Tõnu Karjatse filmikomm: paganlikkusele vaatamata on "Nõid" religioosne film ({{commentsTotal}})

"The Witch" Autor: kaader filmist

Robert Eggersi nimi ei pruugi olla kinokülastajale tuttav, sest seni on ta olnud tegev teatris ja kinos peamiselt lühifilmide juures, žanriks on ta valinud visuaalselt pretensioonikaima väljakutse - õudusfilmid. Tänavu Sundance’il parima režissööritöö eest saadud auhind on toonud Eggersi täispika mängufilmi debüüdi "Nõid" ka Eesti kinodesse.

"Nõia" tegevus viib 17. sajandi Uus-Inglismaale, puritaanide sekka. Perekond viie lapsega pagendatakse asundusest ja nad asuvad elama külast kaugele metsa äärde. Asjad hakkkavad käest minema siis, kui pere vanema tütre Thomasino (Anya Taylor-Joy) hoole alt kaob pere noorim liige, vaid mõne kuu vanune Sam. Perekond satub kurjade jõudude meelevalda, palvete lugemine ei aita ja miski ei näi neid enam päästvat.

Robert Eggersi "Nõid" ("The Witch") põhineb 17. sajandi allikatel toonastest nõiaprotsessidest. Film kasutab õudus- ja nõiafilmide troope, kuid Eggers hoiab end eemal klišeedest. Filmikeel meenutab 1970ndate õudusfilmide klassikuid, mitte aga tänapäevaseid žanrifilme, kus annavad tooni ülevõimendatud eriefektid. Teatri- ja filmikunstnikuna alustanud Eggers ehitab filmi atmosfäärile - kahvatu tonaalsusega värvid ja loomulik valgus kinnitavad filmi ajaloolist paigutust, kostüümid ja keelepruuk lisavad autentsust. Filmi õhustik aitab üle ka stsenaariumi kohatisest nõrkusest, täites kohati isegi omaette tegelaskuju rolli – määrdunud, lihtsates värvides hämar ja kurjakuulutav atmosfäär on üles võetud harvakasutatavas kaamera lainurga formaadis (1:1.66) ja saab isegi nagu põhjuseks kõigele toimuvale. Ei jää üle muud, kui oodata ettemääratuse teostumist.

Viite võimalikule hävingule annab juba "Nõia" tegevustiku kontekst. On 1630ndad aastad, mõni aastakümme enne kurikuulsaid Salemi nõiaprotsesse Massachusettsis. Filmi kangelased kuuluvad Inglismaalt tulnud puritaanide sekka, kes luterlike äärmusreformistidena soovisid anglikaani kiriku puhastamist kõigest katoliiklikust ja olid tagakiusamise pärast sunnitud välja rändama. Filmi peategelased aetakse välja ka oma kogukonnast pereisa väidetava uhkuse ja isekuse tõttu, vaatajale küll ei selgitata, milles see isekus ilmnes, kuid silmnähtavalt on näha muutused pereisa karakteris – uhkest enesekindlusest peataoleku ja resigneerumiseni. "Nõid" näitab, et kurjus hävitab igasuguse kõrkuse.

Oma paganlikkusele vaatamata on "Nõid" religioosne film, see on omamoodi lisandus aktuaalseks muutunud debatile religiooni olulisuse ja humanistlike väärtuste teemal. "Nõid" teeb selgeks religioossetesse tabudesse klammerdumise ohtlikkuse - vanemad ei usalda lapsi ja kohtlevad neid läbi range reeglistiku, mis võimaldab hukka mõista ka pelga kahtlustuse alusel. Puritaanide peres kehtiv karm kord satub kaitsvast sotsiaalsest raamistikust väljudes vastamisi teistsuguse, reguleerimata ja metsiku taustsüsteemiga, mille on juba eelnevalt hõivanud ametlikule religioonile kristlusele vastanduvad satanistlikud jõud. Kokkupuutepunkte võib leida mitmete filmidega nagu William Friedkini "Exorcist" (1973) või Robin Hardy "Wicker Man" (1973), ka Lars von Trieri "Antikristuse" (2009) tegevus toimub metsas ja on tulvil paganlikku sümbolistikat. Kui "Antikristus" taandus mehe ja naise ürgsele vastandlikkusele, siis Eggers jääb sotsiaalsele tasandile. Vastanduvaks väärtussüsteemiks on traditsiooniline perekond ja eraklikkus ning erandlikkus. Perekonnale saab saatuslikuks see, et eraldatuse lahe jookseb pere enda sees: ema vastandub lausa lepitamatult vanemale tütrele, musta sokuga sosistavad kaksikud õrnas eas Thomasinile ja isa tõukab oma religioosse pimeduse tõttu ära selle, kes suudaks peret võibolla veel päästa.

Eggers on võtnud "Nõiaga"“ teadliku riski, eirates turureegleid ja lavastades madala eelarvega sisulisele pingele üles ehituva draama. Võib arvata, et mitte ainult kokkuhoid ei sundinud Eggersit loobuma šokkidest ja ehmatavatest efektidest, Eggersi filmograafia näitab, et ta peabki lugu pigem neist linatöödest, kus pinge tekitamiseks ja alalhoidmiseks kasutatakse teistsuguseid meetodeid. Praegu töötab Eggers juba vampiirifilmide klassiku F. W. Murnau "Nosferatu" (1922) uusversiooni kallal.

Toimetaja: Valner Valme



Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Arvustus. Itsitus ja rusikas taskus

Uus raamat

Oskar Loorits
"Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis"
Tammerraamat
183lk.

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.