Toomas Aru veste. Kohus Kaur Kenderi üle
Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuse direktor Toomas Aru jätkab ilukirjanduslike päevakajaliste satiirikildudega.
Prokurör Lea Pähkel: Millega te tegelete?
Kender: Luuletan. Tõlgin. Ma arvan, et. ..
P.: Ei mingeid "ma arvan"! Seiske nagu kord ja kohus! Ärge toetuge vastu seina. Vaadake kohtuniku poole! Vastake kohtule, nagu peab. (Mulle.) Lõpetage kohe üleskirjutamine! Muidu lasen saalist välja viia.
(Kenderile.) Kas teil on alaline töö?
K.: Ma arvasin, et see ongi alaline töö.
P.: Vastake täpselt!
K.: Ma kirjutasin luuletusi, mõtlesin, et need avaldatakse. Arvan, et . ..
P.: Meid ei huvita "arvan et". Ütelge, miks te ei töötanud.
K.: Ma töötasin, ma luuletasin.
P.: Meid see ei huvita. Meid huvitab, mis asutusega te olite seotud?
L.: Mui olid lepingud kirjastusega.
P.: Nii peabki vastama. Kas teil on piisavalt lepinguid, et ära elada? Loetlege, missugused lepingud, mis kuupäevast, mis summa peale.
K.: Täpselt ei mäleta. Koik lepingud on minu advokaadi käes.
P.: Ma küsin teie käest.
K.: Tallinnas ilmus kaks raamatut minu tõlgetega.
(Loetleb.)
P.: Teie tööstaaž?
K.: Umbes . . .
P.: Meid ei huvita "umbes".
K.: Viis aastat.
P.: Kus te töötasite?
K.: Tehases, geoloogiarühmades . . .
P.: Kui kaua te töötasite tehases?
K.: Ühe aasta.
P.: Kellena?
K.: Freesijana.
P.: Aga mis elukutse teil üldse on?
K.: Luuletaja. Luuletaja-tõlkija.
P.: Aga kes on tunnistanud teid luuletajaks?
Kes arvas teid luuletajate hulka?
K.: Mitte keegi. (Ilma väljakutseta.) Aga kes arvas mind inimsoo hulka?
P.: Kas te olete seda õppinud?
K.: Mida?
P.: Et olla luuletaja. Ei püüdnud lõpetada kõrgkooli, kus valmistatakse, õpetatakse . . .
K.: Ma ei mõelnud . . . ma ei mõelnud, et see tuleb haridusega.
P.: Aga millega siis?
K.: Arvan, et see on (hämmeldunult) Jumala and...
(järgneb)
Toimetaja: Valner Valme