"Eesti lugude" ankeet. Liis Lepik: dokumentalist peaks pinnale tooma mõne homo, pagulase, mustanahalise või moslemi ({{commentsTotal}})

Liis Lepik Autor: Erakogu

30. märtsil jõuab eetrisse "Eesti lugude" seekordse hooaja viimane film, milleks on Liis Lepiku "Viimane lend", mis räägib koolist, mida hakatakse sulgema. Filmi autor võttis vastata ka mõnele meie esitatud küsimusele.

Liis Lepik

Lõpetanud dokumentalistika magistrantuuri Balti filmi- ja meediakoolis ja täiendanud ennast Berliinis visuaalantropoloogia erialal. Tegutseb produtsendi ja režissöör-operaatorina produktsioonifirmas Kultusfilm. Tootnud filmid "Alati on alati“ (rež. Tõnis Lepik) ja "Piimariik" (rež. Vahur-Paul Põldma), samuti autorina tudengifilmi oma vanaemast "Neljas“ ja filmi Süüria põgenikelaagris tegutsevast moslemist "Kahe maailma vahel". Hetkel töötab 1970. hipiliikumisest jutustava filmi "Nõukogude hipid" kallal, mille režissööriks on Terje Toomistu.

Mis on teie filmi põhiline idee?

Filmis näeme maakooli, mille saatuseks on sulgemine sarnaselt paljudele teistelegi maal tegutsevatele väikekoolidele praegusel ajal. Film aga ei lahka sulgemise problemaatikat, vaid keskendub kooli viimase aasta jälgimisele ning näitab selles tegutsevaid inimesi ja nende omavahelisi suhteid. Peategelaseks on 8-aastane esimese klassi õpilane Kristo.

Miks valisite just sellise teema?

2014. sügisel nägin ajalehes uudist, et Kasari kool Läänemaal otsustatakse sulgeda. Elan ise Tallinnas ja selle kooliga varasemat kokkupuudet ei olnud, kuid tekkis huvi ja ka mure selle suhtes, mis maal toimub. Filmi tegemine andis võimaluse kogeda väikese kooli südamlikku ja intiimset keskkonda ning seda ümbritsevat rahulikkust. Samal ajal oli võimalus rännata mõtetes ka oma lapsepõlveradadel.

Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti Lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?

Kindlasti mitte. "Eesti lood" on olnud eetris juba pikka aega ning võin ehk öelda, et viimase viie aasta omasid tean paremini. Meelde jäävad filmid aga erinevatel põhjustel: kas teema, autori, erakordse andetuse, andekuse või veel mingil viiendal põhjuse tõttu. Igaüks õigustab oma kohta. Selliseid filme "Eesti lugude" seas on palju, nimetaksin vaid mõned: Riho Västriku "Elu lainetel", Liis Nimiku "Parem homne", Anu Auna "Looduslaps", Peeter Vihma "Rist ja viletsus", Markus Oravi "Stromka".

Miks otsustasite osaleda "Eesti Lugude" sarjas?

Ega mul siin palju otsustusõigust endal polnud, mingi hääl peas või hinges kordab mulle pidevalt, et pean tegema dokumentaalfilme. "Eesti lugude" toetusskeem andis vähemalt võimaluse sel teel mitte pankrotti minna. Oli idee ja leiti, et ka teistele Eesti inimestele võiks see teema huvi pakkuda. "Viimane lend" on minu teine "Eesti lugu" režissöör-operaatorina.

Milliseks peate "Eesti Lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?

Enne olid kroonikad, nüüd on "Eesti lood". Usun, et nende väärtus kasvab ajas, sest filmid enamasti kajastavad teemasid, sündmusi ja isikuid, mis on praegu aktuaalsed, kuid süüvivad nendesse põhjalikumalt kui lihtsalt mõned telesaated.

Milline on teie arust Eesti dokumentaalfilmide olukord praegusel hetkel?

Hea on see, et dokumentaalfilme tehakse, selleks on loodud võimalused ja on ka andekaid tegijaid. Ootan alati põnevusega näiteks Kullar Viimse ja Liis Nimiku töid. Võrreldes aga välismaa festivalidel nähtud dokkidega tundub mulle, et Eesti filmid käsitlevad tihtipeale kergemaid teemasid ja pinnapealselt.

Minu meelest võiks dokumentalistide üheks ülesandeks olla ka sotsiaalselt tundlike teemade kajastamine ühiskonnas ja sellega seoses teatav vastutus minna süvitsi ja näidata, kuidas siis inimesed tegelikult elavad. Tundub, et selliseid filme on vähe. Ühest küljest näib, et teemasid nagu on – kõik pidevalt vaidlevad ja vastanduvad omavahel. Võib-olla on aga elu Eestimaal lihtsalt nii heaks läinud, et inimestel ei ole enam tõelisi probleeme ja nad vaid täidavad oma sisemist tühjust üksteisega kraageldes. Siin võikski dokumentalist sukelduda ja tuua pinnale mõni nälgiv laps, pagulane, homo, moslem, mustanahaline või natsionalist. Hirm tekib alati teadmatusest ja hirmunud kõrid kisendavad kõige valjemini. Lõplikku tõde ilmselt olemas ei olegi, aga usun, et kõigile tuleks kasuks oma maailmapildi avardamine.

Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?

Imetlen väga vanema põlvkonna dokumentaliste. Kui peaksin ühe filmi valima, siis oleks see Andres Söödi "Jaanipäev". Oma filmi kontekstis tooksin välja ka Peeter Toomingu 1982. aastal valminud filmi "Kassilaane", mis räägib koolist, kus õpib vaid üks õpilane ja seda ei kavatsetagi sulgeda. Mitmekihiline film.

Sinu film võtab kokku selleaastase "Eesti Lugude" valiku. Mida sa ütleksid filmitegijatele, kes sooviksid järgmisel hooajal osa võtta? Mõni soovitus, ettepanek, teema?

Julget pealehakkamist! Tehke südamega ja otsige endale hea produtsent.



{{c.alias}}
{{c.createdMoment}}
{{c.body}}
{{cc.alias}}
{{cc.createdMoment}}
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Kommentaare ei ole.
Oled sisseloginud kui {{user.alias}}. Logi välja
Sisselogimine ebaõnnestus.

Pole veel kasutajat/unustasid salasõna

Nimi võib olla kuni 32 tähemärki pikk
Kommentaar võib olla kuni 600 tähemärki pikk
{{comment.captcha.word.answer}}

kultuur.err.ee

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!

Suri armastatud näitleja Lembit Ulfsak

Meie seast lahkus 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak (04.07.1947 - 22.03.2017).

Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui suurt näitlejat

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui sooja ja erakordse huumorimeelega inimest ning suurt näitlejat. Oma filmirollidega kujunes ta teatud mõttes Eesti märgiks kogu maailmas.

Arvustus. Kibe tõde keskeas kuttidest

Uus film kinodes
"T2 Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Osades: Ewan McGregor, Ewen Bremner, Jonny Lee Miller,  Robert Carlyle
7/10

FILM
Janno Zõbini kolm soovitust Maailmafilmi festivaliks

Janno Zõbin valis kultuuriportaali palvel kolm taiest Maailmafilmi festivaliks, mis toimub 20.-25. märtsil Tartus.

TEATER
Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

KIRJANDUS
Kirjanduspreemia nominent Nikolai Baturin: rahu on peamine, mitte raha

Täna kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade võitjad. ERRi kultuuriportaal koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tutvustab nominente. Proosa kategoorias konkureerib Nikolai Baturin teosega "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

KUNST
Arvustus. Naivistlik antropoloog

Taaslavastamine maalide, objektide või heliinstallatsioonidena põlistab endelised olukorrad, kirjutab Ave Taavet Sirbis.

Arhitektuur
Ilus aasta 1967. Viru hotell

1967 oli ilus aasta, sest siis sündis Vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mis Eestis ja maailmas juhtus palju muud. Head, ilusat, naljakat, kurba, dramaatilist. Peeter Helme ja Urmas Vadi valisid välja kakskümmend asja, sündmust ja nähtust, mis kõik 1967. aastal juhtusid ning jutustavad neist nüüd raadiokuulajale. Kultuuriportaal avaldab jutud kirjalikult

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Superstaar Janine Jansen

Esmakordselt säras see kuulus Hollandi viiuldaja Eesti publiku ees 2009. aasta 27. augustil, kui Eesti Kontserdi hooaja avakontserdi sisutas Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester Paavo Järvi käe all, solistiks Janine Jansen (viiul). Toona Sirp arvustuse kirjutanud Lembi Mets tunnistas, et nii orgaanilist pillimängu kuuleb üleüldse väga harva.

Arvamus
Keeleteadlane Anna Verschik: eesti keele olulisus seisneb selle sümbolväärtuses

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli keeleteadlane Anna Verschik, kellega vesteldi eesti keele staatusest ja sellest, miks on hea osata mitmeid keeli.

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.