Egge Kulbok-Lattik. Mis teeb võimalikuks süsteemse kurjuse ja vaigistab inimlikkuse? ({{commentsTotal}})

Egge Kulbok-Lattik on kultuuripoliitika uurija.
Egge Kulbok-Lattik on kultuuripoliitika uurija.

Kuigi me elame maailma suurimatest kriisikolletest eemal ning muretseme eeskätt oma toimetuleku ja julgeoleku pärast, tajume me maailma rahutust. Ei möödu päevagi, ilma et meedia ei kannaks meile ette hirmutavaid teateid: ikka laseb kuskil mõni enesetaputerrorist end vastu taevast ja tapab seejuures kümneid kõrvalseisjaid, teisal raiutakse otse kaamera ees päid maha, totalitaarsete ja kriminaalsete režiimide juhid ähvardavad naabreid ning vaba maailma ja nii aina edasi.

Me ei pane neid õudusi oma argitoimetuste keskel õieti tähelegi ega juurdle, mis on nende sõnumite taga. Aga hetkeks peatudes ja järele mõeldes mõistame küllap kõik, et nende tegude eesmärk on külvata hirmu ja ebakindlust.

 

Kellele ja miks on vaja, et me kardaksime?

Hirm ja ebakindlus lõhub inimlikke ja ühiskonna sidemeid. Kui kardame elu või perekonna pärast, siis pole sugugi endastmõistetav ligimest aidata. Hirm halvab tahte ja teovõime, sunnib küüru ja paneb inimese tegema tegusid, mis õõnestavad tema enesehinnangut ja võtavad väärikustunde.

Väärikustunde võtmine on üks põhilisi allutamise tööriistu, ja selleks on piiramatult võimalusi. Näiteks on kõik totalitaarsed režiimid kasutanud stigmatiseerimist, et muuta ühiskonna väärtushinnanguid endale sobivaks, sundides ühiskonna kahtlema, kas teatud inimrühmad ikka kõlbavad sesse ühiskonda (juutide kollased kuusnurgad). Väärikusega manipuleeris ka Ceaușescu, kelle Securitate tasalülitas ja ruineeris Rumeenia eliiti, sundides sinna kuulujaid üksteise järel nuhkima. Ajaloos on küllaga olnud toore vägivallaga küüditamist ja töölaagrites orjastamist ning piinamist ja füüsilist hävitamist.

Väga tõhus on õõnestada väärikust majandusliku heidutamisega: inimene tõugatakse vaesusse, tal ei lubata teha erialast tööd ja talt võetakse võimalus elatist teenida. Majanduslikud seosed totalitaarse süsteemi väljakujunemise eeldustena on olulised, sest suuresti just majanduslik olukord määrab selle, kas ühiskonnas on soodne pinnas veidrate ideoloogiate levikule.

Hirmu ja painete tagajärjel väheneb ühiskonna sidusus. Hättasattunud, väärikuse kaotanud või heitunud inimesi on lihtne allutada ja manipuleerida. Seega on hirm ja heitumus totalitaarse süsteemi väljakujunemise eeltingimus, mida toetab ideoloogiline retoorika ja muutunud kultuuriline sättumus.

Ühiskond on kultuuriliselt konstrueeritud, s.t kultuur ja haridus kujundavad nii indiviide kui ka kogu ühiskonda (meenutagem Mowgli efekti: huntide seas kasvav inimlaps sirgub hundiks, kes küll omandab vaevaga inimkeele ja elementaarsed kombed, kuid ei suuda luua teistmoodi suhteid kui need, mis valitsevad hundikarjas.) Niisiis tuleb ühiskonna muutmiseks muuta kultuuri. Ja kui muuta hirmu abil ühiskonna väärtussüsteemi, saabki kehtestada totalitaarse süsteemi. Hirmuühiskonda on kerge ühtaegu manipuleerida ja mobiliseerida.

Kultuuris väljendub ühiskonnas kujunenud ajalooline väärtuste süsteem, kuhu on talletunud inimpõlvede kogemused ja tarkus, tavad ja praktikad, see kujuneb pikaldaselt ja ka muutub pikaldaselt ning see väärtuste süsteem vormib meie kõigi kasvukeskkonda ja seega meid kõiki indiviididena. Michel Foucault, kes uuris, kuidas kujunevad kultuurilised hoiakud ja mentaliteet, on nimetanud ühiskonna ajaloolist väärtuste süsteemi sotsiaalseks regulatsiooniks.[1]

 

Kes ja kuidas mõjutab hoiakuid kultuuris?

Foucault’ sõnul ohjabki inimest ja kujundab tema hoiakuid ning uskumusi sotsiaalne regulatsioon, mis on kultuuriliselt konstrueeritud ja loomult hegemooniline. Foucault’ arvates juhib sotsiaalne regulatsioon meie elu tõerežiimidega, millele me ei allu mitte niivõrd vägivallahirmus, vaid distsipliini abil, mida kasvatatakse inimeses hariduse ja kasvatuse kaudu. Selline võim ja autoriteet ei ole koondunud ühiskonna võimupüramiidi tippu, vaid asub ühiskonnas igal tasandil ja nii kinnistab olemasolevat süsteemi.

Foucault väidab, et distsipliini abil, s.t järelevalve, kontrolli, hierarhiseerimise, homogeniseerimise, lühidalt normeerimise kaudu luuaksegi indiviid, ent see protsess ei toimu ainult peres ja kogukonnas, vaid ühiskonna haridussüsteemis – see aga tähendab, et otsustavat rolli mängib kultuur. Ja kuigi sotsiaalne regulatsioon on Foucault’ arvates palju võimsam võimuinstrument kui pelgalt moodsa riigi valitsemisaparaat, peab ta modernse ühiskonna keskseks orkestreerijaks just riiki, eeskätt seadusandluse, sõjaväe ja haridussüsteemiga, sest selle institutsionaalse võrgustiku mõju on nt turujõudude või kodanikuühiskonnaga võrreldes ülimuslikul positsioonil.

 

Riik – modernse ühiskonna keskne orkestreerija

Modernse massiühiskonna spetsiifilist olemust ja selle põhilisi institutsionaalseid välju – riik, turg, kodanikuühiskond – ja nende vastastikmõjulist kujunemist on palju uuritud. Anthony Giddens märgib, et Euroopale iseloomuliku moderniseerumise taga on eeskätt seisusühiskonna kadumine, kapitalismi areng ja rahvusriikide kui uudse poliitilise süsteemi teke ning nende vastastikune ja läbipõimitud mõju.[2] Giddensi sõnul tõi kapitalism kaasa efektiivistuva töökorralduse ning rahvusriigis ilmnes riigiaparaadi administratiivne võimekus, mis ületas kaugelt traditsiooniliste ühiskonnavormide haldussuutlikkuse. Ta kirjeldab riigiaparaadi ülimuslikku võimupositsiooni, mida tingib vajadus institutsionaalse kontrollimehhanismi järele – riigil on rahva ees hariduslikud ja sotsiaalsed jm kohustused –, ja sõjaväelist kontrolli selle riigiaparaadi võimu tagamisel. Giddensi arvates on läänelikult moderniseerunud ühiskonna tasakaalustav jõud kodanikuühiskond, mis kodanike huve esindades reguleerib nii turujõude kui ka riigi survet kodanikele.

Zygmunt Baumani arvates aga on selline modernne riigiaparaat ühes oma seadusandluse, institutsioonide, haridussüsteemi ja sõjaväega otseselt seotud totalitaarsete režiimide kujunemise ja lõpuks ka holokaustiga.[3]

Nõnda võib modernse ühiskonna demokratiseerumises ja laias juurdepääsus haridusele näha otselinki poliitilise kaasatuseni, kuid teisalt peidab see endas ambivalentset ühiskonda allutavat hooba: kui riik vastutab haridussüsteemi eest, siis on ka riigi instantsidel vahetu võimalus sisustada nii haridussüsteem kui ka poliitilised massiorganisatsioonid poliitiliselt sobiva ideoloogiaga, ning see sõltub ühiskonna poliitilisest süsteemist.

 

Kuidas kujuneb totalitaarne režiim?

Hannah Arendti suurteos „Totalitarismi lätted“ (1948) purustas II maailmasõja järgse n-ö suure vaikuse, kui maailma avalikkus alles seedis toimunut. Arendt uuris, kuidas võimusuhete, hirmu ja salapolitsei koosmõjul vaigistatakse kriitiline mõte ja suveräänne indiviid ning kuidas üheülbaliseks kujundatud ja võõrandunud indiviididest koosneva massiühiskonda propaganda abil mobiliseeritakse.[4]

Arendt põhjendab ka rahvusliku ideoloogia levikut massiühiskonna kujunemisega pärast klassiühiskonna ja seisuskorra lagunemist. Indiviidid, keda varem sidus klassikuuluvus, hakkasid end tajuma üksildaste atomiseeritud rühmadena, kes peale kõige muu pidid asuma üksteisega turumajanduslikult konkureerima. Arendti arvates ei iseloomustagi massiinimest esmajoones brutaalsus ja tagurlikkus, vaid isoleeritus ja normaalsete sotsiaalsete sidemete puudumine. Sotsiaalsete sidemete puudumine lõi ühiskonna koestruktuuri mõrad, need täideti rahvusliku sentimendiga, mis halvematel juhtudel sünnitas eriti vägivaldse rahvusluse.

Seevastu näiteks poliitikateadlane Juan Linz ei ole nõus seletama totalitaarse liikumise edu Saksamaal massiühiskonna kujunemise ega modernse industriaalkapitalismi kujundatud üksildusega.[5] Linzi väitel ei ühinenud enamik inimesi natsiliikumisega mitte indiviididena, vaid mõne seltsi või ühingu ehk teisisõnu kodanikuühiskonna liikmena. Kuid Linz nõustub Arendtiga selles, et massiühiskonna perspektiiv aitab mõista juba kehtestatud totalitaarse režiimi edu.

Linzi hinnangul iseloomustab totalitaarset süsteemi kõigi seniste institutsioonide, organisatsioonide ja huvirühmade täielik lammutamine ja nende asendamine uue eliidi poliitiliste struktuuridega (see spetsiifiline omadus eristab totalitarismi teistest ebademokraatlikest süsteemidest, näiteks sovetliku sunniühiskonna kehtestamiseks lõhuti eelmise ühiskonna sotsiaalne kord suuresti kultuurirevolutsiooni abil: traditsioonilised väärtused tõrjuti kõrvale, rakendati uus kultuurikaanon ning senist eliiti sunniti „ümber kasvama“ või siis juuriti füüsiliselt välja).

Linzi sõnul konstitueeribki totalitaarset süsteemi see, et suur hulk rahvast on aktiivselt kaasatud poliitilistesse organisatsioonidesse. Sotsiaalne kontroll on pihustunud ning põhineb vabatahtlikul või manipuleeritud kaasatusel, mis suletud ühiskonnas on segu boonustest ja ähvardustest.

Näiteks  võime tuua Nõukogude Liidu aja, mil riigi käes olid enam-vähem kõik eluks vajalikud ressursid – töö, tootmine, kapital (sh loometegevuseks vajalik) –, siis oligi suurem jagu inimesi kaasatud mingisse organisatsiooni (kompartei, kontrollitud seltsid-ühingud, loomeliidud jm).

Niisiis näeb Linz totalitarismil kaht iseloomulikku omadust: (1) ainuline võimukeskus ja (2) kodanike aktiivne kaasatus (kui aktiivne kaasatus asendub passiivse allumise ja apaatiaga, siis kaotab ühiskond totalitaarse loomuse ja langeb autoritarismi). Sellises ainuparteile allutatud ja hirmutatud ühiskonnas saab massiorganisatsioonide abil rahvast manipuleerida ja mobiliseerida.

Kuid enamus poliitikauurijaid on nõus sellega, et totalitarismi tuum ja keskne element on totaalse domineerimise idee, mis teisisõnu tähendab seda, et riik sekkub ja püüab kontrollida kõiki inimese eluvaldkondi hällist hauani. Arendt ei näe totaalset domineerimist mitte lõppeesmärgina, vaid ideoloogia kehtestamise vahendina. Ja kuna ideoloogia on veendumuste kogu, siis ilmnebki, et totaalse domineerimise siht on kontrollida inimeste mõtlemist ja hoiakuid.

 

Kuidas kontrollitakse inimeste vaimu ja mõtlemist?

Arendt selgitab, et totalitaarse režiimi üks erijooni on isoleeritud indiviidide, propaganda ja massimobilisatsiooni seos. „Ainult väikest rahvahulka ja eliiti võib ahvatleda totalitarismi vallandumine – massid tuleb võita propagandaga. Seda mõisteti varakult ja seetõttu on totalitaarsetes riikides sageli näha, et propaganda ja terror moodustavad ühe mündi kaks külge.“[6]

Propaganda on selline ideede kommunikatsiooni, mille eesmärk on veenda inimesi mõtlema või tegutsema teatud kindlal viisil. Tavakommunikatsioonist eristab propagandat manipulatsioon ja varjatud eesmärgid. Nõukogude Venemaal arendati propagandat iseäranis tõhusalt. Varem oli marksist Georgi Plehhanov välja töötanud agitatsioonivõtted – lihtsate sõnumitega suured plakatid ja loosungid, mis pidid köitma harimatute rahvahulkade meeli. Lenin täiendas agitatsiooni propaganda mõistega, püüdes lihtsale agiteerimisele lisada teaduslikke või ajaloolisi fakte, et ka haritud inimesi vaimselt ja intellektuaalselt okupeerida ehk indoktrineerida. Nii kujunes agitprop, mida õpetati kõigile kultuuri-, haridus- ja parteitöötajatele ka Eestis.

Propagandaga käsikäes käib totalitaarsetes süsteemides tsensuur, eriarvamuste kontroll ja keelustamine avalikus ruumis. Autoritaarsed ja totalitaarsed poliitilised režiimid on läbi aegade kontrollinud avalikkust ja tsenseerinud nii kunstiloomet kui ka üldist sõnavabadust. Hannah Arendt on märkinud, et niipea, kui totalitarism saavutab absoluutse kontrolli, asendab ta propaganda indoktrinatsiooniga ja kasutab vägivalda – mitte niivõrd hirmutamiseks (seda on tarvis teha ainult niikaua, kuni leidub veel poliitilist opositsiooni), vaid pigem selleks, et katkestamatult realiseerida oma ideoloogilist doktriini ja selle praktilisi valesid.[7]

 

Kas on võimalik õpetada ilma indoktrineerimata?

Soome kasvatusteadlane Rauno Huttunen on arutlenud haridussüsteemis avalduvate võimu ja vabaduse aspektide üle. Tema arvates vastandub indoktrineerimisele kommunikatiivne õpetamine.[8] See põhineb valgustuslikul humanistlikul õpetamissituatsioonil, kus õpilasi ei kohelda passiivsete objektide vaid aktiivsete õppijatena – kommunikatiivne õpetamine matkib demokraatlikku tegutsemist. Kasutades Foucault’ ideed, arutleb Huttunen, et  kui indiviidid loovad oma identiteedi ja kujundavad oma hoidakud ühiskonnas kehtestatud sotsiaalse korra mõjusfääris, ja kui see käsitlus tõele vastab, siis on indoktrinatsiooni kriitika hariduses  küsitav, kui mitte päris võimatu, sest haridussüsteemi olemuslik eesmärk on haritavate vaimu vormida.  

Seetõttu on tähtis tähele panna, et sotsialiseerimise protsessis ja haridussüsteemis peituv võimu aspekt sõltub otseselt poliitilisest süsteemist, kehtestatud väärtustest ja ideoloogiast. Ebademokraatlikes süsteemides on kultuur ja haridus alati olnud riigi propaganda tööriistad.

Nõnda siis võibki küsimusele „Kuidas kujuneb totalitaarne režiim?“ vastata lühidalt nii: (1) salapolitsei ja vägivallaga lõhutakse ühiskonna usaldussuhted ja inimesed allutatakse; (2) lojaalsuse ja kuulekusega luuakse korrumpeerunud ja suletud võimuvertikaal; (3) vaba arvamusvahetus asendatakse propaganda ja tsensuuriga ning kujundatakse institutsionaalne aparaat, mis hakkab looma ja taastootma võimule lojaalseid tõerežiime; (4) haridussüsteemiga, kus õppimine sisaldab ka indoktrinatsiooni, toodetakse süsteemile sobivaid ja kuulekaid tööriistu.  Kõiki neid võtteid rakendades kujundatakse uus kultuur, mis hakkab sedasama poliitilist režiimi legitimeerima ja ühiskonnamudelit taastootma.

 

Kurjuse banaalsus

Nii juhtubki, et süsteemile allutatud kuulekas inimene võib saada koletisliku süsteemi osaks.

Kui Arendti „Totalitarismi lätted“ purustas sõjajärgse vaikuse, siis 1963. aastal põhjustas tema reportaaž ajakirja New Yorker korrespondendina „Eichmann Jeruusalemmas“ sõna otseses mõttes tormi ja skandaali.

Jutt käib sõjakurjategija Adolf Eichmanni üle Jeruusalemmas peetud kohtuprotsessist mida Hannah Arendt käsitles. Eichmann oli 3nda Reichi üks Juudi küsimuse nn eksperte, kes esialgu töötas juutide emigreerumisega tegelevates struktuurides, seejärel organiseeris nende massilist deporteerimist getodesse ja kontsentratsioonilaagritesse. 1942. aastal kui Saksamaa antisemiitlik poliitika oli muutunud ametlikult genotsiidi poliitikaks, pandi Eichmann kogu Lõpliku lahenduse protsessi logistiliselt juhtima, mida ta tegigi.

Teadupärast õnnestus Adolf Eichmannil põgeneda pärast sõda valenime all Argentinasse, kust Mossad ta kinni võttis ja Iisraeli kohtu alla toimetas. Seda äärmiselt emotsionaalset protsessi jälgivad inimesed tahtsid näha Eichmannis koletist, deemonlikku ürgkurjust, ent Arendt kirjeldas teda mittemidagiütleva halli kujuna, kõhetu mehikesena, kelle kuritegu seisnes selles, et ta allus süsteemile ja täitis talle antud kohustusi, mõtlemata nende kohustuste eetilise olemuse üle. Sest Eichmann kuuleka ametnikuna ei pidanud mõeldavaks hakata riigiaparaadile vastu. Arendti sõnul istus süüpingis deemoni asemel lihtlabane totalitaarsele süsteemile kuulekas kuju. Samamoodi on kurjus ise tihtilugu tühine ja banaalne, mitte deemonlik ega üleinimlik.

Sedavõrd kõhklematu süsteemile allumise ja süsteemse tapmise tegid võimalikuks muutunud kultuurilised hoiakud. Seda kultuuri, mis lubas näha üht inimrühma mitteinimestena, kellest tuleb vabaneda, valmistati ette ideoloogilise retoorika, propaganda ja aastaid kestnud kasvatustööga. Näeme, et kuulekus, mida toodavad totalitaarse ühiskonna institutsionaalne aparaat, haridussüsteem ja kultuur, vaigistab kriitilise mõtlemise ja hävitab inimlikkuse.

 

Mida õppida holokaustist ja totalitaarsete režiimide kogemustest?

Kõige tähtsam on mõista, et vaba arvamusvahetus on vaba ühiskonna asendamatu tingimus ja selleks peab haridussüsteem kujundama kriitiliselt mõtlevaid inimesi. Sama tähtis on, et inimestelt ei võetaks väärikust ei majandusliku ega ideoloogilise sunniga. Sel juhul julgevad inimesed vahel ka vastuvoolu ujuda, kui tajuvad, et peavool hakkab rappa kiskuma.

 

 

Egge Kulbok-Lattik on kultuuripoliitika uurija Tartu Ülikooli eetikakeskusest

Essee põhineb holokausti mälestuskonverentsi avakõnena esitatud tekstil „Holokaust kui ajalugu ja hoiatus“ Okupatsioonide muuseumis 29. Jaanuaril, 2016.

 

 

[1] Foucault, Michel (1991). The Means of Correct Training. – The Foucault Reader. Ed. P. Rabinow. London,  194

[2] Giddens, Anthony (1990). The Consequences of Modernity, Stanford University Press.

[3] Bauman, Zygmunt (1991). Modernity and the Holocaust. Ithaca: Cornell University Press.

[4] Arendt, Hannah (1985 [1948]). The Origins of Totalitarianism. New York: Harvest.

[5] Linz (2000) Linz, Juan J. (2000). Totalitarian and Authoritarian Regimes. London: Lynne Rienner. 70

[6] Arendt, Hannah (1985 [1948]). The Origins of Totalitarianism. New York: Harvest.

[7] Arendt (ibid)

[8] Huttunen, Rauno (2003). Habermas and the Problems of Indoctrination. In: Encyclopedia of Philosophy of Education, (Eds) M. Peters, P. Ghiraldelli, B. Žarnic, A. Gibbons. 04/09 http://www.ffst.hr/ENCYCLOPAEDIA (accessed 10.04.2014)

Toimetaja: Valner Valme



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: