Arvustus. Viimase aja poeetilisemaid isikunäitusi siinmail ({{commentsTotal}})

Laura Põld
Laura Põld Autor/allikas: FB

Näitus

Laura Põld

"Sada ulma keset merd"

kuraator Peeter Talvistu

Avatud 20. märtsini

Mulle meeldis Saksa kunstiteadlase Isabelle Graw’ hiljutine ülestunnistus, et tal võttis aasta otsa kuklakratsimist, enne kui ta aru sai, mis asi on maalikunst. Selle aastaga mõtles ta välja, mille poolest erineb maalikunsti indeksikaalsus põhimõtteliselt teiste kunstivormide indeksikaalsusest. Nimelt on maalikunsti lahutamatu osa Graw’ arvates Lebendigkeit või liveliness või elusus – töö, mille kunstnik selle tegemisse on pannud. Sellisena ei saa maalikunsti tööväärtust tema tegijast võõrandada, nagu see juhtub kapitalismis nii paljude teiste tööde puhul. Pintslilöök kui subjektiivsuse jälg teeb maalikunsti unikaalseks ning seeläbi tegijast lahutamatuks või, nagu ütleb Graw: "Lõuendi ees on seisnud inimene oma ideede ja oma unistustega". Maalikunsti erilise indeksikaalsuse tõttu on sel ühtlasi võime esile kutsuda füüsilise kohalolu tunne, mida teised kujutava kunsti vormid niisama naljalt esile kutsuda ei suuda.

On muidugi iseasi, kas kellegi subjektiivsus ja füüsiline kohalolu seostuvad ka tulevikus millegi meeldivaga. Arenenud tehnoloogilises individualismis ei pruugi keegi enam tahta teada, mida keegi teine mingis olukorras on tundnud. Kellegi teise tunded võivad tehnoloogia ja individualismi arenedes ning asustustiheduse kasvades muutuda abjektseks, võõraks kehaliseks reaalsuseks, mis endast vaistlikult eemale tõugatakse või oma ruumist välja suletakse. Ent kui juba sel tumedal tulevikuennustusel hetkeks peatuda, võiks mõtteharjutusena ühtlasi küsida, milline võiks olla maalikunsti roll sellises tulevikus, kus kellegi teise tunded on muutunud abjektseks. Kas apollonlik kunst valitseks seal dionüüsosliku üle või võtaks kunst enda kanda, vastupidi, missiooni hoida alal dionüüsoslikku alget ja empaatiat? Peeter Talvistu kureeritud Laura Põllu isikunäitus ärgitab selliseid filosoofilisi mõtisklusi maalikunsti tulevikust, ent kaugeltki mitte ainult.

Näitust suunab suuremõõtmeliste maalitud objektide ja videoprojektsioonide, mööblikuhjade ja keraamikariiulite vahel looklev laudtee, mis juhatab vaataja "kuiva jalaga" läbi kogu ekspositsiooni. Miski selles RMK rabarada meenutavas ülesehituses viitab vaataja võimalikule soovile kontakteeruda autori füüsilise ja subjektiivse kohaloluga turvaliselt metafüüsiliselt distantsilt. Üksnes need vaatajad, kes astuvad laudteelt maha maalitud objektide juurde, saavad osa maalipindade reljeefsusest ja mitmekihilisusest, hoogsalt pintseldatud mustrite vooklevast füüsilisusest, väänlevate keraamiliste objektide läikivast ebaõdususest. See diskreetselt välja mängitud valikuvabadus paneb küsima: kas üks autor saaks oma publiku suhtes näidata üles veel suuremat peenetundelisust, pakkuda talle veel suuremat tingimusteta vastuvõttu?

Viisis, kuidas näitus vaatajal õrnalt käe alt kinni võtab ja ta läbi ekspositsiooni juhatab, on haldjalikku ettehooldust. Lihtsalt jaluta, kunst on küll siin, aga ei tüki sulle ligi, kui sa ise ei soovi, ning kui ühel hetkel soovid, saad talle hõlpsasti läheneda. Ja nii juhatatakse kõiki, ka kõige suuremal filistiinil võetakse õrnalt käe alt kinni, täpselt samamoodi nagu kõigil teistel. Sellisena ei piirdu RMK rabaraja paralleelid üksnes näitusele installeeritud laudteede ja puudega, sest nii ühel kui ka teisel puhul on tänapäeva inimese eest diskreetselt hoolitsetud, kuid jäetud talle ka õhku ja ruumi. Need keskkonnad ei ole hoolimatud, kuid ei ole ka ahistavad, nad ei ole ohtlikud ega hirmutavad, kuid on omamoodi salapärased. Ei saa küll välistada, et nendes keskkondades võib midagi juhtuda, kui peaksid sellele avatud olema. Ning kui see, mis juhtub, on kunsti puudutus – sada ulma keset merd – võiks justkui ikka veel nõuda vaatajana oma õigust. Kes see sõrmitseb teise hingekeeli niimoodi? Kes see tuleb teise südant puudutama niimoodi? Võrreldes nende näitustega, kus kunstielamuse eeltingimuseks on raske emotsionaalne läbielamine või tugev intellektuaalne pingutus ning tagatipuks veel oma vastutus, on tegemist tõelise kaasaegse kunsti paradiisiga.

Näitusega kaasnevast paksust ja pildirohkest raamatust leiab ka Laura Põllu varasemad projektid, sealhulgas need, mis on teostatud välismaal ja mida Eesti publikul pole olnud võimalik näha, näiteks kunstniku ülimalt poeetilise fotoprojekti Jaapani residentuuri aegadest. See seletab ehk osaliselt Laura Põllu kunstnikupositsiooni haruldast peenetundelisust. Erinevalt hajaasustusega Eestist on Jaapan tihedalt asustatud urbanistlik ühiskond, mis ei saa endale lubada pealetükkivat individualismi. Seetõttu pole sealses kultuuris traditsioone ka jõuliselt subjektivistlikel kunstivormidel, nagu seda on euroopalik ekspressiivne või ameerikalik impulsiivne maalikunst. Laura Põllu maalidel on ekspressiivsus ja impulsiivsus reserveeritud, pastelsetes toonides ja kokku volditud, meenutades jaapani origamisid, kimonoid ja maalitud sirme. Ning kui peaksin neid paigutama apollonliku Kaido Ole või dionüüsosliku Jaan Elkeni või Jaan Toomiku maalikoolkonna alla, jääksin hätta, sest tema loodu pole õieti kumbki.

Rebeka Põldsam on Postimehes ja Indrek Grigor Päevalehes selle näituse kohta tegelikult juba kõik olulise öelnud. Rebeka Põldsam osutab oma arvustuses olulisele, märkides, et Laura Põllu looming on täiesti salapäratu, ei varja mitte midagi, mõjub aga sellest hoolimata mõistatuslikult. Laiendan seda mõtet veelgi ja lisan, et pealispinna enigma või pealispinna filosoofia on oluline viimase aja nooremas Eesti maalikunstis laiemalt, kui mõelda kas või Merike Estna või Mihkel Ilusa loomingule. Grigor aga võtab kokku, et tegemist on Põllu senise loomingu haripunktiga, ning tõstab kriitikuna käed üles, öeldes, et kõige olulisem selle näituse puhul on poeetiline elamus, mida kunstnik vaatajale tahab pakkuda, ja miski muu, sealhulgas kunstikriitika, tegelikult ei loe.

Laura Põllu "Sada ulma keset merd" on viimase aja poeetilisemaid isikunäitusi siinmail ning terviklikkuselt võiks selle kõrvale panna ehk vaid Edith Karlsoni äsja lõppenud "Vox populi" Tallinna Linnagaleriis.

Toimetaja: Jaanika Valk

Allikas: Sirp



ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

Kino ja Viktor Tsoi lauludKino ja Viktor Tsoi laulud
Elamus. Mama Anarhia

Kontsert

Tsoi laulud

Vennaskond, Like & Share, Огни большого города, DND, Идеальные люди

Tallinn, Harjumägi

15. august

Filmilindifestival 2016Filmilindifestival 2016
Kinosõbrad peavad Järva-Jaanis unenäolist Filmilindifestivali

Homme, 19. augustil Järva-Jaanis toimuva Filmilindifestivali keskmes on unenäolised filmid ja seisundimuusika, projektorite vahelt jookseb läbi 20 kilomeetrit filmilinti.

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.