"Eesti lugude" ankeet. Meelis Muhu: üksikisiku hääl peab ühiskonnas ka kõlama
Üheksanda "Eesti lugude" filmina jõuab ETV ekraanile teos "Üksikud", mille autoriks on Meelis Muhu. Esitasime Meelisele mõned küsimused, milles ta rääkis nii endast kui ka Eesti dokumentalistikast laiemalt.
Meelis Muhu
Dokumentaalfilmide režissöör ja produtsent Meelis Muhu on sündinud 11. augustil 1972 Paides. Lõpetas 1992 Tallinna Kommertskooli ärijuhina ja 1996 Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna näitejuht-lavastajana (samas läbis ka kaheaastased reklaamikursused). Alates 1994. aastast on ta olnud seotud mitme teleprojektidega ETVs ja Kanal 2s nii kaasautori kui ka produtsendina. Hetkel tegutseb aktiivselt dokumentaalfilmide produtsendi ja režisöörina.
Mis on teie filmi põhiline idee?
Üksikisiku hääl peab ühiskonnas ka kõlama, see ei tohi mattuda poliitilistesse koorilauludesse ja Eesti valimisseadus ei ole demokraatlik ega õiglane!
Miks valisite just sellise teema?
Ma alustasin selle filmi tegemist juba aastal 2011. Filmisin tollal üksikkandidaadina Riigikogu valimistel osalenud Anti Poolametsa. Kahjuks 2011. aastal filmitud materjal filmiks ei vormunud, seda rahalistel põhjustel. 2015. aastal avanes uus võimalus ja uute üksikkandidaatidega. Mulle sümpatiseerivad ühiskondlikult aktiivsed inimesed ning nende tegemisi tuleb tutvustada. Ma tahaksin, et neid märgataks ja nendega kaasa mõeldaks. Liiga palju on meie riigis passiivsust.
Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti Lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?
Kõiki filme kindlasti mitte, aga enamusi kindlasti. Kui ma õigesti mäletan, siis sarja ajaloos on kaks filmi, mis on valminud, aga ei ole eetrisse pääsenud. Ühte nendest olen ka näinud, teist näeb äkki kunagi tulevikus.
Nähtud filmidest on eredalt meeles Mart Arjukese 2007. aastal valminud “Maja” ja Katri Rannastu 2008. aastal tehtud “Lehelapse suvi”. Ja muidugi mäletan ma iseenda 2004. aastal valminud filmi “Osta elevant ära”.
Miks otsustasite osaleda "Eesti Lugude" sarjas?
Filmitegijana kannan endaga kaasas erinevaid filmiideid ja kui uus konkurss välja kuulutatakse, siis on ikka põnev kontrollida, kas minu mõte teistele meeldib. Mõnikord on meeldinud, aga mitte alati.
Milliseks peate "Eesti Lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?
"Eesti Lood" on eesti dokumentalistikas vastuoluline formaat. Ühelt poolt pakub ta värvikat ülevaadet Eesti elust, teiseltpoolt aga nopib ta endale ka neid lugusid, mis sobiksid täispikkadeks filmideks. Vastutustundlikule filmitegijale on selles formaadis loomingu tegemine üpris keeruline, piiranguid on päris palju, alates lühikesest võtteperioodist ja väikesest eelarvest. See kipub teinekord filmidest ka välja paistma. Minu arvates võiksid kõik rahastajad võrdselt filmiprojekti panustada. Seni on Eesti Kultuurkapital ja Eesti Filmi Instituut suuremad toetajad olnud kui Rahvusringhääling.
"Eesti Lugudel" on aastatega väljakujunenud oma vaatajaskond, kes igal aastal põnevusega uusi lugusid ootavad. Ma tean seda, sest mul on au mõnda nendest inimestest ka isiklikult tunda, aga ma usun, et neid inimesi oleks oluliselt rohkem, kui need filmid pääseksid ekraanile veidi paremal ajal kui kolmapäeva hilisõhtul kell 22.40.
Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?
Eesti dokumentalistika üritab ellu, aga ta on piisavalt tugev, et mitte võitluseta alla anda, käib aktiivne partisanielu. Konkurents audiovisuaalvaldkonnas on karm ja vähe on neid dokumentaliste, kes teevad ainult filme. Enamus teenib leiba mõne muu ametiga ja filme tehakse rööbiti raske igapäevatöö ja pereeluga.
Mis puutub filmidesse, siis õnneks linastub igal aastal paar-kolm filmi, mida nähes veendun, et dokfilmi on ka Eestis võimalik teha kunstiliselt kõrgel tasemel.
Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?
Palju häid dokfilme on tehtud ja tegemisel. Isiklikult ootan alati Marko Raadi, Liis Nimiku, Vladimir Loginovi, Sulev Keeduse ja Erik Norkroosi uusi filme.
Mis on veel hetkel töös?
Lisaks “Eesti lood” raames linastuvale filmile “Üksikud” ootab mind kevadel ees veel üks esilinastus. Dokumentaalfilmi “Täna mängime sõda” on tehtud 4 aastat ja see on film, mis jutustab loo meestest, naistest ja lastest kes taaslavastavad Teise Maailmasõja lahinguid. Minevikus toimunud sõda kandub oleviku ja on ettevalmistus tulevikuks. Võitlus ajaloo pärast veel kestab!