Arvustus. Kendrick "anti-Yeezy" Lamar
Uus plaat
Kendrick Lamar
"untitled unmastered." (Aftermath)
9/10
See oli üks ilus hommik, kui esimese asjana telefoni vaadates nägin, et Kendrick Lamar on välja andnud uue kaheksaloolise albumi. Täiesti ootamatult, ettehoiatamata. Lugudel pole nimesid ning arvestades albumi pealkirja, siis väidetavalt peaks sealne muusika olema ka masterdamata. Hmmm.
Üürikesel hetkel esmase info lugemise ning plaadi kuulamise vahel käis peast läbi mõte, et kas tõesti Kendrick Lamar tahab hakkama saada samasuguse pseudo-postulaadiga nagu tegi maailma suurim tropp Kanye West albumiga "The Life of Pablo". Muutis viis korda nime, pani plaadi ilmumise eel suvaliselt lugusid albumile juurde ja üleüldse tundus see olevat pisut selline "viskan enda muusika maailma, eks vaadake ise" tegu. Ei, Kendrick tõstis pigem keskmise sõrme sellise mentaliteedi suunas ja tegi vastupidi. Anti-Yeezy statement.
"untitled unmastered." kõlab veidral kombel kontseptuaalalbumina, kuigi Kendrick on ise ühes intervjuus öelnud, et tal oli lihtsalt pärast üliedukaks osutunud eelmise albumi "To Pimp a Butterfly" lindistamist suur hulk materjali, mis talle nii väga meeldis ning mida ta tahtis maailmaga jagada. Eks ta siis jagaski - ühel hommikul oli see muusika inimeste käes, komplekteerimata, töötlemata, peaaegu anonüümselt. Aga see sobitub kõik kokku ning mul on imelik seda albumit kuidagi lugu-loo haaval kuulata. Kendrick on ilmselt lihtsalt sedavõrd tugev karakter, et ta võibki näiliselt suvalised lood panna kõlama ühtse teosena. Erinevalt Kanyest, kes üritas kõigest väest sama asja teha, kuid välja kukkus pigem naeruväärne farss.
Albumi kerib käima toores ja kuri funk, milles paistab taas silma "To Pimp a Butterfly" taustabänd, kelle hullumeelne jazz laseb Kendrickul enda häälega veiderdada ja peatamatut mööda muusikat ringi lennata. Nad ei sega üksteist, vaid toimivad teineteisest sõltumata. Kendrick Lamar demonstreeribki selle albumiga, et ka tänapäeva hip-hopis on võimalik astuda kuulaja ette nagu MC. Sa ei pea kõlama nagu porgandihäälega robot, kelle hääl on läbiimbunud kümnetest heliefektidest, vaid inimeste ette võib tuua ka näilise skeleti.
Swagi asemel on siin ühe muusikatööstuse paratamatuse käes vaevleva räppari häiriv ja mitte kuigi mugav mina. Ta vaatab jumala poole ("Stuck inside the belly of the beast/Can you please pray for me?") ja tõdeb valge ja musta mehe vastuolu ("A piece of mine's/That's what the white man wanted when I rhyme"). Ta ei ole nagu Kanye West, kes pidevalt mõtleb koos enda üsna madalalaubalise naisega (vaata tema naise uut alastifotot, jee) kodus lolle mõtteid ja teeb neid teoks. Kendricku ego on kindlasti väiksem kui väärt oleks, ta ei ole endas kuigi kindel. Ja keda see isegi huvitab. Muusika on oluline.
Plaadi ehk ootamatuim ja huvitavaim detail on seitsmenda loo lõpuosa. Kolm minutit halva kvaliteediga lindustust sellest, kuidas suvalise stuudijämmi käigus sündis plaadi neljas lugu. Sel hetkel ei ole sa enam kuulaja, vaid lihtsalt vaataja. Kendrick ei oota sinu hinnangut, vaid ta lihtsalt näitab - vaata, mina teen nii. See on väärtustlik dokumentaalmaterjal heli kujul, mille peale tulevad mil igal kuulamisel külmavärinad. Muusika, mida ei looda, vaid see lihtsalt tekib. "We gonna lay that shit", nagu ta ise lindistuse lõpus ütleb.
Ja albumi lõpetab g-funk. Lugu, mida kuulsime mõned kuud tagasi Jimmy Falloni saates hapra jazz-räpina, on tänaseks kasvanud tantsuliseks ja mänguliseks looks, mis vaatab justkui austusega selle žanri meistrite suunas. Ohjah, pool tundi lõppes kuidagi kiiresti ja läheb uuele ringile.
Siit plaadilt ei tule kindlasti raadiosingleid ja ilmselt ei saa sellest ka Kendricku üht olulisemat plaati. Arvatavasti paljud isegi mõne aja möödudes ei mäleta seda. Aga see tuletas meile meelde, et Kendrick ei ole kuskile kadunud, ta ei ole rooste läinud. Ta on praeguse hetke olulisim hip-hop artist ja sinna ei ole midagi teha. Kanye, äkki lähed pensionile. Pliis?
PS! Tegelt oli Kanye uuel plaadil ka paar head lugu, aga see selleks. Enamik inimesed isegi ei mäleta, et ta muusikat teeb, ta on lihtsalt niivõrd nõme tüüp.