Tõnu Karjatse filmikomm: rullnokad moodustavad toetuspinna populistlikele poliitikutele ja terroristidele ({{commentsTotal}})

"See juhtus Ardennides" Autor: kaader filmist

Mida teeksid, kui oled oma vanglas istunud vennale valetanud ja talt vahepeal tüdruku üle löönud, enamgi veel - te ootate last. Kas julgeksid sellest äsja vabanenud vennale rääkida, tundes ta vägivaldset ja kontrollimatut loomust? Valida on kahe halva vahel - saladuse paljastamine tooks kaasa ettenägematute tagajärgedega vihapurske, selle rääkimata jätmine teeks asja ajapikku veelgi keerulisemaks.

See on dilemma, millega maadleb Robin Pronti täispika mängufilmi debüüdi "See juhtus Ardennides" üks peategelasi Dave (Jeroen Perceval, kes on ka üks filmi stsenaristidest). Vaataja viiakse mugavustsoonist välja juba esimese kaadriga, kui veealust tüünust rikub sinna kukkuv maskiga mees. Kolme minutiga esitleb Robin Pront oma filmi peategelasi ja visandab nende suhted. See on Belgia white trash - kuritegeliku maailma tööjõu ja tarbijaskonna moodustav ühiskonnakiht, kes armastab kiireid autosid, sportlikke rõivaid ning dekoratiivselt uhkeid aksessuaare. Nad on kehva hariduse, kõikuva sissetuleku ja pea olematu ühiskondliku positsiooniga lihtsad inimesed, kes tegelikult hindavad perekonda ning ihkavad paremat elu. Nagu ütleb üks filmi tegelasi, armastuskolmnurga keskmes olev Sylvia (Veerle Baetens), igatseb ta igavat elu: päevi, mis algavad rutiinse hommikusöögi ja tööletõttamisega ning lõpevad väsinult teleka ees grillkana järades.

Sylvia on aru saanud, et taltsutamatu loomuga Kenny (Kevin Janssens) ei suuda talle seda pakkuda ja ta rajab oma lootused Kenny vennale Dave'ile. Too osutub aga argpüksiks, kes ei julge afääri avaldada, tuues sellega kaasa isegi suurema katastroofi. Selles pole esmapilgul midagi erakordset - need on inimesed me endi keskelt, inimlikud väärtused pole neile võõrad, kuid nende väärtuste saavutamiseks on nad valmis inimlikkuse hülgama. Vaatajal on võimalus kaasa mõelda, kui kaugele ta suudab filmi tegelastega samastuda, kui kaugele suudab ta nende tegusid mõista. Režissöör ei tee seda empaatiaülesannet raskeks – karakterid on üpris lihtsakoelised ja nende tegutsemise motiivid arusaadavad. Elulisuse ja usutavuse tagab näitlejate ennastunustav mäng ja režissööri kompromissitu lavastamisviis ka vägivalla kujutamisel. Kurjakuulutavat atmosfääri aitab luua kaameratöö Robrecht Heyvaertilt (kelle kaamera tegi ka Belgia teise põlve immigrantide nörritavast elust rääkiva filmi "Black"(Adi El Arbi, Bilall Fallah. 2015)).

Robin Pronti "See juhtus Ardennides" sarnaneb mitmes mõttes Triin Ruumeti filmile "Päevad, mis ajasid segadusse" - mõlemad on noorte lavastajate esimesed täispikad mängufilmid jõulise ja omanäolise käekirjaga, käsitlevad samasuguseid inimtüüpe ning hindavad ausat ja realistlikku kujutusviisi. Kui Ruumeti film on nostalgiline vaade rullnokkadele paarkümmend aastat tagasi kaubandusliku ühiskonnakorralduse sissemurdmise lävel olevas väikeriigis, siis Pront vaatleb samasuguseid inimesi tänapäeva Euroopas, arenenud kapitalismi tingimustes. See tõrjutud ja kriminaliseerunud ning ühtlasi ka kõige mõjutatavam ühiskonnakiht on tänuväärt materjal nii kirjanikele, filmitegijatele kui ka neile, kes sellest olukorrast soovivad omakasu lõigata – olgu need siis kuritegelikud struktuurid või äärmusliikumised. See on pinnas, kus kõige enam leiavad toetust populistlikud poliitikud ja terroristid. Need inimesed on jäetud omapäi ning neil pole jõudu ega mõnikord ka tahtmist astuda samm edasi, et sellest suletud ringist väljuda. Ruumeti film on helgem ja optimistlikum ning lõpeb seal, kus peategelane püüab seda sammu teha, Pronti film osutab aga teatud nõiaringile. Selles mõttes on mõlemad linatööd ka ajastuportreed.

Pronti "See juhtus Ardennides" on verise lõpuga psühholoogiline draama, sarnanedes teostuselt ja rõhuasetuselt Belgia sotsioloogilise realismi suurkujude vendade Dardenne'ide filmidele (pange tähele ka filmi nimelist sarnasust!). Võrreldes Dardenne'idega on Pront siiski toorem ja paralleele võib otsida pigem taanlase Nicolas Winding Refni töödega. Üleastumiste gradatsioon algab Pronti filmis ebaõnnestunud röövist ja järgnevast kohtuistungist filmi avaminutitel ning lõpeb sündmustega, mida tagasi pöörata ei õnnestu. Kõike ilmestab kahtluse ja rusutuse atmosfäär. Pront näitab, milline osa võib inimese elus olla valel ja argusel oma tegusid tunnistada. Sotsioloogilisel tasandil osutab Pront sellele, kui üksik ja väike on inimene oma muredega ühiskonnas, mis peaks võimaldama võrdseid tingimusi arenguks kõigile, kes soovivad.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Mikk Pärnits. Keele nõiduslik mõju

Sõnumise ja algkeele otsinguil.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.