Tõnu Karjatse filmikomm: pereelu ülistav jõuline draama ({{commentsTotal}})

"Pommidest valjem" Autor: kaader filmist

Valgusest sirutuvad üles väikse, alles sündinud inimese imepisikesed sõrmed ja haaravad isa käest – avakaader, mis teeb vaataja relvituks ja määrab ta vastuvõtuprofiili. Selline algusstseen Joachim Trieri menukast uuest filmist "Pommidest valjem" kehtestab suhte vaatajaga – kui oled lapsevanem ja pereinimene, vaatad järgnevat hoopis teistsuguse pilguga kui vaba ja vallaline, ealistest vaatajagruppidest ja nende erisustest rääkimata.

"Pommidest valjem" pole sõjafilm, kuigi pealkirja põhjal võiks seda eeldada. Sõda on filmis olemas aga kaude, nii nagu me XXI sajandi teisel kümnendil oleme juba harjunud sellega elama, meist on ta eemal ja murrab me turvatud argipäeva vaid terrori, uudistesaadete ja dokumentaalfilmide kaudu. Sõjafotograaf Isabelle (Isabelle Huppert) hukkub autoõnnetuses kodumaal, jättes leinama kaks poega ja armastava abikaasa. Naise fotoarhiivist selgub aga uusi tahke ta kutsumuse ja pere vahel jagatud elu kohta.

Norra režissööri Joachim Trieri esimene ingliskeelne film tegeleb suurte teemade ja küsimustega. Sünd ja surm, sõda ja rahu – need on tugevad vastandused, äärmuste skaala, mille vahele jääb üüratu hulk väärtusi: hoolivus, ühtehoidmine, mõistmine, üksteisega arvestamine, ausus. Kõik oluline sel piiratud ajavahemikul, mille ühes punktis on sünd ja teises surm. Kui lisada lahenduseta vastuolu pereelu ja töö või täpsemalt - kutsumuse vahel, saamegi Trieri filmi teemade skemaatilise visandi. Joachim Trier annab selle teemajaotuse otsekui kavalehel vaatajale kätte filmi esimeste minutitega, veel enne, kui ekraanile ilmub filmi pealkiri. Näeme õnnelikku noort perekonda palatis, seejärel kohtub vastne isa haiglahoones juhuslikult endise armastatuga, ega mainigi oma isakssaamist. Need stseenid tühistavad ka filmi pealkirja sisse kirjutatud hirmu sõja, kaduvuse ja surma ees, "Pommidest valjem" ülistab elu ja armastust. See on emotsionaalne rännak läbi ühe pere leina ja eneseleidmise.

Trier koos kauase koostööpartneri ja kaasstsenaristi Eskil Vogtiga ehitab filmi üles vormilt keeruka, kuid sisult lihtsa ja jälgitava kompositsiooniga. Isabelle'i ja tema poegade ning kaasa lugu antakse edasi vaatepunktide vaheldumise kaudu, nii näeme üht võtmelise tähtsusega stseeni kord isa, siis aga poja vaatenurgast - võte, mis võimaldab avada tegelaskujude karakterit ja üldisemas plaanis tõe eri tahke. Täpselt mõõdetud kaadripikkused, läbi arvestatud plaani- ja võttenurga vaheldused annavad sujuva narratiivi, mida ei häiri ka aegade segunemine. Pereliikmete isiklikud lood ja tõed põimuvad tervikuks jooksvas ajas mälestuste, meenutuste ja unenägude kaudu. Filmis puudub otsene peategelane, kui seda tingimata peaks määratlema, siis sobikski selleks perekond. Võib vaielda, kuivõrd katab mudelpere ülesannet depressiooni langenud sõjafotograafi ja pehme loomuga endise näitleja pere vorm, seda enam, et ema kohalolek pole enam füüsiline, kuid Trier annab ühe võimaliku koosluse, milles kohtuvad mitmed tänapäeva maailma ja inimest iseloomustavad tunnusjooned.

Enesekindel ja end väljaspool kodu teostav ema, kutsumusest kaugenenud isa, pereelu alustav, kuid sisemiselt pidetu täiskasvanud poeg ning teismeline, suhtlemisraskustega nohik. Neid kõiki iseloomustab teatud tasakaalutus, eneseteadlikkuse madalseis, soov olla kuskil mujal või keegi teine. Trier pöörab igale karakterile piisavalt tähelepanu, et ta lugu välja tuua, näitlejad (Isabelle Huppert emana, Gabriel Byrne isana, Jesse Eisenberg ja Devin Druid poegadena) teevad kõik nauditavad osatäitmised, kandes igaüks välja ka peategelase rolli. Trier annab eeskuju, kui sisutihedaks võib muuta tunni ja neljakümne minutise mängufilmi. See tähendab elulisi dialooge, pildilist jutustamisoskust ja läbimõeldud montaaži. Filmis on palju teemasid ja Trier püüab tegelda nende kõigiga, rahvusvahelises kriitikas on seda toodud ka filmi puuduseks, kuid kartus, et see püüd tuleks kahjuks filmi terviklusele, on pigem asjatu. "Pommidest valjem" sisaldaks endas kui mitut filmi, need ongi kõik filmi peategelaste lood, milles vahelduvad meeleolud ja teostusviisid: isa lugu klassikalise esitlusviisiga, teismelise Conradi lugu aga nagu minajutustusena, pealeloetud teksti ja narratiivi lõikuvate kujutluspiltidega.

Teemades, mida Trier välja toob, pole kokkuvõttes midagi uut, võrdlemisi stereotüüpsed on ka karakterid, kuid 42-aastane režissöör portreteerib tänapäeva inimest ja ta kriisi elegantse kerguse ning värskusega. Suur osa on siin näitlejate mängul ja dialoogidel. Ehkki filmi lõpp pole enam sedavõrd tempokas ja intensiivne kui algus, hoiab lavastaja vaatajat toolidel ning kehtestab tunniks ja neljakümneks minutiks oma aja.

"Pommidest valjem" on jõuline draama, üliheade osatäitmistega, linatöö, mis võib seista ka kodusel filmiriiulil ja vastu panna ajaproovile.

Toimetaja: Valner Valme



Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Arvustus. Itsitus ja rusikas taskus

Uus raamat

Oskar Loorits
"Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis"
Tammerraamat
183lk.

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.