Tõnu Karjatse filmikomm: rullnokad moodustavad toetuspinna populistlikele poliitikutele ja terroristidele ({{commentsTotal}})

"See juhtus Ardennides" Autor/allikas: kaader filmist

Mida teeksid, kui oled oma vanglas istunud vennale valetanud ja talt vahepeal tüdruku üle löönud, enamgi veel - te ootate last. Kas julgeksid sellest äsja vabanenud vennale rääkida, tundes ta vägivaldset ja kontrollimatut loomust? Valida on kahe halva vahel - saladuse paljastamine tooks kaasa ettenägematute tagajärgedega vihapurske, selle rääkimata jätmine teeks asja ajapikku veelgi keerulisemaks.

See on dilemma, millega maadleb Robin Pronti täispika mängufilmi debüüdi "See juhtus Ardennides" üks peategelasi Dave (Jeroen Perceval, kes on ka üks filmi stsenaristidest). Vaataja viiakse mugavustsoonist välja juba esimese kaadriga, kui veealust tüünust rikub sinna kukkuv maskiga mees. Kolme minutiga esitleb Robin Pront oma filmi peategelasi ja visandab nende suhted. See on Belgia white trash - kuritegeliku maailma tööjõu ja tarbijaskonna moodustav ühiskonnakiht, kes armastab kiireid autosid, sportlikke rõivaid ning dekoratiivselt uhkeid aksessuaare. Nad on kehva hariduse, kõikuva sissetuleku ja pea olematu ühiskondliku positsiooniga lihtsad inimesed, kes tegelikult hindavad perekonda ning ihkavad paremat elu. Nagu ütleb üks filmi tegelasi, armastuskolmnurga keskmes olev Sylvia (Veerle Baetens), igatseb ta igavat elu: päevi, mis algavad rutiinse hommikusöögi ja tööletõttamisega ning lõpevad väsinult teleka ees grillkana järades.

Sylvia on aru saanud, et taltsutamatu loomuga Kenny (Kevin Janssens) ei suuda talle seda pakkuda ja ta rajab oma lootused Kenny vennale Dave'ile. Too osutub aga argpüksiks, kes ei julge afääri avaldada, tuues sellega kaasa isegi suurema katastroofi. Selles pole esmapilgul midagi erakordset - need on inimesed me endi keskelt, inimlikud väärtused pole neile võõrad, kuid nende väärtuste saavutamiseks on nad valmis inimlikkuse hülgama. Vaatajal on võimalus kaasa mõelda, kui kaugele ta suudab filmi tegelastega samastuda, kui kaugele suudab ta nende tegusid mõista. Režissöör ei tee seda empaatiaülesannet raskeks – karakterid on üpris lihtsakoelised ja nende tegutsemise motiivid arusaadavad. Elulisuse ja usutavuse tagab näitlejate ennastunustav mäng ja režissööri kompromissitu lavastamisviis ka vägivalla kujutamisel. Kurjakuulutavat atmosfääri aitab luua kaameratöö Robrecht Heyvaertilt (kelle kaamera tegi ka Belgia teise põlve immigrantide nörritavast elust rääkiva filmi "Black"(Adi El Arbi, Bilall Fallah. 2015)).

Robin Pronti "See juhtus Ardennides" sarnaneb mitmes mõttes Triin Ruumeti filmile "Päevad, mis ajasid segadusse" - mõlemad on noorte lavastajate esimesed täispikad mängufilmid jõulise ja omanäolise käekirjaga, käsitlevad samasuguseid inimtüüpe ning hindavad ausat ja realistlikku kujutusviisi. Kui Ruumeti film on nostalgiline vaade rullnokkadele paarkümmend aastat tagasi kaubandusliku ühiskonnakorralduse sissemurdmise lävel olevas väikeriigis, siis Pront vaatleb samasuguseid inimesi tänapäeva Euroopas, arenenud kapitalismi tingimustes. See tõrjutud ja kriminaliseerunud ning ühtlasi ka kõige mõjutatavam ühiskonnakiht on tänuväärt materjal nii kirjanikele, filmitegijatele kui ka neile, kes sellest olukorrast soovivad omakasu lõigata – olgu need siis kuritegelikud struktuurid või äärmusliikumised. See on pinnas, kus kõige enam leiavad toetust populistlikud poliitikud ja terroristid. Need inimesed on jäetud omapäi ning neil pole jõudu ega mõnikord ka tahtmist astuda samm edasi, et sellest suletud ringist väljuda. Ruumeti film on helgem ja optimistlikum ning lõpeb seal, kus peategelane püüab seda sammu teha, Pronti film osutab aga teatud nõiaringile. Selles mõttes on mõlemad linatööd ka ajastuportreed.

Pronti "See juhtus Ardennides" on verise lõpuga psühholoogiline draama, sarnanedes teostuselt ja rõhuasetuselt Belgia sotsioloogilise realismi suurkujude vendade Dardenne'ide filmidele (pange tähele ka filmi nimelist sarnasust!). Võrreldes Dardenne'idega on Pront siiski toorem ja paralleele võib otsida pigem taanlase Nicolas Winding Refni töödega. Üleastumiste gradatsioon algab Pronti filmis ebaõnnestunud röövist ja järgnevast kohtuistungist filmi avaminutitel ning lõpeb sündmustega, mida tagasi pöörata ei õnnestu. Kõike ilmestab kahtluse ja rusutuse atmosfäär. Pront näitab, milline osa võib inimese elus olla valel ja argusel oma tegusid tunnistada. Sotsioloogilisel tasandil osutab Pront sellele, kui üksik ja väike on inimene oma muredega ühiskonnas, mis peaks võimaldama võrdseid tingimusi arenguks kõigile, kes soovivad.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: