Arvustus. Jazzi pole olemas ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Jürgen Rooste kirjutab Jazzkaarest (22. aprill-1.mai), MiaMeest ja Kadri Voorandi aprillis ilmunud autorialbumist "Armupurjus".

Kui ma olin väikene muusikahuviline ja kuulasin punki ja vana rock'n'rolli ja kõike muud, mis kätte ja kõrva sattus, leidsin ma Billie Holiday, ta imelise bluusi (Holiday lummab mind tänini). Tema kaudu jazzi (Miles Davisesse armusin). Nii et kui ilmus Hasso Krulli "Jazz" (1998), kus oli nelikümmend muusikutele pühendet luuletust, siis lugesin seda ise sääl kirglikult sees olles (tänini üks mu lemmikraamat talt). Ja mulle koledamal kombel meeldis, et Krulli jaoks mahtus "Jazzi" ka näiteks Jimi Hendrix, ja üldse, et ta ei mõelnud nii kitsalt.

Eesti jazzlaulus mu mäletamist mööda 1990ndad nii põnevad polnud, s.t oli väga häid tegijaid (Hedvig Hansoni mõni live tollal meeldis mulle väga), aga eksperimentaalset ärevust oli vähe, kui vahel mõni bänd mängiski segast free jazzi. Vibratsiooni saate hullemad asjad olid nagu ägedamad, ehk tolknesin ma ise liiga palju punkarite ja indie-rokkarite ja folkarite sündmustel, ja ei saanud sest jazziilmast oma täit laksu ja vaimustust kätte? Igatahes miskit oli nagu puudu.

Tõsi, Jazzkaar muutus järjest avatumaks ja põnevamaks (mida edasi, seda enam). Praegused Jazzkaared meeldivad mulle väga. Mulle ei meeldi, kui keegi õhkab Anne Ermi töö kohta, et "see on nii professionaalne". Muidugi on see professionaalne, kuidas ta oma ägeda kambaga tööd teeb, aga muusikas ei ole professionaalsus see, mida ma otsiks, vaid mingi eriline hingamine, vabadus, kurbus, kirg ja rõõm. Anne Ermil on selle jaoks vaist, et see üles leida. Ta suudab seda erilist vibe' i hoida.

*
Ühesõnaga, 1990ndatel ja nullindate hakul oli ka väga toredaid jazzitüdrukuid. Mäletan, et (samuti pungi- ja indie taustaga) muusikakriitikud rääkisid "otsakoolitüdrukutest", kes nii igavasti ühtmoodi laulvat. Mõni, muide, ei ole sellest lastehaigusest, oma Ramones’i-tõvest tänini päris üle saand, ja ei oska või taha muusse heliruumi minna (eks minagi laskun vahel vastumeelselt nt miip-luule maailma, nii et mis õigust mul siin pragada).

Ühesõnaga, oli vähem ja rohkem põnevaid jazzipiigasid (ikka tüdrukuid, poisse alati vähe). Aga ei olnud Kadri Voorandit.

Kadri Voorand hakkas silma vokaalansabliga Estonian Voices ja siis ka erinevate bändiprojektidega. Poolpõrund luulekavadega ja kuidagi stampidest vabastatud lauluga. Iga kord, kui teda nägin, oli ta natuke hullumeelsemaks ja vingemaks läinud. Ja see on tänini nii.

Läinud nädalal esitles Kadri Voorand Quartet (on Taavo Remmel, Virgo Sillamaa ja Ahto Abner ta ideaalkoosseis? Igatahes väga orgaaniline ja vaba voolamisega kooslus) Jazzkaarel plaati "Armupurjus" (nimilugu ehitub Andres Ehini poeesile). See nimi viitaks kuidagi nagu vanale, läind romantilisele ajale. Isegi 1930ndate eesti dekadentsile, kes lokkava tööeestluse ja Pätsu-riigi väikekodanliku vibra eest kuskile salongidesse tõrjutud/pagenud. Ühesõnaga, veidi esteetkusipäine, põrpiv, ilutsev, glamuurne värk?

Muide, glam-rock-jazzi siin tõesti on: mingitel hetkedel möllab Voorandi bänd nagu Queen – minu jaoks on Voorandis ka toda Mercury diiva-hoiakut. Ja ühes laulus meenutas ta klaveri taga jämmides hetkeks ka Lady Gagat, aint et leedil pole mu jaoks seda hoogu ega ka neid laule, mis Voorannal olemas.

*
Jah, vahel on see romantiline ja glämm. Mida mõtleks tänapäeva karm feministlik kunstnik Voorandi sõnumist, et "naine pole ajakiri, mida minema visata, vaid raamat, milles lugu aina muutub"? Või ühes laulus kellegi "sinu" jaoks ripsmeid värviv naine (ripsmeid või kleite, naiselikke aksessuaare on mujalgi) – on see iroonia, pila? Siin on luuleklassikat – Alver, Sang, Viiding, ja muidugi uut, Kristiina Ehinit (Ilma Lehtpere ingliskeelses tõlkes), Reet Soola, ja omasõnu.

"Armupurjus" maailm ongi imeliselt-üleõhkavalt-rõkkavalt romantiline, silmanurgas muie, naer iseenda üle, aga kui nüüd üle pakkuda, siis äkki ka pisar selle maailma kadumise pärast? Mul on tunne, et Voorandi roll, tema mängukuju, on vahel ka meelega ülepakkuvalt naiselik, et siis seda kuju põrmustada või tundmatuseni moonutada.

Voorand kasutab ka luupereid ja moonuteid, bänd liigub popi, rocki ja jazzi radadel, püüdmata meile öelda, kus on üks või teine või kolmas või neljas-viies (siin on ka folgi mekki, psühhedeelset hulkumist, diskot). Võiks öelda, et "Armupurjus" on tõesti märatsev, eklektiline, kõike välja käiv plaat. Aga see just ongi see! Seepärast olen ma alati armund olnud Queeni – ühe plaadi jooksul kuuleks me nagu kümmet bändi, aga see on siiski seesama, lopsakas, ülekülluslik, hullunult ilus, oma ilust ja selle loomise naudingust lummatud bänd. Ja laulja.
*
Vaatasin Kadri Voorand Quarteti (sääl tõtt-öelda mängivad muusikud, kes on mind ikka üllatada suutnud, nad on ühtpidi väga tehnilised ja andekad pillimehed, aga nad suudavad sellest seisundist kuulaja õnneks välja tulla ja pääst segi minna) Vabal Laval ja mõtlen, et näe, üks õhtu, kui ei pea mõtlema sellest, et tuleks kuskil Berliini, Londoni, New Yorgi või Chicago klubides kolada, et midagi tõesti imelist leida. Ei pea. Voorand teeb maailma parimat vooranda ja see ongi sääl, kohal.

Eks tolle pärast olegi osa lugusid inglite keeli, et rohkem ilmainimesi osa saaks. Eesti kuulaja muidugi tahab kõike saada selges eesti keeles. Muidugi pole see vajalik, mäletan, et 1990ndate üks paremaid eesti plaate mu jaoks üldse oli Dallase "Raj Kapoor", rääkimata Röövel Ööbikust või BDÖ-st.

Mul oli esmalt väike pelgus: kuidas miski, mis lives on vabastatud kulgemisele-improvistatsioonile koha pääl otsimisele-ekslemisele, saab stuudios purki saada. "Armupurjus" plaadikogemus on hoopis teine kui live, aga selles pole midagi "puudu". Ainult et kui kontserdil saab seda Vooranna sentimentaalglamuurset märatsemist teistega jagada, siis kodus tahan ma teda kuulata üksi, kõrvaklappides, oma maailma sulgununa. See ei ole ohutu taustamuusika, olmeaskelduste saateraadio (võibolla üksi mõnd kreftist sööki kokku keerates, mingit erilise vurtsu ja pidulikkuseastmega rooga kokku keerates annaks pruukida inspiratsiooniks?), vaid nõuab veidi upsakalt ja hääs mõttes hüsteeriliselt (siis jälle malbeks veeldudes) kogu su tähelepanu.

Jah, "Armupurjus" pole hää keskmine korralik toode, mida annaks igaühele maha parseldada, ideaalne hinna ja kvaliteedi suhe, tead küll. Selles on midagi ärevat, haiglast, segast, isegi kohati kriipavat, ka tahvlit kriipavat.

Õnneks pole Voorand valmis, see plaat isegi pole valmis, rääkimata temast enesest või ta muusikast. Ja ei saagi kunagi valmis olema! Mida ma siin näen: võimalust veel segasemaks, veel ilusamaks, hullemaks minna. Jah, romantiline glamlüüriline Voorand on ka äge, aga mu kõige vägevamad hetked tulevad temaga ikka siis, kui unustame end (üks kunstniku ja teine vaataja-kuulajana) hullu, segast panema.
*
Samal õhtul (26. IV) mängis veel kergelt põrunud saksa pianist Lambert oma trioga, mis oli elamus, korraga nagu minimalistlik teater, kujutava kunsti teos, erilise vaikse pingega kontsert. Kui keegi ütleks, et Lambert on täna õhtul kuskil Tallinnas, ma tormaks kohe.

Päris öötunnil esines MiaMee, mis läheb ka järjest põnevamaks, nendegi puhul on pop-jazz-folk suund imeilus (ja juhuslikus raadioeetris ootamatult lohutav ning hellitav), aga kohe, kui nad astuvad ärevamale ja ohtlikumale pinnale, hakkab õhk teistmoodi värelema, sellel bändil peab väga silma pääl hoidma. Mul on tunne, nad alles liiguvad sinna.

Selles mõttes on festivalid rasked, võtavad nii kuradi palju energiat, ma tõin praegu näiteks ainult ühe õhtu. Ja energia poolest on Lambert ja Voorand väga vastandlikud, see on nagu läheks mingist karmist võitluskunstitrennist otse hirmsasse venitamisjoogasse (ma nüüd ei teagi, kumb oleks kumb, Voorand vist ikka on võitluskunstid, aga väga selline kaootiline, tohutul hulgal elemente sisaldav MMA).

Aga mida ma tahtsingi öelda, ahjaa, Kadri Voorand on loonud väga kummalise tegelaskuju. Ta on selgete oma joontega, aga neid jooni polegi nii kerge kokku võtta, sest muusika kogupilt on veider ja eklektiline. Samas ei mõju see nii, et "ahh, teen kõike natuke, tõmbangi erinevaid söödikuid ligi". Pigem teab Voorand, et sääl suhtelises üksilduses võib ta rahumeeli märatseda (no ja siis ka romantiliselt leebe olla).

Täna ei hakka ma kõnelema tänavusest jazziauhinna võitjast ja Jazzkaare peaesinejast, saksofonist Maria Faustist, kes ka täiesti hullu paneb.

Muusika on muusika. Mingit jazzi pole väga olemas (on vabaduse ja hulluse muusika). Õnneks on Jazzkaar.

Toimetaja: Jaanika Valk



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: