"OPi" arvustus. Ott Karulin: "Paradiis" on laglelik lavastus vana Krahli vaimus ({{commentsTotal}})

Teatrikriitik Ott Karulin lahkas "OPis" Von Krahli teatri uuslavastust "Paradiis". Palju kaamera ees räägitust jäi saatest, nagu ikka, välja, avaldame terve kommentaari tekstis ja videos kultuuriportaalis.

Ott Karulin:
"Tundub, et "Paradiis" lavastusena on umbes samasugune nagu paradiis kuskil seal üleval ehk igaühe valik on, kas sa usud selle olemasolu või mitte. Ehk siis Lauri Lagle lavastust võib võtta vabalt sellena, nagu see paistab: keskealised inimesed mõtisklevad elu keskteel, mis on tehtud, mis saab tulema, ja on selline humoorikas tore mõnus kaks tundi. Aga kui natuke süvitsi minna ja mõelda edasi ja vaadata seda paradiisi, mida nad seal laval loovad, mis tegelikult koosneb näiteks plastiktaimedest, mida nad muudkui värvivad üle ja üle, et justkui anda neile uut elu ja värskust, aga ükskõik, palju sa võltstaime värvid, ega ta sellest looduslikuks ei muutu, siis võib-olla sama on paradiisiga.

Teine asi, mis Lagle lavastuse puhul mulle imponeerib, on see, kuidas ta stseeni üles ehitab. Igapäevasele palvele "aita mul särk seljast" lisab ta kogu aeg selle palve esitajale niisugust abituse seisundit kuni selleni välja, et ta ei ole võimeline enda eest hoolt kandma. Ta kerib ja kerib seda stseeni, aga samas see on kõik lavastatud sellise mõnusa huumoriga ja sa naerad selle üle ja sa justkui isegi ühel hetkel võid jõuda äratundmisele, et kurat, ma praegu naeran mingi asja üle, mille üle ma vist ei tohiks naerda, sest see ei ole poliitiliselt korrektne, abitute inimeste üle naerda. Ja siis hetk hiljem saad aru, et ah, kurat, on küll, tegel't võib küll naerda.

Eriti praegu, kui vaadata, mis ümberringi toimub, ja nimetame seda väärtuste sõjaks või milleks iganes, siis ma arvan, et nüüd, kus kommentaariumid on kinni pandud paljudes kohtades, mille kohta ma arvan, et see on hea mõte, siis on vaja kohti, kus sa saad süümepiinadeta naerda stereotüüpide üle. Ja nende kasutamise üle.

Lagle lavastusi iseloomustab üldse selline seisundilikkus laval, kui me mõtleme eelmiste tööde peale, näiteks "Kolmapäev" NO99s või ka varasemad tööd. Mis teda kui lavastajat iseloomustab ja mis mind tavaliselt paelub tema lavastuste juures, ongi just see, kuidas ta oskab luua sellist mõnusat kohalolu näitlejate puhul, kes justkui on laval isekeskis ja nad justkui ei tee välja publikust, aga tegelikult maitsekalt flirdivad kogu aeg publikuga. Ja "Paradiis" on selles mõttes väga laglelik lavastus, seda vaadates tõepoolest tekib selline meditatiivne olek, mis siiski on saadetud naeruturtsatustest, sest see meditatsioon ei ole kuival kordusel põhinev kontseptuaalne meditatsioon, mida postdramaatilises praeguse aja teatris kasutatakse korrates sama liigutust, sama tegevust hästi kaua kuni ta muutub sisutühjaks, ja põhimõtteliselt sa ikkagi võtad seda vastu ratsionaalselt, saades aru, et kunstniku kavatsus on teha seda, mida ta just teeb. Ent Laglel on seal mingi uus samm juures ja see uus samm on just see, et sa siiski suudad minna laval toimuvasse atmosfääri sisse ja saada üheks nendest võõpajatest, kuigi pintslit sulle "Paradiisis" kätte ei anta ja ongi hea, et ei anta, see lõhuks selle maailma täielikult ära.

Von Krahli see hooaeg on välja mängitud justkui uue algusena. On täiesti uus kunstiline kollektiiv. Nüüd on kolm lavastust olnud. Mart Kolditsa, Kertu Moppeli ja nüüd see Lauri Lagle lavastus. Ja kui eelmise kahe puhul ma tajusin märksa rohkem suunamuutust, millegi uue otsimist või argikoomika tulekut Von Krahli repertuaari, mida varem ei ole täheldanud, siis Lagle lavastus minu arvates haagib palju enam just Krahli nii-öelda vana trupi lavastustega - mis on muidugi arusaadav, kuna laval ongi vana trupp: Tiina Tauraite ja Erki Laur ja Mari Abel ja tegelikult nende ea- ja mõttekaaslane Mart Kangro, kelle kunagi ammu tehtud esimene soololavastus, millega ta rahvusvahelise tuntuse sai, tegelikult samuti esietendus siin teatris. Ehkki ma väga ei taha öelda, et tegemist on kas krahliliku lavastuse või NO99 tüüpi lavastusega, sest minule antud lavastus on ennekõike Lauri Lagle lavastus, sõltumata teatrist, ta on lavastanud nii Draamateatris, NO-s kui siin ja minu arvates kannab ta oma käekirja uhkelt kaasas olenemata sellest, mis ruumid ta ümber on.

"Paradiis", nagu Lagle lavastused üldse, petab üsna lihtsalt publiku ära. Ühelt poolt nad tunduvad keerulisemad, kui nad on. Ja nad petavad inimese üle analüüsima. Sest nad justkui ei usu, et kujund saab olla lihtne ja nii igapäevane. Aga kui sa sellest üle saad ja lähed selle kujundi lihtsusega kaasa, siis jällegi tuleb teine hoop ja sa saad aru, et see ei olegi nii lihtne, kui ta esmapilgul tundus. Ja selline kujundiloome ei olegi eriti igapäevane ja seda oskust nüüd kõigile kindlasti ei ole antud. Kui on vaja tuua paralleele, siis võib-olla Enel-Liis Semper oma lavatustes, mis ta on üksi teinud.

Rääkides lavastuses pakutavast youtube-diskost, eriti mis puudutab seda stseeni, kus "I Fink U Freaky" lugu (Die Antwoord - toim.) peale pannakse, ma arvan, tekitab ääretult erinevaid emotsioone olenemata sellest, milline on vaataja ühine kogemus esitajatega ehk siis mulle, ma pean tunnistama, tõi see stseen meelde suhteliselt ülemeelikud peod Nightmanis, mis õnneks või kahjuks on üle kümne aasta kinni. Aga mulle tundus, et see vibe on üsna sealt. Või ka tegelikult parukastseen. Seal ju mainib Kangro ka Vibe'i, mis olid legendaarsed tantsupeod. Kel on kogemus sellest ajast, nendel läheb nägu kindlasti väga muigele. Aga kui mõelda, mis on nende stseenide eesmärk, kas lihtsalt väike lõbutsemine ja käimatõmbamine, siis jah, miks mitte? Miks ei võiks olla ühes lavastuses lihtsalt üks stseen, kus täiesti mõnusalt saab saalis istudes kaasa liigutada ja nautida seda, kuidas inimesed laval naudivad ennast." 



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.