leitnandi tüdruk”, Meryl Streepi ja Jeremy Ironsiga. Lemmiknäitlejad läbi elu: Alain Delon, Dustin Hoffman, Robert Redford… Raamatuga on veel see õnn, et teda saab kätte võtta pika intervalli tagant. Olen ikka ja jälle üle lugenud „Tõde ja õigust” ja erinevatel eluetappidel tõesti avastanudki hoopis uusi asju, mida varem ei osanud sealt välja lugeda. Nii ka teiste Tammsaare romaanidega: mul on traditsioon igal 1. jaanuaril lugeda „Elu ja armastust”. Aga jäin just mõtlema… Nüüd tuli Rakvere Teatris välja „Must Prints” [2015, lavastaja Gerda Kordemets], lugesin seda raamatut ka mitmendat korda üle, aga sellist vaimustust Murdochist, mis mind valdas noorena, enam ei tundnud. Osa asju ilmselt jääb sinna.

Omasse aega.

Jah, omasse aega. Aga teatriga ju päris seda võimalust ei ole, lavastuse eluiga on lühike.

Kui mitte just video vahendusel.

Jah, aga see pole päris see. Ma tean neid ka, kes ütlevad, milleks üldse jäädvustada. Mina olen ikkagi tänulik, et ma näen mingit jäädvustust. Näiteks nüüd, kui ma Linnateatri juubeliraamatut [„Olla! 50 mälestust ja mälestuste mälestust”] kirjutasin, sain nende arhiivist salvestusi näha. Muidugi ei ole see elus asi, aga teatud ettekujutuse annab ometi.

Kui sageli sa poole etenduse pealt ära lähed?

Harva. Ma nagu ei luba seda endale. Mulle kategooriliselt ei meeldi see ütlemine, mida ka teatriinimesed kasutavad, et me „võtame inimese elust paar tundi ära”. Ma ei usu seda. Ma sõdin selle vastu. Mina tahaks, et teater annaks inimesele need paar tundi olla iseendaga ja mõelda põhilisest. Tõsi, on ka lavastusi, kus sa mõtled, et äkki ma oleks saanud midagi targemat teha… Aga ikkagi naljalt ei lähe ära. Mulle isegi ei tule selliseid juhtumeid meelde. Ühte ma tean. Ülikooli ajast. Aga ka seda ma olin varem näinud ja juhtum iseenesest oli naljakas — Vanemuise „Laudalüürika” [autor Olev Anton, 1980, lavastaja Kaarin Raid]. Seal laval söödi sülti, kartulit, kapsast.

Ajas kõhu tühjaks?

Jah, olime koos ülikoolikaaslasega ja me lihtsalt pidime sööma minema. Istusime üsna ees, toidulõhn tuli otse meie suunas.

Milline su ülikooliaeg üldse oli? Kindlasti täis teatrit, aga peale selle? Mida sa õppisid? Missugune oli sinu 1980-ndate alguse Tartu?

Õppisin eesti filoloogiat, kirjanduse eriharus. Alustasin statsionaaris, aga lõpetasin kaugõppes. Tartu on siiani armas linn. Aga olen lootusetult ühekülgne, ka ülikooliaeg on mu jaoks teatrikeskne: kohe meenuvad Evald Hermaküla rollid ja lavastused. Ja paljud sõidud Tartust Viljandi, Ugalasse, koos teise teatrihullu, Inna Grünfeldtiga, kes praegu töötab Virumaa Teatajas.

Kas teatrikunsti kõige suurem võlu sinu jaoks seisneb tema kaduvuses?

Ilmselt küll. Ütleme siis elususes. Ikkagi elavas kontaktis ja sellessamas kordumatuses. Sõna „kaduvus” kõlab natuke…

…morbiidselt?

Jah, aga… sellises tõelises inimlikus kohtumises. Otsesidemes. Kuigi lavastus võib olla elusana ka „surnud”, nii et seda sidet ei tekigi, aga teatrikunsti olemusse on see sisse kodeeritud. Mina näiteks ei saa aru tehnoloogilise teatri mudelist. Sellest ideaalist, et näitleja kaokski lavalt ära. Ma usun, et see on võimalik, aga mistarvis?

Aga kahe liikuva objekti kohtumine laval, mida publik vaatab, kas see on sinu meelest teater?

Ju ta praeguses maailmas ikkagi teater on, iseküsimus, kas see on minu teater.

Teater n-ö robotitevahelistest suhetest või objektiteater, kus on objektid laval…

Ilmselt ma pole veel arengus sinnamaale jõudnud. Eks ta ikka ole teater, aga mina ei oleks selle peegeldajana eriti adekvaatne ega ka aldis. See maailm mul silma särama ei pane, vähemalt senini pole pannud.

Kui sa veel mõtled märksõnade peale, mida sa teatrist otsima lähed, siis mis need on? Mida sa teatris näha tahad?

Eks ikkagi näitlejakunsti, näitlejameisterlikkust. Näitleja elusust, näitleja arengut. Küllap ma ses mõttes olen vanaaegne vaatleja, et mulle meeldib psühholoogiline realism, mis mõnes kontekstis on kõlanud ju lausa sõimusõnana. Vahel on mul tunne, et need, kes on selle kohta halvasti öelnud, lihtsalt ei tea, mis see on. Võtavad seda olmerealismina või… kunagi oli sotsrealism… Pigem on probleem selles, et psühholoogilist realismi tuleb vallata. Selle peale saab ehitada kõiki teisi teatrilaade. See on ka niisugune koolijutt…

Aga veel märksõnu, mida sa otsima lähed?

Eks teater ole ikka elu kvintessents.

Kas selle konkreetse hetke või mingite laiemate inimlike väärtuste?

Ilmselt mõlemat. Ühelt poolt ta alati ongi selles hetkes. Teiselt poolt tekib küsimus, kuivõrd ta peaks aktuaalne olema. Või ajakajaline mingis ühiskondlik-poliitilises mõttes.

Kuidas viimane variant sulle sobib?

Ainult see ei saa eesmärk olla. Ma olen näinud sellist teatrit, aga sellest jääb jälle natuke väheks. Need võiksid käia koos. Kui Hamlet ütleb, et näitleja on ajastu lühikroonika, siis see tähendab, et seal võiksid need mõlemad asjad sees olla. Meil on vahel nii, et paneme kroonikale jutumärgid ümber, tuleb „Kroonika”. Mind huvitavad ikkagi põhiküsimused või sisimad mõtted. Tegelemine peamisega. Ilmselt ma ootan seda, et teater tegeleks olulisega. Mõtestaks inimeseks olemist, inimsuhete kõige tähtsamaid tahke. Võibolla kõlab see liiga suurelt. Ma võiksin teatriõhtus kas midagi avastada või millelegi kinnitust saada, millegagi vaielda. Et teater kõnetaks mind sisuliselt, inimlikult. Aga järjest olulisem on ka teater kui kujundliku mõtlemise, kujundikeeles väljendumise kants. Kujunditaju kahanemine on eluliselt ohtlik. Kui me räägime meisterlikkusest…

Meisterlikkusest rääkides, kes sinu meelest otsustab, et näitleja on meister? Kas see on sootsium, mis tähendab siis kolleege, kriitikuid, või on see publik, või äkki otsustab ta ise, et ma olen meister?

Seda ma ei oska öelda, kas ainult ise saab seda otsustada. Võibolla inimese sees on võimalik otsustada, aga selleks peab siis ka mingi kinnitus olema. Ma olen selle Betti Alveri luulerea usku, et „teised vaagigu su vilju” [poeem „Leib”, 1942]. Ju see peab kuidagi kokku kõlama. Loomulikult, ilma publikuta ei ole teatrit ja loomulikult see, kui publik näitlejat armastab, on oluline, aga kusagil on menu kriteerium, millel ei pruugi jällegi meisterlikkusega pistmist olla. Samas, tsunftisisesus on tähtis, sest kolleegid ise tunnevad selle kindlasti ära. Miks muidu väärtustatakse teatris kolleegipreemiaid. Ja tsunftis oli ikkagi ju juhendaja, meister. Sellil oli oma meister, kes järjepidevalt jälgis. Pigem on see praegu üks küsimus, et kui paljudel on oma lavastaja, kes tegeleb näitleja arenguga, kes tõesti mõtleb rollide raskusastmele, et nüüd ta peaks saama järgmise tasandi… Kui palju on sellele aega mõelda, kui palju sellega repertuaari rajades üldse tegeldakse…?

Sulle tundub, et seda ei tehta piisavalt?

Ma arvan küll, et ei tehta piisavalt. Mille najal näitleja siis kasvab! Muidugi jääb alati teatud juhuslikkus. Eeldused ja saavutused. Kes teab, kus see tasakaal on… Siin võib mängu tulla ka suur juhus või suur õnn, et keegi saab õige rolli ja tõesti kasvabki vaksa jagu. Võib olla ka teistpidi: sind jäetakse unarusse või sa loobud. Kui palju inimene saab asjaga sisemiselt tegelda, kui ta näitlejana „seisab”. Nagu Hamlet ütleb: „valmisolek on kõik”… Kui sul ei ole tööd, kuidas sa oled valmis! Et äkki on teatriajad lihtsalt teistsugused… On olnud üleval ka teema, kas enam üldse on suuri näitlejaid. Ma ei tea, me räägime Karm, Eskola. Küllap leiame neid praegu ka, aga äkki see killustatus tähendab, et ka teatrile pühendumine on väiksem? On kõiksugused seriaalid — neisse võib suhtuda nii või teisiti, neid on ka erineva kvaliteediga, aga kui palju need võtavad näitlejalt jõudu ära, et olla kohal lavarollis? Võibolla polegi enam suurrollide aeg? Või ikkagi on alati suurrollide aeg? Sest on ju ka näitlejaid, kes tegutsevad stabiilselt teatris, kes on ikka olulised... Võibolla lähtub see ka enda elueast, aga näitleja vananemine on minu jaoks oluline teema. Et oleks neid, kes on järjepidevalt teatris. Jätkuvalt heas vormis, huvitavad ja talendikad. Miski ei asenda elukogemust. Nooruse võlu on üks asi, aga meistriks saamine eeldab siiski elukogemust. Lava- ja elukogemust koos. Pilk sellele on väga oluline. Ja siin me jõuame märksõnani, mille kohta olen korduvalt öelnud, et see mulle ei meeldi — „kriitik”. Reet Neimar ütles, et ma olen vaatleja. Mulle sobib ka sõna „vaatleja”, sest vahel kriitikat lugedes tundub, et see saab eesmärgiks omaette.

Olla kriitiline?

Ja vahel lugedes ma mõtlen, kas autor üldse nägi seda, mida talle näidati, või ta tegi mudeli enda jaoks valmis. Mida aeg edasi, seda vähem ma ise tahaksin selline kriitik olla. Võibolla ma lähen teise äärmusse? Pigem mind huvitab interpreteerimine. Kuskil on teine oht, et läheb ülistamiseks või imalaks, magusaks kiituseks — see on jälle teistpidi halb. Tõlgendada, vahendada seda, mida näed, kirjeldada, jäädvustada… Mulle meeldib teatri juures jäädvustada jäädvustamatut.

Mingi hetk heideti kriitikale ette ümberjutustamist. Et publikule räägitakse ära, mis neid teatrisaalis ees ootab.

Oo jaa, on olnud juhtumeid, kus kõik jääbki ümberjutustuseks, mis mind ennast on ka marru ajanud. Kuskil on see piir, kus ümberjutustusest saab tõlgendus. Sest ümberjutustus muidugi ei ole huvitav, ei ole huvitav seda lugeda ega kirjutada. Kui suudaks jäädvustada seda, mis on kujundlik, sõnade, süžee all — see on see, mis paelub. Ja see võibolla ei olegi kriitika.

Kuidas hinnata Eestis teatrist kirjutamise üldist taset anno domini 2015? Inimesena, kes nii palju on vaadelnud, kirjutanud, on sul selleks täielik õigus.

See on keeruline. Ühelt poolt on ju erinevaid väljaandeid, on võimalik erineva pikkuse, erineva süvenemisastmega lugusid teha. Aga seda võimalust alati ei kasutata. Näiteks Postimehe ja Sirbi lugu võivad vahel olla sarnased. Sirp juba eeldaks teistmoodi süvenemist. On Teatrielu, Teater. Muusika. Kino. Ju me oleme praegu põlvkonnavahetuse faasis. Vähemalt ma tajun seda nii.

On ju ka terve hulk teatrist kirjutavaid blogisid…

Mitte et ma nüüd nii väga neid kõiki oleksin jälginud, ma ei ole arvutisse kiindunud, aga neid on ka väga erinevaid: teatrikriitikute ja -vaatlejate blogisid, aga ka niisama muljetamist.

Ehkki neidki vist pole põhjust ignoreerida?

Ei, kindlasti mitte. Ses suhtes on pilt laiem kui kunagi varem. Aga kuivõrd adekvaatselt ta teatrit jäädvustab? Või teeb see kirjusus kõik veelgi kaootilisemaks? See selgub hiljem, distantsilt. Aga vahel on mul tunne, et see jäädvustamise püüd — seda on vähem. Ühelt poolt on hinnang, mis kiirreaktsiooni puhul paratamatu. Teiselt poolt targad teoreetilised käsitlused, mille puhul tekib küsimus, et kui palju on sel kõigel pistmist reaalse lavastusega…

Sinu vaatlused pole vist kunagi kubisenud „ismidest”.

Ega ole jah. Isegi siia tulles mõtlesin, et teoreetikuna olen ma ikkagi kehv. Ma arutlesin, kas see tuleneb vähesest tarkusest või sellest, et ma pole lihtsalt intellektuaali tüüpi. Ma olengi vaistlik ja intuitiivne. Teater on elus asi ja ma vaatlengi teda niimoodi. Või vabandan ma sellega mingit oma nõrka teooria baasi välja…(Naerab.)? Õnneks on „-ismide” inimesi piisavalt. Nüüd ma juba saan endale öelda, et minusugune võib ka olemas olla. Ma olen nõrk üldistaja. Mingite ühiskondlike tendentside puhul ma tajun toimuvat, aga olen kehv sõnastaja. Ilmselt mu fookus ei olegi seal. Selle jaoks on teised inimesed. On ka neid, kes näevadki teatrit ainult selle kaudu. Ilmselt mul on oma koht sellel pildil.

Kuidas sa oma positsiooni Eesti teatrimaastikul hindad? Vaatleja kindlasti, aga veel?

Võibolla ma ei tegele selle teemaga. Ennast määratleda on kuidagi kummaline. Aastatega on muidugi vastutus tekkinud või süvenenud. Enne rääkisin põlvkondade vahetusest. Reaalselt võttes sa peadki ju hakkama järk-järgult tajuma, et oledki see vanem põlvkond, ehkki see ei jõua kohale. Mari Tarandil oli Raadiomajas naljaga pooleks lause, et ollakse „küla vanimad elanikud”. Nüüd olen ise sinnamaale jõudnud. Mäletad juba nii palju, et pead hakkama kellelegi midagi tõlkima. See tekitab vastutuse, et peaksid järjepidevalt jäädvustama. Teisest küljest läheb see keerulisemaks, sest ei jõua igale poole. Võibolla ka ei taha kõikjale jõuda. Samas nagu tunned, et peaksid, ja küsitakse, kas sa meelega väldid. Peab jälgima, mida peegeldada, ja pigem siis sügavuti, mitte laiuti.

Teatrižüriisse valimine väljendab ju niisamuti positsiooni. Mitte igaüks ei satu sellesse seltskonda.

Seda ma olen tajunud, jah. Teistpidi on see kohustus. Mind on mitu korda kutsutud ka Kultuurkapitali, seda ma olen vältinud. Sisimas tunnen, et see on olnud õige otsus: rahajagamisega mitte tegelda.

Numbrid? Aga mitte sinule sümpaatsed numbrid.

Jah. Ma tean, et olen selleks vale natuur. Ma ei ütle siira või võltsi tagasihoidlikkusega, et ma ei ole mitte keegi. Selle ma olen ületanud. Ma saan aru, et ma olengi Pille-Riin Purje…? Ei tea, must valgel kõlab see suureliselt, kohatult. Aga olen rõõmus, et ma teatrimaailma kuulun, sest ma tahan sellesse maailma kuuluda. Ma olen selle ise valinud. Pigem on küsimus selles, kas ma jõuan siia piisavalt panustada. Tagasi vaadates võin öelda, et olen millalgi noorena kohutavalt palju kirjutanud. Eriti kui ma vaatan päevalehti.

Liiga palju?

Jah. Aga sel hetkel võibolla mitte. Praegu enam ei jaksaks ja kas ongi vaja? Ent ka päevalehe lühižanris kirjutamine on n-ö käe soojas hoidmine. Ehkki mulle meeldib rohkem kedagi portreteerida, ühte lavastust mitmeid kordi vaadata ja siis kirjutada. Eks vahetult esietendusejärgset kriitikat kirjutada kuulub ka ametioskuste hulka.

Me räägime seda juttu 2015. aasta lõpul. Lahkunud on terve plejaad eesti teatriinimesi: Eino Baskin, Ferdinand Veike, Herta Elviste, Linda Rummo. Ma küsiksin nii: kas Vana Baskini surmaga lõppes üks ajajärk meie teatriloos?

Ma ei ole päris niimoodi mõelnud. Aga võibolla ka. Minu üks viimase aja teatrielamusi on „Baskin” Tartu Uues Teatris [lavastaja Ivar Põllu, 2015], seal on Eino Baskini isiksust ja saatust väga sümpaatselt mõtestatud. Et võimalik tõesti… Ta ehk ongi viimane oma epohhist. Teisalt võib seda hoopis Linda Rummo kohta öelda. Kuigi jällegi… Minu jaoks nad eksisteerivad kummalisel kombel kõik koos… Teatris ongi niimoodi, et järjepidevus kestab.

Et mingi sfäär jääb olnutega alati täidetuks?

Jäävad mälusse alles. Mulle tundub, et teatris on niimoodi. Või me mõtleme seda välja? See oleks kõige hirmsam, kui mälu katkeb. Ka tegijate enda tasandil. Ma loodan, et see ei ole võimalik, aga teisest küljest jällegi on. Juba kuuled siit-sealt nendest, kes ongi unustatud, keda pole ka teles üles võetud, keda ei teatagi, ehkki selle eriala inimesed võiksid teada. Kuivõrd see kõik üldse on edasiantav? Seesama legendi tasand. Ivar Põllu lavastus annab usku, et miski jääb alles.

Kas teatriinimesele saab teatrist loobumist andeks anda?

Kes saab hukka mõista või andeks anda?

Ma ei tea. Kui näiteks Elmo Nüganen otsustab ühel päeval: kõik, lõpp!

Kas kellelgi on üldse õigust seda vaidlustada?

Seda ma küsingi sinu käest. Kas meil on õigus seda pahaks panna?

Küsimus on siis: kellel pahaks panna kellele, jah…? Sisimas ma võiksin tõesti nukraks muutuda…

Elmo Nüganen on loomulikult näide, see võiks olla ka keegi teine.

Ma saan aru, aga… See ongi keeruline. Seesama asi, mida ma pidasin silmas pühendumisega: võibolla teater ei olegi ühiskonnas enam nii tähtis. Võibolla ma ka idealiseerin seda n-ö. vana teatrit, ma ei tea.

Ilmselt need ajad, kus kogu resistance näiteks hariduslikus mõttes seisnes lavakoolis ja Kunstiinstituudis on möödas…

Jaa, seda ka. Ja kõrvaltegevusi ka polnud nii palju. Ütleme siis, et maailm oli suletum. Valikuid on praegu rohkem. Ju siis pole mingit õigust hukka mõista. Ilmselt „andestamise” kategooria on üldse vale. Sisetundena võib ju olla mingi kibedus. Ma tooksin paralleeliks mõne andeka õppejõu, kes on selleks sündinud, kes selleks sobib, aga ükspäev enam loengusse ei tule…

Jätab õpetamise sinnapaika?

Jah. Kas õpilastel on õigus olla kibestunud? Aga võibolla see võrdlus ei päde. Tippkirurg loobub opereerimast? Seesama talent või anne, mis on kusagilt ülalt antud…

…selle peaks maksimaalselt ära kasutama?

Minul on selline tunne jah. Aga otsustamine peab ikka inimese enda sees toimuma. Ei ole võimalik oma asja vastutahtmist teha, sest siis ei ole sellel enam mingit tulemust. Aga sellise maksimalismiga võib jälle teist viisi kinni joosta. Kas elukutse on elu kutse, see on küsimus.

Sa oled öelnud, et mõni näitleja peaks mitu korda mõtlema, enne kui mõne reality show’ pakkumise või sarja osa vastu võtab. Kui paljudele oma lemmikutele sa osalemist mõnes teleproduktsioonis andeks ei anna?

Ei, ei ole automaatselt nii: läks seriaali, nüüd on reetur! Oleneb, mida ja kuidas ta seal teeb. Ma olen seda näinud, et on ju võimalik hoida oma teemat, oma isiksust. See oleneb valikust, millega sa nõustud, millega ei nõustu. See „andeks andmine” kõlab kuidagi nii, nagu ma oleksin kohutavalt jäik.

Ei, sooviksin lihtsalt, et pilt oleks selge.

Teistpidi võttes on ka täiesti totraid seriaale. Ma küll kõiki ei vaata, aga…

…sa jälgid oma lemmikute tegevust ka sarjades?

Jah, jõudumööda. Ma nüüd ei tea, kus me täpselt selle lemmiku-kriteeriumi paneme, sest mul on neid palju. Tõsi, päris kõik ei saa lemmikud olla. Aga kui on suisa keskpärane sari, siis tekib vastupidine efekt — nagu hane selga vesi. See ei saagi mind segada, kui ma sama inimest laval vaatan. Kuigi see oleks nagu paradoks. Aga on näitlejaid, kes muudavad isegi kahtlase väärtusega, totaka stsenaariumiga seriaalis oma rolli põnevaks. See on jällegi üks kolmas ja väga kihvt juhtum.

Aga majanduslikke põhjusi sa suudad mõista?

Eks ma ikka suudan. Ma olen ka ikka inimene.

Sa ise oled materiaalses mõttes kulutanud päris suure varanduse teatrikülastuste peale. Oled sa numbrihulluna selle arvutuse ka teinud?

Sellega ma tõesti ei tegele. Ilmselt pole siiamaani olnud probleemi, sest ma ei ole ju päris pankrotistunud… Ega ma väga rahalugeja ei ole ja ma pole ka usinalt nõudnud, et midagi mul kinni makstaks. Isegi kui on ette nähtud, lähen ma pigem omaette. Küllap see teema tuleks päevakorrale siis, kui vaesus majas oleks.

Kuidas see väga praktiliselt välja näeb? Kui on palgapäev, kas sa siis mõtled, et sel kuul on Rakveres kolm „Majahoidja” etendust, ma pean selle tarvis konkreetse summa kõrvale panema? Ma ju tõesti näen, ise reaalselt näitlejana, kui palju sa sõidad, et teatrit vaadata.

Ma ei ole pereinimene, mul ei ole praegu kedagi, keda üleval pidada. Jah, tõesti, mul ei ole autot, ma sõidan bussidega, aeg-ajalt ööbin tasulistes paikades, sest enamikust teatrilinnadest pärast etendust minema ei saa. Aga see teema ei ole siiani probleem olnud.

Legendaarne on sinu 15-kilomeetrine jalutuskäik Läänemaal „Carmeni” etendusele Saueaugul [autor Margus Kasterpalu, lavastaja Andres Lepik, 1993]. Kas mõni meeletus teatri nimel tuleb veel meelde?

Teist nii huvitavat ei ole. Teater on linnades ja on tekkinud ka autodega sõpru või žüriiaastal viib kohale Teatriliidu buss. Tegelikult ma olen ontlik inimene, ega ma ekstreemsustesse ei kipu.

Teatriinimesed teavad, ükskõik, mida sa ette ei võta või ei kirjuta, sellest kõigest kiirgab armastust teatri vastu. Oled sa mõelnud, milline oleks olnud sinu elu, kui sa poleks teatrisse armunud?

Isegi väga vist ei ole. Ma ei oskagi midagi muud, asjalikku teha. Mul ei ole juhilube… Mul peaks olema mingi õmblejadiplom, sest me õppisime selleks keskkoolis, aga seda ma ka ei oska. Ses suhtes ei ole mul ka naiselikke oskusi, kuigi ma paar asja kudunud olen. See peaks siis midagi vaimlist olema… Ja ka töötanud olen ma teatriga piirnevates asutustes: Teatri- ja Muusikamuuseumis… Raadioteatris. Olen mõelnud, et võiksin kuskil arhiivis minevikku süstematiseerida. Kui ma Särevi muuseumis töötasin, siis tegelesin Andres Särevi fondiga. Mulle võibolla sobiks omaette nokitsemine, kus väga suhtlema ei pea. Midagi humanitaarset kindlasti, sest reaalainetega ei ole mul sõbralikku suhet.

Aga mida sa isiklikus elus oled oma teatriarmastusele ohvriks toonud? Kas armastuse tõttu teatri vastu on jäänud elus midagi tegemata?

Ma kahtlen selles. Sest, et… Kui sa sihid sinnapoole, et äkki oleksid pere ja mees ja lapsed, siis ega see ei saa nüüd olla ohver. Ega teater seda seganud poleks. Mul on see usk, et inimese juurde tuleb ikka see, mida ta väga tahab. Hea küll, mitte üleloomulikud asjad, aga elulised asjad küll. Ju ma siis ikka ei ole seda päris tõeliselt tahtnud. Aga vähemalt seni ei ole ma seda ka ohvrina tunnetanud.

Oled sa mõelnud, kellele sa oma kirjutisi kirjutad? Ka raamatuid. Kellele see võiks kõige rohkem rõõmu valmistada?

Kui küsida, kas publik või tsunft, tegijad, siis ta võiks olla ikka mõlemale. Ei tahaks, et kumbki ilma jääks. Päris seda usku, et ainult publikule kirjutada, vist siiski ei ole. Mul on tunne, et ma tahan seda, mis sünnib laval, peegeldada ikka tegijate jaoks. Mitmed praktikute poole pealt on mulle ka öelnud, et see peegeldus on oluline. Juba üsna varakult, kui olin veel algaja, sain ma sellist tagasisidet, mis on vist kirjutaja jaoks kõige olulisem üldse. See kontakt teatritegijatega... Ja kui sulle öeldakse, et sa oled millelegi pihta saanud. See ei tähenda ilmtingimata kiitust, vaid kas sa oled olnud samal lainel, kas sa peegeldad seda, mis kattub nende mõtetega, sisetundega. See on mind väga palju julgustanud. Teine asi on jäädvustamine. Ka raamatute puhul. See võiks ka olla mõlemale poolele. Et jääks alles see, mis ei ole määratud alles jääma. Aga ma tahan, et see oleks huvitav nii tegijatele kui publikule. Vähemalt ma loodan seda. Ja selle puhul on tagasidet olnud üldse mitte teatriinimeste poolt, vahel täiesti ootamatut. Kui on öeldud hea sõna, siis ma saan aru, et see ei olegi nii kitsas tsunfti asi.

Et sa tegelikult ei teagi, kui kaugele need servad ulatuvad?

Jah, ilmselt küll. Sest ega eestlane väga ka ei tule ütlema.

Kui sageli tegijad tulevad ja ütlevad, et oled midagi hästi teinud?

Seda ka ei ole üleliia tihti. On olnud ka vastupidiseid kogemusi, kui oma solvumist välja näidatakse. Kunagi noores eas põdesin ma seda ikka väga, tasapisi olen aru saanud, et see käib asja juurde. Isegi kui ma ütlen, et ma pole „kriitik”, vaid „vaatleja”, on teatav opositsioon olemas. See on paratamatu. Aga õnneks kuuleb ka häid sõnu. Mitte et ma tahaksin tsiteerida Valdeko Tobrot, et ainult esiuksest peaks teatris käima. Tegijate tagasiside on väga oluline, aga see eeldab, et sa nendega suhtleksid. Kuid ma pole kunagi ka selline olnud, kes seda väldiks. Mulle meeldiks, kui tehtaks palju rohkem arutelusid, koos praktikutega. Ma tean, et on kirjutajaid, kes ei tahakski tegijatega pärast tööd kohtuda.

Just tahtsin küsida, et kuidas suhtuda „peegeldajate” liiga sooja läbisaamisse praktikutega?

Mingis mõttes on mul tunne, et see on Eestis paratamatu.

Lihtsalt väiksusest tingituna?

Väiksusest tingituna, aga teistpidi tundub mulle, et suhtlemine on oluline, et seda võiks olla isegi rohkem. Ma ei tea, kas need suhted peaksid olema „soojad” või „külmad”, aga teoreetikul oleks tähtis teada, kuidas praktik mõtleb. Mida ta teeb, kuidas tunneb. Ma olen olnud proovides vähem, kui ma tahaksin. Aga alati on mul tunne, et see annab mulle juurde tohutult palju teadmist, mis elukutse see on ja kuidas lavastus sünnib.

Kui sageli sa saalis istudes ise oled mõelnud: kurat, selle ma lavastaksin ise palju paremini ära?

Mõnikord, kui ma enda jaoks midagi väga viletsat näen, siis vihaga olen öelnud, et niimoodi oskaks minagi lavastada (Naerab.) Ei, ma vist tegelikult ikka lavastada ei tahaks. Kui sa oled näinud kõrvalt tulnute lavastusi — ega see ei ole nii avatud elukutse, et igaüks peaks lavastama. Kuid assistendi unistust ei ole ma veel maha matnud. Jälgida protsessi kohe päris algusest lõpuni. Kuid ma pole selleks ka aktiivselt samme astunud. Ja ega see ole igaühe puhul ka võimalik.

Kas ettepanekut lavastada pole ka kunagi tehtud?

Ei, õnneks mitte, sest äkki siis võtaks vastu…

Aga kuuldemänge Raadioteatris oled sa mõned teinud.

Ütleme, umbes-täpselt viis. Kõik on eesti autorid.

Kas sa oled selle õiguse endale ise välja võidelnud?

Ma tegin ise selle ettepaneku. Tahtsin proovida. Varem olin teinud luulekavasid, kus polnud ka režissööri juures. Ja eks mulle on ka ette heidetud, et minu kuuldemängud on rohkem kirjanduslikud kompositsioonid. Mõned ongi, aga mitte kõik. Ma olen olnud erinevate režissööridega paari kuuldemängu salvestuse juures. See meeldib mulle samamoodi nagu teatriproovi jälgimine. Kui on võimalus seda näha, siis meeldib mulle näitleja tööprotsessis. Selle pealt tekkis tunne, et oleks põnev seda ka ise kogeda. Mul läks isegi küllalt kaua, sest mu esimene kuuldemäng oli 2001 [Tammsaare „Noored hinged”]. Ma olin juba terve igaviku Raadioteatris olnud ja kohutavalt julgust kogunud. Oli soov lemmiknäitlejaid raadios jäädvustada. Ma olen kõigisse oma kuuldemängudesse ka need näitlejad saanud, keda olen tahtnud. Võibolla ma olen õiged valinudki?

Aga me rääkisime praktikute ja peegeldajate vahelisest suhtlemisest.

Selline suhtlemine on minu arvates tähtis, ehkki alles hiljuti oli poleemika, kas kirjutaja võiks esietenduse peol viibida ja suhelda. Nojah, võib tekkida olukord, et nad räägivad sulle selle asja huvitavamaks, kui see, mis sa lavalt nägid. Ja kui sa oled mõjutatud, kuidas sa siis edasi käitud? Aga ma arvan, et võibolla väga noorte puhul on see kuidagi ohtlik, aga mina isegi ei tegele selle teemaga enam.

Millal sul see murdumine tuli ja Valdeko Tobro stiilis blokk ära kadus? Mäletad sa, kellega ja kuidas?

See on kahe otsaga asi. Ühest otsast pole seda blokki kunagi olnud, sest ma kasvasin üles Nukuteatris ja olin Draamateatris piletöör. Ma ju istusin ka seal puhvetis ja rääkisin natuke näitlejatega. Teistpidi olen ma alati olnud, nagu ma ise ütlen, vilets suhtleja. Mitte osav, innukas suhtleja, pigem olen lävinud vähem, kui ma võibolla isegi tahaksin.

Et see tuli kuidagi loomulikult, järk-järgult?

Ilmselt järk-järgult jah, ja mitte üleliia lehvivalt või laialt. Aga selles on palju abiks olnud raadiotöö. Peale raadioteatri tegin ka näitlejatega intervjuusid, „Hiirelõksu”-sarja ja „Kultuurikajale” lühemaid vestlusi. See on ju otsekontakt. See on töine vestlus ja ei pea viima soojade suheteni, aga see on hea võimalus suhtlemiseks. Mõnikord ka ettekääne, aga siiski sisuline vestlus. Mikrofon on minusugust saamatut suhtlejat aidanud.

Mis selles raadiomeediumis sulle niivõrd sümpaatset on? Miks mitte televisioon?

Ma vist pelgan kaamerate maailma. Ma ei tunne ennast televisioonis esinedes kuigi turvaliselt. Raadio on kodusem ja võibolla ka edevusevabam. Ma olen kuuldemängude keskel nii kaua viibinud, peaaegu kogu arhiiv on mulle tuttav. Sealt ehk tekib ka see tunne, et kõik on alles. Isegi Paul Pinna hääl, Järvetist rääkimata. Hääle kaudu tean kõiki neid, kes on ammu läinud.

Sul on ilmunud kokku kaheksa raamatut. Milline neist kõige raskemalt on tulnud?

Tahaks automaatselt vastata, et kõik on raskelt tulnud, aga see ei oleks enam vist päris aus.

Teatud vilumus võiks juba olla tekkinud…

Kuidas seda võtta? Ühelt poolt justkui esimene [„Jüri Krjukov. Rolliportreed ja mälestuskillud”, 2004], aga kas see on päris tõsi, sest mul oli lademes kladesid ja materjali. Keeruline oli see, kuidas materjali organiseerida, kuidas sellest raamatut teha. Praegu ma muidugi näen, et seal on ka palju üleliigset. Praegu ma oskaksin sada lehekülge lühemalt teha, tookord ei osanud. Reet Neimar, kes oli heas mõttes karm toimetaja, ei võtnud neid lehekülgi millegipärast välja. Ehk on sinna see minu kui vaatleja teatriaeg ka sisse kirjutatud, mitte ainult Krjukovi aeg… Aga vastutus on kõige suurem olnud Järveti [„Jüri Järvet. Narr ja kuningas”, 2009, koos Reet Neimariga] ja Velda Otsuse [„Velda Otsus — nimi eesti kultuuris”, 2013] raamatu juures. Need on vist need, millega ma kõige rohkem piinlesin. Järveti puhul oli Neimari materjali ikkagi väga palju. Seesama vastutus ja võlg Reet Neimari ees… Ja ma ei jõudnudki seda valmis enne, kui tema läinud oli… Nii Järvetil kui Otsusel oli hästi pikk teatritee, mida ma näinud ei olnud, ei saanudki näha. Otsuse raamatu päästis see, et olid olemas tema kirjad õele, mis andsid väga palju juurde. „Dan Põldroos“ oli tellimustöö, mida ma ise ei oleks teinud [„Aitab naljast! Legend „Dan Põldroosist!”, 2011], aga ma teadsin ta teatriteed. Mitte sada protsenti, aga olin näinud. Ja intrigeeriski Dan kui nähtus, ehkki tegemist polnud justkui üldse minu teemaga. Ma proovisin, kas saan sellise asjaga hakkama.

Krjukov. Kui palju sa tema peale praegu mõtled?

Mõtlen ikka. Vähem, kui pärast raamatu kirjutamist. Aga mingitel hetkedel tuleb ta meelde. Konkreetsel põhjusel: kui tuli uudis uuest „Viiuldaja katusel” versioonist või kui taaslavastati „Savoy ball”. Aga ka siis, kui ma ei ole millegi nähtuga rahul. Vaadates mõnda Draamateatri lavastust, taban end mõttelt, kuidas tema oleks selles pundis olnud või sellest olukorrast välja tulnud. Või keda ta võiks praegu mängida või kuhu ta oleks jõudnud…

Mis omadused peaksid näitlejal olema, et Pille-Riin Purje avaks tema kohta märkmiku? Faili à la „etendust juhib Jüri Krjukov”.

Ei usu, et seda enam üldse tulebki. Ja ega pärast Krjukovit päriselt enam tulnud polegi. Krjukov oli ikkagi ainukordne juhtum. Ja see oli tingitud lihtsalt sellest, et 14-aastane koolitüdruk armus ühte näitlejasse. Trafaretne, kuigi teistpidi — arvan, et vähesed armumised kasvavad selliseks raamatuks välja. Ju need asjad langesid siis kokku, aga see oli hea õnn, et Krjukov osutus niisuguseks, kellest saigi tõeline näitleja. Ta oleks võinud ka olla ilus habemik, kes võinuks kujuneda lihtsalt menunäitlejaks.

Nagu neid on olnud varem ja tuleb ilmselt ka hiljem.

Aga areng on ikkagi see, mis mind huvitab. See inimene ei saa olla näitlejana ühepäevaliblikas. Ma võin ju kellelegi kolmandale liiga teha, sest nagu ma ütlesin — kõiki ei jõua süvitsi vaadata. Ma arvan üldse, et olen vaistlik, mitte kuigi ratsionaalne inimene. Peab olema mingi vaimustumine, mille pinnalt see tekib. Üherollinäitleja tunnen ma ka praeguseks juba ära. Kuigi kedagi ei maksa pimesi maha kanda, nii prognoosimatuid üllatusi on olnud.

Kas tänapäeval on sinu kladed pigem lavastuste kladed või leidub seal ka mõni personaalne?

Kirjutan üles iga nähtud etenduse. Päris näitlejakladet mul ausalt öeldes enam ei ole. Aga on mõned näitlejad, kelle puhul ma kollektsioneerin tema loomingut, väljalõikeid tema kohta, vaatan teda süvitsi. Aga rohkem ikkagi püüan fikseerida nähtud etendusi.

Kas mõne näitleja puhul on selline klade ka lõpetatud? Mitte fataalsetel põhjustel, vaid et ta on läinud seda teed, mis sulle ei sobi.

Ma saan küsimusest aru… Võibolla on see siis pigem tema poolt lõpetatud, sest ta ei tööta enam aktiivselt. Või ei tööta hingega. Lootus näha comeback’i minu seest nii naljalt ära ei kao. Ma arvan, et niimoodi ei ole lõpetatud. Sellisel juhul pole pigem alustatudki.

Oma lemmikuid pole sa oma kirjutistes kunagi varjanud. Me teame, kes need teatris on. Aga kes on sinu lemmikud teistes kunstides? Näiteks kujutavas kunstis. Või kui sageli sa üldse näiteks kunstinäitusele satud?

See on jällegi selline küsimus, mis paneb mõtlema, kas ma olen selles üldse pädev, aga ma ikka püüan jõuda. Üks hiljutine võimas kogemus oli näitus „Kunst valitseb” sügisel raekojas. Ivo Lille klaasinäitus „Libavetel”, veetsin seal suhteliselt väikeses saalis mitu head tundi. Kumus käimiseks tahaks võtta tunde, ideaalis terve päeva. Üks elu elamusi on Sixtuse kabeli laemaal.

Kirjandusest nimetasid sa Tammsaaret.

Tammsaaret loen üle, Dostojevskit loen üle. Ma ei tea, kas Dostojevski on päris lemmik, aga ta haarab totaalselt kaasa.

Muusikas?

Mulle meeldib klassikalise muusika kontsertidel käia. Aga viimasel ajal ma olengi naernud seda, et teater kuidagi „sõidab sisse”.

Et kontsertide jaoks jääb aega väheks?

Jah, ja kui olen endale abonemendi soetanud, on vist kolm korda juhtunud, et pidin andma pileti sõbrale ära, sest samal ajal oli oluline teatriõhtu. Olen püüdnud nüüdismuusikat jälgida. Näiteks Pärt Uusberg läheb mulle väga korda. Ja Tõnu Kõrvits. Kui hiljuti olid Arvo Pärdi juubelikontserdid, siis avastasin teda taas, uue hingamisena. Kui ammendamatu ta looming on. Kui keegi ütleb, et Arvo Pärt on depressiivne, siis sellest ma aru ei saa. Minu jaoks on see väga vabastav, helge ja avatud maailm. Kui vähegi aega on, siis klassikalise muusika kontserte naudin küll.

Esimesel kohal on teater, teisel ja kolmandal ka, aga neljas, viies koht — kellele või millele need kuuluvad? Kirjandus, muusika, kino ei ole õiged vastused.

Ahah, sa mõtled midagi elulisemat? No me mainisime siin merd ja loodust. Õigu­poolest neile võiks rohkem aega jääda. Sügisel oli mul võimalik nautida üht täiesti teatrivaba nädalat, mille ma endale võtsin ja sain puhata.

Kus sa selle veetsid? Tallinnas?

Ei, Saaremaal, Kuressaares. Mulle meeldib endaga olla, endasse vaadata jalutades, looduses. Meeldib näiteks kalmistutel kõndida. See on ka üks võimalus kohtuda ühelt poolt arhitektuuri, teiselt poolt igavikuga. Või võimalusel käia muuseumides. Ma ei tea, miks, aga ei ole enam ammu reisinud, ma pean silmas muid riike, välismaad. Ei oskagi öelda, võibolla selle põhjuseks on see hullunud maailm. Õnneks olen ma ikka mõnes paigas käinud, aga praegu rohkem kujutlustes… Öeldakse, et vanemad inimesed hakkavad näppu mulda panema, aga see ei ole ka veel minuni jõudnud. Ja pole ka seda oma aeda. Endaga koos olemine on tähtis, sest ma pole üksinduse kartja. Pigem on nii, et ma vahel tunnen, et seda võiks rohkem olla.

Mis teatrikriitikutest pärast surma saab?

Ma olen ju kuskil selle kujundi kirja pannud — loodaks, et saab teatris edasi käia.

Ja seal on tõenäoliselt kõik need meistrid kohal.

Jah, kui sa saad sinna. Ma arvan ikka, et ilmselt vist põrgusse. Heas mõttes põrgusse?! Kivirähk kirjutas näidendi „Teatriparadiis”. Cyrano de Bergeracist lähtuvalt kirjutasin kord, et näitemängude tegelased kohtuvad kuu peal… Needus oleks siis vist see, kui pead vaatama kõiki neid elu halvimaid lavastusi, ikka uuesti ja uuesti. See on siis sinu karistus. Aga äkki peitub ses õppetund, võimalus needki enda jaoks paremaks mõelda?

 

Seekordne Kooloni intervjuu ilmub ka TMK veebruarinumbri rubriigis "Vastab".

Toimetaja: Valner Valme



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: