Tõnu Karjatse filmikomm: paganlikkusele vaatamata on "Nõid" religioosne film ({{commentsTotal}})

"The Witch" Autor/allikas: kaader filmist

Robert Eggersi nimi ei pruugi olla kinokülastajale tuttav, sest seni on ta olnud tegev teatris ja kinos peamiselt lühifilmide juures, žanriks on ta valinud visuaalselt pretensioonikaima väljakutse - õudusfilmid. Tänavu Sundance’il parima režissööritöö eest saadud auhind on toonud Eggersi täispika mängufilmi debüüdi "Nõid" ka Eesti kinodesse.

"Nõia" tegevus viib 17. sajandi Uus-Inglismaale, puritaanide sekka. Perekond viie lapsega pagendatakse asundusest ja nad asuvad elama külast kaugele metsa äärde. Asjad hakkkavad käest minema siis, kui pere vanema tütre Thomasino (Anya Taylor-Joy) hoole alt kaob pere noorim liige, vaid mõne kuu vanune Sam. Perekond satub kurjade jõudude meelevalda, palvete lugemine ei aita ja miski ei näi neid enam päästvat.

Robert Eggersi "Nõid" ("The Witch") põhineb 17. sajandi allikatel toonastest nõiaprotsessidest. Film kasutab õudus- ja nõiafilmide troope, kuid Eggers hoiab end eemal klišeedest. Filmikeel meenutab 1970ndate õudusfilmide klassikuid, mitte aga tänapäevaseid žanrifilme, kus annavad tooni ülevõimendatud eriefektid. Teatri- ja filmikunstnikuna alustanud Eggers ehitab filmi atmosfäärile - kahvatu tonaalsusega värvid ja loomulik valgus kinnitavad filmi ajaloolist paigutust, kostüümid ja keelepruuk lisavad autentsust. Filmi õhustik aitab üle ka stsenaariumi kohatisest nõrkusest, täites kohati isegi omaette tegelaskuju rolli – määrdunud, lihtsates värvides hämar ja kurjakuulutav atmosfäär on üles võetud harvakasutatavas kaamera lainurga formaadis (1:1.66) ja saab isegi nagu põhjuseks kõigele toimuvale. Ei jää üle muud, kui oodata ettemääratuse teostumist.

Viite võimalikule hävingule annab juba "Nõia" tegevustiku kontekst. On 1630ndad aastad, mõni aastakümme enne kurikuulsaid Salemi nõiaprotsesse Massachusettsis. Filmi kangelased kuuluvad Inglismaalt tulnud puritaanide sekka, kes luterlike äärmusreformistidena soovisid anglikaani kiriku puhastamist kõigest katoliiklikust ja olid tagakiusamise pärast sunnitud välja rändama. Filmi peategelased aetakse välja ka oma kogukonnast pereisa väidetava uhkuse ja isekuse tõttu, vaatajale küll ei selgitata, milles see isekus ilmnes, kuid silmnähtavalt on näha muutused pereisa karakteris – uhkest enesekindlusest peataoleku ja resigneerumiseni. "Nõid" näitab, et kurjus hävitab igasuguse kõrkuse.

Oma paganlikkusele vaatamata on "Nõid" religioosne film, see on omamoodi lisandus aktuaalseks muutunud debatile religiooni olulisuse ja humanistlike väärtuste teemal. "Nõid" teeb selgeks religioossetesse tabudesse klammerdumise ohtlikkuse - vanemad ei usalda lapsi ja kohtlevad neid läbi range reeglistiku, mis võimaldab hukka mõista ka pelga kahtlustuse alusel. Puritaanide peres kehtiv karm kord satub kaitsvast sotsiaalsest raamistikust väljudes vastamisi teistsuguse, reguleerimata ja metsiku taustsüsteemiga, mille on juba eelnevalt hõivanud ametlikule religioonile kristlusele vastanduvad satanistlikud jõud. Kokkupuutepunkte võib leida mitmete filmidega nagu William Friedkini "Exorcist" (1973) või Robin Hardy "Wicker Man" (1973), ka Lars von Trieri "Antikristuse" (2009) tegevus toimub metsas ja on tulvil paganlikku sümbolistikat. Kui "Antikristus" taandus mehe ja naise ürgsele vastandlikkusele, siis Eggers jääb sotsiaalsele tasandile. Vastanduvaks väärtussüsteemiks on traditsiooniline perekond ja eraklikkus ning erandlikkus. Perekonnale saab saatuslikuks see, et eraldatuse lahe jookseb pere enda sees: ema vastandub lausa lepitamatult vanemale tütrele, musta sokuga sosistavad kaksikud õrnas eas Thomasinile ja isa tõukab oma religioosse pimeduse tõttu ära selle, kes suudaks peret võibolla veel päästa.

Eggers on võtnud "Nõiaga"“ teadliku riski, eirates turureegleid ja lavastades madala eelarvega sisulisele pingele üles ehituva draama. Võib arvata, et mitte ainult kokkuhoid ei sundinud Eggersit loobuma šokkidest ja ehmatavatest efektidest, Eggersi filmograafia näitab, et ta peabki lugu pigem neist linatöödest, kus pinge tekitamiseks ja alalhoidmiseks kasutatakse teistsuguseid meetodeid. Praegu töötab Eggers juba vampiirifilmide klassiku F. W. Murnau "Nosferatu" (1922) uusversiooni kallal.

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: