Vahur Afanasjev: vaimses mõttes levib uuskadaklus
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate jagamisel võitis luuleauhinna Vahur Afanasjev kogu eest "Tünsamäe tigu", mille kohta autor ütleb intervjuus ERR kultuuriportaalile, et inimesed ja sündmused peavad isegi ulmes ja muinasjutus tunduma usutavad.
Kuidas uudise vastu võtsite, kas see tuli üllatusena?
Vastan ausalt. Umbes detsembris tuli pähe, et oot, häid luulekogusid on tänavu tulnud, kuid massiivset hitti pigem ei - oleks loogiline, et "Tünsamäe tigu" kandidaatide hulka valitakse. Ja kui valiti, siis ei torkinud žüriid, et kuulge, kes sai. Ootasin rahulikult ära, sain üsna hilja teada. Loomulikult on väga hea meel, ehkki igapäevase sebimise kõrval võtab aega, enne kui päris kohale jõuab.
Miks "Tünsamäe tigu" valituks osutus?
"Tünsamäega" peaks olema kerge kaasa minna, sest see on rohkem lugude kui kujundite raamat. Kas just päris tarbekunst, aga kindlasti mitte vandlitornis loodud hõllandus. Ühest paikkonnast ja kultuuriruumist kõnelemine hoiab terviku kenasti koos, sekka absurdihuumorit ja kummalisi mõtteühendusi. Ma ei püstitanud endale liiga keerulist ülesannet, kirjutasin higistamata ja küllap on seda mõnus lugeda.
Veronika Kivisilla ja Lauri Sommeri väga heades luuleraamatutes, mis samuti kandideerisid, on mu arust "Tünsamäega" sarnaseid jooni, vist teisteski, ehkki neid pole lugenud. Ju vist on praegu oluline mõtestada, kes me oleme.
On põnev aeg - majanduslik üleminek on tehtud, vaimses mõttes levib uuskadaklus, Lääne-Euroopa väärtushinnangute ülevõtmine, kuid samas on Läänes ilmne, et pealesunnitud pidetuse, deklaratiivse sallivuse ja statistikakultusega edasi minnes on järgmine peatus ühiskonna kokkuvarisemine. Seepärast lähevad lugejatele korda raamatud, mis aitavad mõtestada, kes olen mina ja kes oleme meie.
Ütlesite oma viimatises intervjuus, et tegelete suure romaaniga ja et teid ennast huvitab narratiivne lugu rohkem kui luule. Kumba aga meeldib teile rohkem luua?
Tõepoolest on põnevam lugeda, mis juhtus ja kes nad olid, mis neist saab ja kelleks nad saavad. Olen liiga noor, liiga vähe maist kogenud, et akmeismi hõllandusi nautida. Kirjutan lähtudes sellest, mida tahan lugeda. Suur vene romaan on praegu mu jaoks kõige kihvtim kirjanduslik nähtus.
Rääkige natuke luulekogust "Tünsamäe tigu". Arvustused ja lugeja enda arvamus annab ju loomingust ühe pildi, aga mida arvab või arvas kirjutades autor ise? Seda on alati huvitav teada.
Lugedes läheb mulle korda, kui usun teksti. Paigad, inimesed ja sündmused peavad isegi ulmes ja muinasjutus tunduma usutavad. Kui võtta põhjalikult ette päris piirkond, kus elavad kõrvuti vanausulised ja eestlased, kus on armastatud, peetud sõdu ja haritud põldu, kus võib kohata Valdur Mikitat ja Juhan Liivi vaimu, peabki sellest üüris usutav tekst tulema.
Miks otsustasite järgmiseks just romaani ette võtta ja kui palju erineb ühe romaani kirjutamine luulest või laulutekstist? Selge see, et ajakulu on hoopis midagi muud, see võtab aastaid, aga veel?
Kui kolme aasta eest lõpetasin vene keeles Aleksei Tolstoi "Peeter Esimese" lugemise, tekkis tunne, et tahan ka midagi nõnda vägevat teha. Küll on ikka inimene rumal ja enesekindel - käsikiri muudkui venib ja tõesti ei tea, millal valmis saan ja kas tulemus kuhugi kõlbab. Jah, mulle meeldib mõte, et seda kirjutan, kuid inimene on nõrk ja luuletuste kirjutamine seetõttu kindlasti meeldivam. Romaan on meistrivõistlused males, luuletused on nipsukabe - ütle nüüd, kumb on toredam?
"Tünsamäe tigu" on geograafilise lähenemisega, kui nii võib öelda, kohatundlik. Olete kirjutanud ka oma Belgias elatud ajast, ka eelmistes luulekogudes on ajalugu, rändamist, kas jätkate aegruumi avastamist?
Nagu vihjatud, on mulle väga tähtis, et usuksin kirjutatut. Olen liiga rumal, et paljalt fantaasia abil ehtsana paistev raamatumaailm luua. Nii et jah, päris kohad ja päris sündmused jäävad mu kirjutamist alati toitma. See on ju kõige tavalisem loojutustamine - käid, koged ja paned poole juurde. Olen planeeti mööda omajagu kolanud ja see on endiselt põnev, mis siis, et põhiküsimus on igal pool üks: "Kuidas peab elama, et olla õnnelik?"