"OPi" arvustus. Ott Karulin: "Paradiis" on laglelik lavastus vana Krahli vaimus ({{commentsTotal}})

Teatrikriitik Ott Karulin lahkas "OPis" Von Krahli teatri uuslavastust "Paradiis". Palju kaamera ees räägitust jäi saatest, nagu ikka, välja, avaldame terve kommentaari tekstis ja videos kultuuriportaalis.

Ott Karulin:
"Tundub, et "Paradiis" lavastusena on umbes samasugune nagu paradiis kuskil seal üleval ehk igaühe valik on, kas sa usud selle olemasolu või mitte. Ehk siis Lauri Lagle lavastust võib võtta vabalt sellena, nagu see paistab: keskealised inimesed mõtisklevad elu keskteel, mis on tehtud, mis saab tulema, ja on selline humoorikas tore mõnus kaks tundi. Aga kui natuke süvitsi minna ja mõelda edasi ja vaadata seda paradiisi, mida nad seal laval loovad, mis tegelikult koosneb näiteks plastiktaimedest, mida nad muudkui värvivad üle ja üle, et justkui anda neile uut elu ja värskust, aga ükskõik, palju sa võltstaime värvid, ega ta sellest looduslikuks ei muutu, siis võib-olla sama on paradiisiga.

Teine asi, mis Lagle lavastuse puhul mulle imponeerib, on see, kuidas ta stseeni üles ehitab. Igapäevasele palvele "aita mul särk seljast" lisab ta kogu aeg selle palve esitajale niisugust abituse seisundit kuni selleni välja, et ta ei ole võimeline enda eest hoolt kandma. Ta kerib ja kerib seda stseeni, aga samas see on kõik lavastatud sellise mõnusa huumoriga ja sa naerad selle üle ja sa justkui isegi ühel hetkel võid jõuda äratundmisele, et kurat, ma praegu naeran mingi asja üle, mille üle ma vist ei tohiks naerda, sest see ei ole poliitiliselt korrektne, abitute inimeste üle naerda. Ja siis hetk hiljem saad aru, et ah, kurat, on küll, tegel't võib küll naerda.

Eriti praegu, kui vaadata, mis ümberringi toimub, ja nimetame seda väärtuste sõjaks või milleks iganes, siis ma arvan, et nüüd, kus kommentaariumid on kinni pandud paljudes kohtades, mille kohta ma arvan, et see on hea mõte, siis on vaja kohti, kus sa saad süümepiinadeta naerda stereotüüpide üle. Ja nende kasutamise üle.

Lagle lavastusi iseloomustab üldse selline seisundilikkus laval, kui me mõtleme eelmiste tööde peale, näiteks "Kolmapäev" NO99s või ka varasemad tööd. Mis teda kui lavastajat iseloomustab ja mis mind tavaliselt paelub tema lavastuste juures, ongi just see, kuidas ta oskab luua sellist mõnusat kohalolu näitlejate puhul, kes justkui on laval isekeskis ja nad justkui ei tee välja publikust, aga tegelikult maitsekalt flirdivad kogu aeg publikuga. Ja "Paradiis" on selles mõttes väga laglelik lavastus, seda vaadates tõepoolest tekib selline meditatiivne olek, mis siiski on saadetud naeruturtsatustest, sest see meditatsioon ei ole kuival kordusel põhinev kontseptuaalne meditatsioon, mida postdramaatilises praeguse aja teatris kasutatakse korrates sama liigutust, sama tegevust hästi kaua kuni ta muutub sisutühjaks, ja põhimõtteliselt sa ikkagi võtad seda vastu ratsionaalselt, saades aru, et kunstniku kavatsus on teha seda, mida ta just teeb. Ent Laglel on seal mingi uus samm juures ja see uus samm on just see, et sa siiski suudad minna laval toimuvasse atmosfääri sisse ja saada üheks nendest võõpajatest, kuigi pintslit sulle "Paradiisis" kätte ei anta ja ongi hea, et ei anta, see lõhuks selle maailma täielikult ära.

Von Krahli see hooaeg on välja mängitud justkui uue algusena. On täiesti uus kunstiline kollektiiv. Nüüd on kolm lavastust olnud. Mart Kolditsa, Kertu Moppeli ja nüüd see Lauri Lagle lavastus. Ja kui eelmise kahe puhul ma tajusin märksa rohkem suunamuutust, millegi uue otsimist või argikoomika tulekut Von Krahli repertuaari, mida varem ei ole täheldanud, siis Lagle lavastus minu arvates haagib palju enam just Krahli nii-öelda vana trupi lavastustega - mis on muidugi arusaadav, kuna laval ongi vana trupp: Tiina Tauraite ja Erki Laur ja Mari Abel ja tegelikult nende ea- ja mõttekaaslane Mart Kangro, kelle kunagi ammu tehtud esimene soololavastus, millega ta rahvusvahelise tuntuse sai, tegelikult samuti esietendus siin teatris. Ehkki ma väga ei taha öelda, et tegemist on kas krahliliku lavastuse või NO99 tüüpi lavastusega, sest minule antud lavastus on ennekõike Lauri Lagle lavastus, sõltumata teatrist, ta on lavastanud nii Draamateatris, NO-s kui siin ja minu arvates kannab ta oma käekirja uhkelt kaasas olenemata sellest, mis ruumid ta ümber on.

"Paradiis", nagu Lagle lavastused üldse, petab üsna lihtsalt publiku ära. Ühelt poolt nad tunduvad keerulisemad, kui nad on. Ja nad petavad inimese üle analüüsima. Sest nad justkui ei usu, et kujund saab olla lihtne ja nii igapäevane. Aga kui sa sellest üle saad ja lähed selle kujundi lihtsusega kaasa, siis jällegi tuleb teine hoop ja sa saad aru, et see ei olegi nii lihtne, kui ta esmapilgul tundus. Ja selline kujundiloome ei olegi eriti igapäevane ja seda oskust nüüd kõigile kindlasti ei ole antud. Kui on vaja tuua paralleele, siis võib-olla Enel-Liis Semper oma lavatustes, mis ta on üksi teinud.

Rääkides lavastuses pakutavast youtube-diskost, eriti mis puudutab seda stseeni, kus "I Fink U Freaky" lugu (Die Antwoord - toim.) peale pannakse, ma arvan, tekitab ääretult erinevaid emotsioone olenemata sellest, milline on vaataja ühine kogemus esitajatega ehk siis mulle, ma pean tunnistama, tõi see stseen meelde suhteliselt ülemeelikud peod Nightmanis, mis õnneks või kahjuks on üle kümne aasta kinni. Aga mulle tundus, et see vibe on üsna sealt. Või ka tegelikult parukastseen. Seal ju mainib Kangro ka Vibe'i, mis olid legendaarsed tantsupeod. Kel on kogemus sellest ajast, nendel läheb nägu kindlasti väga muigele. Aga kui mõelda, mis on nende stseenide eesmärk, kas lihtsalt väike lõbutsemine ja käimatõmbamine, siis jah, miks mitte? Miks ei võiks olla ühes lavastuses lihtsalt üks stseen, kus täiesti mõnusalt saab saalis istudes kaasa liigutada ja nautida seda, kuidas inimesed laval naudivad ennast." 



{{c.alias}}
{{c.createdMoment}}
{{c.body}}
{{cc.alias}}
{{cc.createdMoment}}
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Kommentaare ei ole.
Oled sisseloginud kui {{user.alias}}. Logi välja
Sisselogimine ebaõnnestus.

Pole veel kasutajat/unustasid salasõna

Nimi võib olla kuni 32 tähemärki pikk
Kommentaar võib olla kuni 600 tähemärki pikk
{{comment.captcha.word.answer}}

kultuur.err.ee

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!

Suri armastatud näitleja Lembit Ulfsak

Meie seast lahkus 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak (04.07.1947 - 22.03.2017).

Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui suurt näitlejat

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui sooja ja erakordse huumorimeelega inimest ning suurt näitlejat. Oma filmirollidega kujunes ta teatud mõttes Eesti märgiks kogu maailmas.

Arvustus. Kibe tõde keskeas kuttidest

Uus film kinodes
"T2 Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Osades: Ewan McGregor, Ewen Bremner, Jonny Lee Miller,  Robert Carlyle
7/10

FILM
Janno Zõbini kolm soovitust Maailmafilmi festivaliks

Janno Zõbin valis kultuuriportaali palvel kolm taiest Maailmafilmi festivaliks, mis toimub 20.-25. märtsil Tartus.

TEATER
Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

KIRJANDUS
Kirjanduspreemia nominent Nikolai Baturin: rahu on peamine, mitte raha

Täna kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade võitjad. ERRi kultuuriportaal koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tutvustab nominente. Proosa kategoorias konkureerib Nikolai Baturin teosega "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

KUNST
Arvustus. Naivistlik antropoloog

Taaslavastamine maalide, objektide või heliinstallatsioonidena põlistab endelised olukorrad, kirjutab Ave Taavet Sirbis.

Arhitektuur
Ilus aasta 1967. Viru hotell

1967 oli ilus aasta, sest siis sündis Vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mis Eestis ja maailmas juhtus palju muud. Head, ilusat, naljakat, kurba, dramaatilist. Peeter Helme ja Urmas Vadi valisid välja kakskümmend asja, sündmust ja nähtust, mis kõik 1967. aastal juhtusid ning jutustavad neist nüüd raadiokuulajale. Kultuuriportaal avaldab jutud kirjalikult

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Superstaar Janine Jansen

Esmakordselt säras see kuulus Hollandi viiuldaja Eesti publiku ees 2009. aasta 27. augustil, kui Eesti Kontserdi hooaja avakontserdi sisutas Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester Paavo Järvi käe all, solistiks Janine Jansen (viiul). Toona Sirp arvustuse kirjutanud Lembi Mets tunnistas, et nii orgaanilist pillimängu kuuleb üleüldse väga harva.

Arvamus
Keeleteadlane Anna Verschik: eesti keele olulisus seisneb selle sümbolväärtuses

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli keeleteadlane Anna Verschik, kellega vesteldi eesti keele staatusest ja sellest, miks on hea osata mitmeid keeli.

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.