Arvustus. Stockholm on läinud külmaks
Uus raamat
Christoffer Carlsson
"Nähtamatu mees Salemist"
rootsi keelest Allar Sooneste
Tammerraamat.
Stockholm on üks ilus linn. Vähemalt keskpaigas. Muiste, kui laevad Eestist veel Frihamnenisse tulid, avastati, et on täiesti tobe kõmpida tükk maad metrooni või siis molutada bussis, mis ootab, kuni täis saab. Seeasemel oli kenam tatsata mingit ununud nimega rada pidi Strandvägenile – ja Stora Slottet juba paistis.
Üks igavesti ilus jalutuskäik. Mitmesegased laevad ja purjekad kõiguvad otse uulitsa kõrval, vägevad 19. sajandi kodanlasemajad. Kevadel lõhnab ka veel. Igal linnal oma lõhn, Stakka on hästi roheline linn ja miski rohi neil seal kasvab, millel täiesti omamoodi hõng. Sama rohi kasvab vähemalt ühes kohas Tallinnas ka, Sibulakülas ehk Olümpia hotelli taga lõhnab kevaditi samamoodi kui Stockholmis.
Vanalinn, kohvimajandid, hullult hea jäätis. Muudkui mõnule. Keset paraad-Stockholmi. Sest eks ole olemas eeslinnad, mis pole küll nii koledad kui Riia, Piiteri või Moskva omad. Aga ilusad pole nemad ka teps. Le Corbusier ideedega on linnu ikka jõledalt rikutud. Üheülbalised korrusmajad, mille kõrval Lasnamäe päris inimsõbralik tundub.
Nagu kipub vahel juhtuma, loed raamatust muud, kui seda, mis autor tähtsaks pidanud. Siin on mõrv naiste varjupaigas, peategelane, teise võmmi kogemata maha lasknud ja töölt kõrvaldatud – pehme Rootsi riik – juhtub samas majas elama ja, ehkki ei lubata, tikub ise ka uurima. Mässaja sihuke, joob absinti ja suitsetab ka veel. Kahtlane tüüp.
Oma viga, aga see mõrvavärk kippus natuke varju jääma. Otseselt mööda lehitsema ei hakanud, lugu on põnevalt kirja pandud, aga mõnuleti rohkem neis kohtades, kus meenutatakse eeslinnas möödunud pahelist noorust. Teab kuidas hangitud õllesid ja viinu, ema mustade päevade raha pihtapanekut. Kakelunge ja muid vägivallatsemisi. Tüdrukuid.
Mille kõige kohal on skandinaavia süngus. Mitte see Wallanderi pervovärk, noorte inimeste äng. Elad siin eeslinnas, aga päris elu on kuskil mujal. Lööd aega surnuks, aga see ei tule kunagi enam tagasi. Ometi, lugemine ei muserda. Noorus on segane aeg, pea laiali otsas, tahaks miskit, aga ise ka ei tea. Istudki veetorni serval, kõlgutad jalgu, jood varastatud viina, tõmbad suitsu, vaatad kaugusse ja hing justkui valutab. Või vähemalt annab märku, et ta on sul olemas. Pea sees keerleb see Orupi laul: Stockholm har blivit kalt ehk Stockholm on läinud külmaks. Olgugi südasuvi.
Nii et kui püüda ühe lausega: romantiline krimka.
Toimetaja: Valner Valme