Arvustus. Viimase aja poeetilisemaid isikunäitusi siinmail ({{commentsTotal}})

Laura Põld
Laura Põld Autor/allikas: FB

Näitus

Laura Põld

"Sada ulma keset merd"

kuraator Peeter Talvistu

Avatud 20. märtsini

Mulle meeldis Saksa kunstiteadlase Isabelle Graw’ hiljutine ülestunnistus, et tal võttis aasta otsa kuklakratsimist, enne kui ta aru sai, mis asi on maalikunst. Selle aastaga mõtles ta välja, mille poolest erineb maalikunsti indeksikaalsus põhimõtteliselt teiste kunstivormide indeksikaalsusest. Nimelt on maalikunsti lahutamatu osa Graw’ arvates Lebendigkeit või liveliness või elusus – töö, mille kunstnik selle tegemisse on pannud. Sellisena ei saa maalikunsti tööväärtust tema tegijast võõrandada, nagu see juhtub kapitalismis nii paljude teiste tööde puhul. Pintslilöök kui subjektiivsuse jälg teeb maalikunsti unikaalseks ning seeläbi tegijast lahutamatuks või, nagu ütleb Graw: "Lõuendi ees on seisnud inimene oma ideede ja oma unistustega". Maalikunsti erilise indeksikaalsuse tõttu on sel ühtlasi võime esile kutsuda füüsilise kohalolu tunne, mida teised kujutava kunsti vormid niisama naljalt esile kutsuda ei suuda.

On muidugi iseasi, kas kellegi subjektiivsus ja füüsiline kohalolu seostuvad ka tulevikus millegi meeldivaga. Arenenud tehnoloogilises individualismis ei pruugi keegi enam tahta teada, mida keegi teine mingis olukorras on tundnud. Kellegi teise tunded võivad tehnoloogia ja individualismi arenedes ning asustustiheduse kasvades muutuda abjektseks, võõraks kehaliseks reaalsuseks, mis endast vaistlikult eemale tõugatakse või oma ruumist välja suletakse. Ent kui juba sel tumedal tulevikuennustusel hetkeks peatuda, võiks mõtteharjutusena ühtlasi küsida, milline võiks olla maalikunsti roll sellises tulevikus, kus kellegi teise tunded on muutunud abjektseks. Kas apollonlik kunst valitseks seal dionüüsosliku üle või võtaks kunst enda kanda, vastupidi, missiooni hoida alal dionüüsoslikku alget ja empaatiat? Peeter Talvistu kureeritud Laura Põllu isikunäitus ärgitab selliseid filosoofilisi mõtisklusi maalikunsti tulevikust, ent kaugeltki mitte ainult.

Näitust suunab suuremõõtmeliste maalitud objektide ja videoprojektsioonide, mööblikuhjade ja keraamikariiulite vahel looklev laudtee, mis juhatab vaataja "kuiva jalaga" läbi kogu ekspositsiooni. Miski selles RMK rabarada meenutavas ülesehituses viitab vaataja võimalikule soovile kontakteeruda autori füüsilise ja subjektiivse kohaloluga turvaliselt metafüüsiliselt distantsilt. Üksnes need vaatajad, kes astuvad laudteelt maha maalitud objektide juurde, saavad osa maalipindade reljeefsusest ja mitmekihilisusest, hoogsalt pintseldatud mustrite vooklevast füüsilisusest, väänlevate keraamiliste objektide läikivast ebaõdususest. See diskreetselt välja mängitud valikuvabadus paneb küsima: kas üks autor saaks oma publiku suhtes näidata üles veel suuremat peenetundelisust, pakkuda talle veel suuremat tingimusteta vastuvõttu?

Viisis, kuidas näitus vaatajal õrnalt käe alt kinni võtab ja ta läbi ekspositsiooni juhatab, on haldjalikku ettehooldust. Lihtsalt jaluta, kunst on küll siin, aga ei tüki sulle ligi, kui sa ise ei soovi, ning kui ühel hetkel soovid, saad talle hõlpsasti läheneda. Ja nii juhatatakse kõiki, ka kõige suuremal filistiinil võetakse õrnalt käe alt kinni, täpselt samamoodi nagu kõigil teistel. Sellisena ei piirdu RMK rabaraja paralleelid üksnes näitusele installeeritud laudteede ja puudega, sest nii ühel kui ka teisel puhul on tänapäeva inimese eest diskreetselt hoolitsetud, kuid jäetud talle ka õhku ja ruumi. Need keskkonnad ei ole hoolimatud, kuid ei ole ka ahistavad, nad ei ole ohtlikud ega hirmutavad, kuid on omamoodi salapärased. Ei saa küll välistada, et nendes keskkondades võib midagi juhtuda, kui peaksid sellele avatud olema. Ning kui see, mis juhtub, on kunsti puudutus – sada ulma keset merd – võiks justkui ikka veel nõuda vaatajana oma õigust. Kes see sõrmitseb teise hingekeeli niimoodi? Kes see tuleb teise südant puudutama niimoodi? Võrreldes nende näitustega, kus kunstielamuse eeltingimuseks on raske emotsionaalne läbielamine või tugev intellektuaalne pingutus ning tagatipuks veel oma vastutus, on tegemist tõelise kaasaegse kunsti paradiisiga.

Näitusega kaasnevast paksust ja pildirohkest raamatust leiab ka Laura Põllu varasemad projektid, sealhulgas need, mis on teostatud välismaal ja mida Eesti publikul pole olnud võimalik näha, näiteks kunstniku ülimalt poeetilise fotoprojekti Jaapani residentuuri aegadest. See seletab ehk osaliselt Laura Põllu kunstnikupositsiooni haruldast peenetundelisust. Erinevalt hajaasustusega Eestist on Jaapan tihedalt asustatud urbanistlik ühiskond, mis ei saa endale lubada pealetükkivat individualismi. Seetõttu pole sealses kultuuris traditsioone ka jõuliselt subjektivistlikel kunstivormidel, nagu seda on euroopalik ekspressiivne või ameerikalik impulsiivne maalikunst. Laura Põllu maalidel on ekspressiivsus ja impulsiivsus reserveeritud, pastelsetes toonides ja kokku volditud, meenutades jaapani origamisid, kimonoid ja maalitud sirme. Ning kui peaksin neid paigutama apollonliku Kaido Ole või dionüüsosliku Jaan Elkeni või Jaan Toomiku maalikoolkonna alla, jääksin hätta, sest tema loodu pole õieti kumbki.

Rebeka Põldsam on Postimehes ja Indrek Grigor Päevalehes selle näituse kohta tegelikult juba kõik olulise öelnud. Rebeka Põldsam osutab oma arvustuses olulisele, märkides, et Laura Põllu looming on täiesti salapäratu, ei varja mitte midagi, mõjub aga sellest hoolimata mõistatuslikult. Laiendan seda mõtet veelgi ja lisan, et pealispinna enigma või pealispinna filosoofia on oluline viimase aja nooremas Eesti maalikunstis laiemalt, kui mõelda kas või Merike Estna või Mihkel Ilusa loomingule. Grigor aga võtab kokku, et tegemist on Põllu senise loomingu haripunktiga, ning tõstab kriitikuna käed üles, öeldes, et kõige olulisem selle näituse puhul on poeetiline elamus, mida kunstnik vaatajale tahab pakkuda, ja miski muu, sealhulgas kunstikriitika, tegelikult ei loe.

Laura Põllu "Sada ulma keset merd" on viimase aja poeetilisemaid isikunäitusi siinmail ning terviklikkuselt võiks selle kõrvale panna ehk vaid Edith Karlsoni äsja lõppenud "Vox populi" Tallinna Linnagaleriis.

Toimetaja: Jaanika Valk

Allikas: Sirp



Eline SelgisEline Selgis
Teatraalne kaamera. Eline Selgis, "We will figure it out"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.