Arvustus. Võimas sooaur Mustas Kastis ({{commentsTotal}})

"Võõrana põhjala kõrbes" Autor/allikas: Ruudu Rahumaru

Uuslavastus

"Võõrana Põhjala kõrbes"

Teater Must Kast

Esietendus 15. 2. 2016 Genialistide klubis

Autor: Marite H. Butkaite

Lavastaja: Lennart Peep
Kunstnik: Birgit Landberg
Koreograaf: Jaanika Tammaru
Helikunstnik: Sten Arvi
Valguskujundajad: Gabriela Liivamägi, Mihkel Kallaste ja Jari Matsi
Grimmikunstnik: Margit Lepla
Osades: Laura Niils, Märt Koik, Kaarel Targo, Kaija M. Kalvet, Silver Kaljula
Kaasa teeb Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor T. Kochi juhatusel

Enne lavastuse juurde minemist tahaksin rääkida mõne sõna Mustast Kastist endast, kes tähistab peagi teist sünnipäeva. Olukorras, kus igal aastal lõpetab Tallinna või Viljandi teatrikooli peotäis noori näitlejaid, kel on üha raskem mõne olemasoleva teatri juures püsivat rakendust leida, ning olukorras, kus eestlaste huvi kõikvõimalike etenduskunstide vastu on maailma mastaabis jätkuvalt fenomenaalne, polegi vast lõpetanud ja veel mitte kõige kindlama tulevikuga näitlejatel muud peale hakata, kui asutada oma teater.

Kahtlemata pole uue teatri loomine kerge majanduslikult ega kunstiliselt, ent Must Kast on sellega takistuste kiuste üllatavalt edukalt toime tulnud. Ja ehkki kohati on tunda olnud, et trupp vajaks justkui kogenud lavastaja kõrvalpilku ja vahel ka abi, on Must Kast hakanud vähehaaval omandama päris oma nägu, mis väljendub nii teemades, millele lavastustes keskendutakse kui ka üha isikupärasemaks muutuvates väljendusvormides.

Nii ongi äsja esietendunud "Võõrana põhjala kõrbes" oluliseks verstapostiks Musta Kasti kunstilises küpsemises. Ehkki lavastusest leiab pisikesi küsitavusi, on tegemist huvitava nähtusega nii Tartu kui Eesti teatrimaastikul.

Marite H. Butkaite teksti, millel lavastus baseerub, iseloomustavad põnevad teemaalgatused, tabavad dialoogid ning paljutähenduslikud vihjed. Ent paraku näivad need omavahel lõdvalt seotud olevat, mistõttu ei teki selget ja konkreetseid sõnumeid (kuigi nende tuntavaid algeid on hulgaliselt) edastavat ühest narratiivi. Õigemini võiks see hõlpsalt tekkida, kui ei oleks nii palju erinevaid pisiliine, millest enamik ei tundu kuhugi viivat. Ja nii jääb lugu lõpuks mõneski aspektis segaseks. Muidugi võib öelda, et selgepiiriline ja tajutava selgrooga narratiiv polegi eesmärk, aga paraku on ka ühtse narratiivi vältimises omad reeglid, mis paradoksaalselt moodustab ju ikkagi teatud narratiivse süsteemi.

Ühesõnaga võiks “Võõrana põhjala kõrbes” olla sootuks jõulisema ja selgema sõnumiga, kui temast oleks paljude iseenesest heade ideede hulgast välja puhastatud ja lõpuni arendatud üks-kaks kandvat põhilugu või -teemat.

Ent hoolimata alusteksti paljuliinilisusest tingitud kohatisest ebamäärasusest vormub "Võõrana põhjala kõrbes" jõuliseks ja huvitavaks lavastuseks. Kõik need stseenid, mis tihti küll omavahel ülemäära ei haaku ja teemakäsitlustelt kohati ka pisut naiivseks jäävad, on lavastuslikust aspektist tegelikult üllatavalt võimsad nii ideedelt kui väljenduselt.

Loobuksin siinkohal erinevate stseenide vaatlemisest – sest neid saab iga teatrikülastaja ise näha ja kogeda –, küll aga tahaksin lähemalt käsitleda ilusaid ja läbitunnetatud rollilahendusi.
Tahes tahtmata jääb enim silma Märt Koiki Soo. Ei saagi aru, kas ta on soovaim, sooaur või pigem sümbolkuju, ent tegemist on äärmiselt haarava tegelaskujuga. Ühelt poolt linnakeskkonnast sooüksindusse pagenud inimeste aitaja, ent teisalt loodusvaimudele omaselt kapriisne ning ohtlik karistaja. Koiki psühhofüüsiliselt küllaltki terviklik väljenduslaad aeg-ajalt lausa rabab oma ürgse jõuga. Tema tegelaskujus avalduvad tükati ülimalt erinevad karakterid ning käitumismotiivid, mida toetab tugevalt tema liikumine. Kohati tahtnuks, et tema liikumine olnuks veel plastilisem ja seega ka rohkem mitteinimeslik.

Huvitavalt ja äraspidiselt veenvana mõjub Kaija M. Kalveti Tiina. Kalveti tegelaskuju avavad otseselt küll August Kitzbergi "Libahundini" viivad vihjed – või õigemini näidendi tegevuse jätk sealt, kus Tiina on külast põgenenud –, kuid alateadlik ja hulluseni jõudnud (sõtta läinud) Marguse otsimine ja ootamine annavad nii siinsele omamoodi põhjamaist ürgnaist kujutavale tegelasele kui kaude ka "Libahundi"-Tiinale hoopis teise perspektiivi.

Targa ettevaatlikkusega on oma rollile lähenenud Laura Niils. Tema (riietuse ja jume järgi otsustades) idamaist päritolu tüdruk jääb peenekoeliseks ja huvitavaks. Kuna tema kauget päritolu pole rõhutatud ülemääraste detailidega ega liiga igituttavate vastandustega, osutub äraspidiselt usutavaks ka tema verekutse (või hoopis Soo kutse?) võõrasse ja tundmatusse põhjamaisesse sohu. Ent sellest hoolimata on teravalt tunda tema mittesobivust ja üldse teistsugusust, mistõttu jääb ta mingis mõttes lõpuni võõraks koduseks saanud soos.

Kui Kaarel Targo talupoeg Jaan tuleb esiti lavale vägagi karikatuursena, siis ajapikku muutub ta loomulikumaks, ja lausa sedavõrd, et tema kui tüüpilise eesti maamehe taga võib hakata märkama juba individuaalseid jooni ning lõpuks isegi teatavat isikupära. Ja hoolimata sellest, et Jaan seatakse otseselt vastamisi teisest kultuurist pärit naisega, ei teki tema natuke lihtsustatud maavillasele olekule vaatamata suhetes võõramaise naisega ei erilist kultuuribarjääritunnet ega ka eestlasele tihti veidi iseloomulikku ksenofoobilist suhtumist. Sest nagu ütleb võõras kaunitar: eeskätt oleme me siiski mees ja naine.

Ja ehkki Jaani ning idamaise kaunitari ilmekaim kultuuriline põrkumine toimub meie mõistes võib-olla ülemäära ootuspärases, et mitte öelda banaalsevõitu keskkonnas – saunas –, ei puhuta sauna eksootilisust kaugelt tulnu seisukohalt liiga suureks ja nii jääb Jaani ja kaunitari kõige esmasem kontakt ning ka edasine suhe siiski üllatavalt loomulikuks ja orgaaniliseks. Ja ehk polnudki saun nii vilets valik, sest peale vahetu huumori pakub saunastseen ka küllalt otsekohese sissevaate mehe ja naise suhetesse – sest kus mujal põhjamaine inimene ikka – nii hingeliselt kui kehaliselt – sedavõrd alasti on, kui mitte saunalaval. Ja paradoksaalselt aitab see alastus maha koorida ka kogu ülearuse kultuuritausta ning päritolu, nii et lõpuks võib võõristusbarjääride taga näha eeskätt inimest.

Silver Kaljula, kel on erinevalt ülejäänud näitlejatest mitut rolli täita, jääb eelkõige meelde kavala, aga piiratud mõtlemisvõimega naeruväärseks karikeeritud ametnikuna ning sõjast naasva Margusena. Kuna ametnik on loodud komöödiale omaste vahenditega, tasakaalustab tema tegelaskuju lavastuse üldiselt tõsist tooni tuntavalt. Duetis Kaija M. Kalveti Tiinaga saab lõpuks lahenduse ka Tiina ootuse lugu. Ehkki Silver Kaljula Margus osutub vaieldamatult lavastuses kõrvalrolliks, on tal samas äärmiselt oluline osa Tiina tragöödia avaldumisel. Margus jääb napiks ja täpseks, ja kuigi roll on sõnatu, on temaski tunda otsest olemuslikku viidet Kitzbergi Margusele.

Lavastuse "Võõrana põhjala kõrbes" üks peamisi väärtusi on suurepäraselt lavastusse kaasatud Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor. Kuigi ühelt poolt annab koor lavastuse muusikalise kujunduse, on olulisem nende roll erinevate situatsioonide mastaapsuse ning emotsionaalse fooni võimendamisel. Kõige elavamalt ja veenvamalt avaldub see ehk Soo juhtimisel "võõra paiga" vaenulikkuse väljendamisel. Igatahes on lavastajal õnnestunud koorilauljad vahetult ning igasuguse krambita mängima saada, mis kokkuvõttes annab lavastusele määratult palju juurde.

Nagu algul öeldud, on "Võõrana põhjala kõrbes" märkimisväärne teetähis Musta Kasti loomingulises arengus. Ja see ei tähenda, et teater peaks tingimata jätkama (pseudo)pärimuslike teemadega, ent üha omanäolisemateks muutuvate väljendusvahendite – seal hulgas aina põnevamaks muutuva Jaanika Tammaru koreograafia – piiride avardamisega tuleks kindlasti edasi tegeleda.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: