"OPi" arvustus. Ott Karulin: "Paradiis" on laglelik lavastus vana Krahli vaimus ({{commentsTotal}})

Teatrikriitik Ott Karulin lahkas "OPis" Von Krahli teatri uuslavastust "Paradiis". Palju kaamera ees räägitust jäi saatest, nagu ikka, välja, avaldame terve kommentaari tekstis ja videos kultuuriportaalis.

Ott Karulin:
"Tundub, et "Paradiis" lavastusena on umbes samasugune nagu paradiis kuskil seal üleval ehk igaühe valik on, kas sa usud selle olemasolu või mitte. Ehk siis Lauri Lagle lavastust võib võtta vabalt sellena, nagu see paistab: keskealised inimesed mõtisklevad elu keskteel, mis on tehtud, mis saab tulema, ja on selline humoorikas tore mõnus kaks tundi. Aga kui natuke süvitsi minna ja mõelda edasi ja vaadata seda paradiisi, mida nad seal laval loovad, mis tegelikult koosneb näiteks plastiktaimedest, mida nad muudkui värvivad üle ja üle, et justkui anda neile uut elu ja värskust, aga ükskõik, palju sa võltstaime värvid, ega ta sellest looduslikuks ei muutu, siis võib-olla sama on paradiisiga.

Teine asi, mis Lagle lavastuse puhul mulle imponeerib, on see, kuidas ta stseeni üles ehitab. Igapäevasele palvele "aita mul särk seljast" lisab ta kogu aeg selle palve esitajale niisugust abituse seisundit kuni selleni välja, et ta ei ole võimeline enda eest hoolt kandma. Ta kerib ja kerib seda stseeni, aga samas see on kõik lavastatud sellise mõnusa huumoriga ja sa naerad selle üle ja sa justkui isegi ühel hetkel võid jõuda äratundmisele, et kurat, ma praegu naeran mingi asja üle, mille üle ma vist ei tohiks naerda, sest see ei ole poliitiliselt korrektne, abitute inimeste üle naerda. Ja siis hetk hiljem saad aru, et ah, kurat, on küll, tegel't võib küll naerda.

Eriti praegu, kui vaadata, mis ümberringi toimub, ja nimetame seda väärtuste sõjaks või milleks iganes, siis ma arvan, et nüüd, kus kommentaariumid on kinni pandud paljudes kohtades, mille kohta ma arvan, et see on hea mõte, siis on vaja kohti, kus sa saad süümepiinadeta naerda stereotüüpide üle. Ja nende kasutamise üle.

Lagle lavastusi iseloomustab üldse selline seisundilikkus laval, kui me mõtleme eelmiste tööde peale, näiteks "Kolmapäev" NO99s või ka varasemad tööd. Mis teda kui lavastajat iseloomustab ja mis mind tavaliselt paelub tema lavastuste juures, ongi just see, kuidas ta oskab luua sellist mõnusat kohalolu näitlejate puhul, kes justkui on laval isekeskis ja nad justkui ei tee välja publikust, aga tegelikult maitsekalt flirdivad kogu aeg publikuga. Ja "Paradiis" on selles mõttes väga laglelik lavastus, seda vaadates tõepoolest tekib selline meditatiivne olek, mis siiski on saadetud naeruturtsatustest, sest see meditatsioon ei ole kuival kordusel põhinev kontseptuaalne meditatsioon, mida postdramaatilises praeguse aja teatris kasutatakse korrates sama liigutust, sama tegevust hästi kaua kuni ta muutub sisutühjaks, ja põhimõtteliselt sa ikkagi võtad seda vastu ratsionaalselt, saades aru, et kunstniku kavatsus on teha seda, mida ta just teeb. Ent Laglel on seal mingi uus samm juures ja see uus samm on just see, et sa siiski suudad minna laval toimuvasse atmosfääri sisse ja saada üheks nendest võõpajatest, kuigi pintslit sulle "Paradiisis" kätte ei anta ja ongi hea, et ei anta, see lõhuks selle maailma täielikult ära.

Von Krahli see hooaeg on välja mängitud justkui uue algusena. On täiesti uus kunstiline kollektiiv. Nüüd on kolm lavastust olnud. Mart Kolditsa, Kertu Moppeli ja nüüd see Lauri Lagle lavastus. Ja kui eelmise kahe puhul ma tajusin märksa rohkem suunamuutust, millegi uue otsimist või argikoomika tulekut Von Krahli repertuaari, mida varem ei ole täheldanud, siis Lagle lavastus minu arvates haagib palju enam just Krahli nii-öelda vana trupi lavastustega - mis on muidugi arusaadav, kuna laval ongi vana trupp: Tiina Tauraite ja Erki Laur ja Mari Abel ja tegelikult nende ea- ja mõttekaaslane Mart Kangro, kelle kunagi ammu tehtud esimene soololavastus, millega ta rahvusvahelise tuntuse sai, tegelikult samuti esietendus siin teatris. Ehkki ma väga ei taha öelda, et tegemist on kas krahliliku lavastuse või NO99 tüüpi lavastusega, sest minule antud lavastus on ennekõike Lauri Lagle lavastus, sõltumata teatrist, ta on lavastanud nii Draamateatris, NO-s kui siin ja minu arvates kannab ta oma käekirja uhkelt kaasas olenemata sellest, mis ruumid ta ümber on.

"Paradiis", nagu Lagle lavastused üldse, petab üsna lihtsalt publiku ära. Ühelt poolt nad tunduvad keerulisemad, kui nad on. Ja nad petavad inimese üle analüüsima. Sest nad justkui ei usu, et kujund saab olla lihtne ja nii igapäevane. Aga kui sa sellest üle saad ja lähed selle kujundi lihtsusega kaasa, siis jällegi tuleb teine hoop ja sa saad aru, et see ei olegi nii lihtne, kui ta esmapilgul tundus. Ja selline kujundiloome ei olegi eriti igapäevane ja seda oskust nüüd kõigile kindlasti ei ole antud. Kui on vaja tuua paralleele, siis võib-olla Enel-Liis Semper oma lavatustes, mis ta on üksi teinud.

Rääkides lavastuses pakutavast youtube-diskost, eriti mis puudutab seda stseeni, kus "I Fink U Freaky" lugu (Die Antwoord - toim.) peale pannakse, ma arvan, tekitab ääretult erinevaid emotsioone olenemata sellest, milline on vaataja ühine kogemus esitajatega ehk siis mulle, ma pean tunnistama, tõi see stseen meelde suhteliselt ülemeelikud peod Nightmanis, mis õnneks või kahjuks on üle kümne aasta kinni. Aga mulle tundus, et see vibe on üsna sealt. Või ka tegelikult parukastseen. Seal ju mainib Kangro ka Vibe'i, mis olid legendaarsed tantsupeod. Kel on kogemus sellest ajast, nendel läheb nägu kindlasti väga muigele. Aga kui mõelda, mis on nende stseenide eesmärk, kas lihtsalt väike lõbutsemine ja käimatõmbamine, siis jah, miks mitte? Miks ei võiks olla ühes lavastuses lihtsalt üks stseen, kus täiesti mõnusalt saab saalis istudes kaasa liigutada ja nautida seda, kuidas inimesed laval naudivad ennast." 



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: