Tõnu Karjatse filmikomm: "Suur vale" osutab ideoloogilisele murrangule Hollywoodis
"Kas olete kunagi tundnud, et teid on petetud," küsib John Lydon oma autobiograafias. Public Image Limitedi liider räägib selles raamatus küll muusikamaailma telgitagustest, kuid küsimus ise on universaalsem ja sobib motona iseloomustama ka Adam McKay dokumentaaldraamat "Suur vale" (Big Short, 2015) Ameerika Ühendriikide kinnisvaramullli lõhkemisest.
Finantsajakirjaniku Michael Lewise samanimelisel raamatul põhinev film toob usutava mängulisusega laiema vaatajaskonnani Ühendriikide finantsmaailma raputanud mõne aasta tagused sündmused, mille mõju kestab praeguseni.
Sisuliselt on "Suur vale" kelmifilm, mis on üks armastatumaid žanre, kuna ehitub üles nutikusele, mis omakorda on märgiline osa "ameerika unelma" teostamisel. Teisalt näitabki "Suur vale", kui mõrane on "ameerika unelm". Filmis paljastuv skeem on suhteliselt lihtne. Kogu lugu keerleb halbade laenudega õhku täis puhutud kinnisvarasektori ümber, mis on olnud pehme madrats kelmidele kärmeks rikastumiseks. Asi arenes sellest, et pangad hakkasid andma kiirlaene neile, kes muidu poleks laenuturule pääsenud: sisserändajad, töötud, kindla sissetulekuta inimesed.
Kinnisvaraarendajad haarasid sellest võimalusest vahendajatena, lõpptulemuseks tühjadena seisvad elamukvartalid. Halvaks läinud laenudest moodustasid pangad oma maine päästmiseks omakorda fonde, millele võtsid kõrgeid reitinguid reitinguagentuuridelt, kes konkurentsi tingimustes läksid mänguga kaasa. Sellega tekkiski Ühendriikide majandusse üha priskem mull, kuni see 2008ndal aastal plahvatas. Valitsus oli sunnitud kasutusele võtma reservid maailma ühe olulisema majanduse päästmiseks. "Suur vale" räägibki fondihalduritest ja investoritest, kes kohe kohe lõhkeva kinnisvaramulli avastasid ning otsustasid sellelt omakorda kasu lõigata. Filmi peaosas pole mitte inimene vaid üha arenev finantskatastroof, mille struktuur kiht kihilt paljastub, kõrvalosades aga märkimisväärne näitlejate ansambel eesotsas Christian Bale’i ja Steve Carreliga, lisaks veel Ryan Gosling, Brad Pitt ja Selena Gomez.
Film on äärmiselt tempokas ja dünaamiline, lavastatud stseenid vahelduvad uudistelõikude ja dokkaadritega. Ehkki mäng käib enamasti üle keskmise vaataja pea, on seda põnev jälgida. Komöödiasketšidega alustanud Adam McKay valis seekord võtmeks satiirilise komöödia - ekstsentrilised tegelaskujud paljastavad mädaseid finantsmehhanisme osutades kogu maailma majanduse haavatavusele ja ebakindlusele. Seejuures pole McKay õukonnanarr, kellele on kõik lubatud ja keda tõsiselt võtma ei pea. McKay loob tasakaalu finantsspetsiifilise ajakirjanduse ja meelelahutuse vahele, informeerides läbi kinodramaturgia.
"Suure vale" kurbloolisus ongi selles, et ta teeb puust ja punaseks selgeks ka majandus- või finantsalase ettevalmistuseta vaatajale, kui ebakindlas maailmas me elame. Sa ei usu enam ühtegi reitinguagentuuuri ega majandusnäitajat, sest sa ei tea, kui palju on neis tegelikult sedasama paha õhku, mida igasugu vahendajad ja fondihaldurid sinna pumbanud on. Ja seda kõike pealtnäha lõpptarbija - laenuvõtja, pangakliendi, oma pensionifondi investeerija ja heauskse riigikodaniku nimel. Ainus viis sellest rattast pääseda on naasta naturaalmajanduse juurde nagu seda filmis teeb endine investeerimispankur Ben Rickert (Brad Pitt).
Adam McKay "Suur vale" osutab ka teatud ideoloogilisele murrangule Hollywoodi meelelahutustööstuses: kui näiteks Barry Levinson paljastas oma filmiga "Wag The Dog" (1997) presidendivalimistekampaania telgitaguseid, siis "Suur vale" näitab suurriigi finantsmehhanismide savist ülesehitust.
Ameerika Filmiakadeemia aastaauhindade nimistus kandideerib McKay lavastajadebüüt viies kategoorias, sealhulgas parima filmi tiitlile.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"