Live-elamus: Jazzkaare klubitoonid ja võidupasunad ({{commentsTotal}})

Shitney
Shitney Autor/allikas: Rene Jakobson

Jazzkaar

José James, Marc de Clive-Lowe, Shitney ja Maria Faust
28. aprill - 1. mai

Vaba Lava ja Punane Maja, Tallinn

Treenitud jazzipubliku maitset väärt koosseisude kõrval on Jazzkaar alati pakkunud ka piiriüleseid, kergelt haaratavaid crossover-akte, mis toovad programmi moodsaid klubipöördeid ja annavad vajalikku kehavabadust ka tantsunäljastele. Möödunud neljapäeval Vabal Laval üles astunud ameerika neosoul-artist; võrdväärselt klassikalise vokaaljazzi, RnB ja hiphopi maailmades elegantselt balansseeriv vokalist José James esindas kõike, mis kirjas ja enamgi. Kui nädal varem sama lava kandnud norra popsoul-figuur Bernhoft kujutas endast ebatõenäolist, aga kahtlemata ülimalt virtuoosset kokkukuhjajat musta muusika vahendamisel, siis ameeriklase võtmeks jäi loomupärane ja puhtalt viljakast pinnasest kantud anne. Möödunud aastal Billie Holiday pärandile pühendatud album "Yesterday I Had the Blues" näitas artisti ka väga võimeka jazz-tõlgendajana, nii et soovituslikku kokkupuutepunkti ei pidanud lavalt mikroskoobiga otsima. Aeroobsele publikule läksid kahtlemata eriliselt korda hiphop’ist kantud biit-poeemid, aga nagu mainitud; üleminekud teistesse toonidesse olid filigraansed, saadetuna mahlakast ja orgaanilise koostööga saatebändist. José Jamesi lavasarmi coolness ei olnud pingutatud, vaid mahedalt kehtestav ja märkamatult ohjav. Pala "To Be With You" tulevaselt plaadilt "Love In The Time Of Madness" lubas igatahes märkimisväärselt hingestatut moodsa souli laengut ka neile, kes José Jamesi nimega seni veel tutvust pole teinud.

Reedest klubiööd sisustanud kümnenditaguse, ultraurbaanse ja innovaatilise broken-beat-stiili aktivisti Marc de Clive-Lowe etteaste tõi festivalile aga tõenäoliselt kõige klubilikumad särinad. Märksa introvertsem, muusikalabori laadne live-koosseis jätkas sealt, kus festivalil nädal varem esinenud briti monumentaaljazztroonika akt Hidden Orchestra veidi õhku rippuma jäi. Clive-Lowe valdab klahvpilli- ja sämplitehnikat kahtlemata efektselt, aga orkestri koostöö jättis kohati distantse mulje. Elustavat sära tõi aga külalisvokalist Tawiah, kelle võimsahäälsed etteasted kujundasid koosseisu lavalised tippmomendid. Liikudes acidjazzilikest võngetest lausa tech-jazz-sfäärideni, võis variatsioonides piisavalt vaheldust leida ja paigutise innovatsioonivähesuse korvas sissetöötatud, proff stiilitunnetus. Tundus, et täielikuks kaasavoolamiseks vajanuks akt ehk veidi valjemat helinivood, millega klubitoonid oleks saavutanud veel kehtestavama kvaliteedi.

Klubiööd finaliseerima sätitud Eesti-Taani-Rootsi trio Shitney oli kahtlemata festivali kõige kurioossem akt, mille eestlannast põhipeibutaja, Taanis resideeruv jazziradikaal, saksofonist Maria Faust võitis ka selleaastase peapriisi, Danske Jazziauhinna. Akadeemilisemates muusikasuundades ülioluline nomineerimine ja ordenite esmatähtsustamine on teada-tuntud, andes aktiivsetele artistidele teenitud tänutähe ja fookuse, kuid kurb on näha tendentsi, mis paneb aktide publikuhuvi sõltuma peamiselt nominatsioonidest. Jääb ainult loota, et eriilmelised ja ka piirialadel liikuvad koosseisud leiaks oma publiku esmalt ja ainult ikka puhtalt muusikalise mõjujõu läbi.

Jazzimässulise Fausti elektroonika-kunstiprojekti kuulama tulnud uudistajad olid ette valmistatud "läbiraputamiseks julgete nootidega" ja taas tundub, et igasugune eelreklaamitud ja ülepaisutatud bravuur on riskante ala, mille väljavedamiseks läheb vaja täiesti põrumiskindlat pagasit. Jättes nõudliku sõnavahu kõrvale, võis Shitney puhul laval näha kolme enesekindlat ja tõsimeelset naist; peale saksofonistist Fausti elektroonikal ja häälemanipulatsioonidel opereeriv Qarin Wikström ja klahvidel-nuppudel kruttiv Katrine Amsler. Trio eesmärk oli tekitada dissonantsi, rõhudes vabakulgsele, mugavustsoonist väljas trippimisele, mille radikaalsus kõlas veel veidi projektipõhiselt ja vaoshoitult. Fantaasia korral võis ühenduslülisid leida avangardelektroonika klassikute Throbbing Gristle'i ja ülivarase Cabaret Voltaire’iga, aga oodatud tantsupõrandalik transs jäi siiski nähtamatute tõkete taha. Päris kindlasti hoidis akti mõjujõudu tagasi ka tikutoosilik, kunstisaali sobiv helinivoo, mis jättis katarsisepileti loodetavasti Shitney tulevastele laividele. Kui midagi soovida, siis just kõlavate sõnakombinatsioonidega esile tulnud koosseisude jätkamist rabedusest tõelisse põnevusse.

Sama seltskond, pluss täienenud puhkpillisektsioon Meelis Vindi, Allan Järve ja kitarrist Argo Valsi näol oli jäetud ka festivali lõppakordiks, esitama Maria Fausti seatud eriprojekti "Velocipede". Teemaks lihtsakoeline seisundilugu muretust ja antud hetke nautivast kulgemisest, mida illustreeris ekraanile kuvatud kuivkevadise ja raagus Tallinna tänavate läbisõit jalgratturi vaatevinklist. Argo Valsi tundlik kitarrisõrm andis koosseisule vajaliku aktsiooniliini, Shitneyst tuttav elektroonikute paar hoidis teemades elektrifitseeritust koos atonaalsete vokaalpööretega ja kandva voolavuse eest hoolitses Fausti juhitud puhkpillitrio. Melanhoolsemais hetkis võis hõlpsalt leida ühenduslülisid Maria Faust Jazz Catastrophe'i ja Maria Faust Sacrum Facere toonidega, mida värskendasid linnatukslevad, Steve Reichi ja visuaaliga seoses eriti Philip Glassi "Koyaanisqatsi" laadis pulseerimised. Üsna kergelt haaratavat ja meelelahutuslikku etteastet olid kaunistama võetud jõusaalidest tuttavad spinningrattad, millel võisid vändata ka huvilised publiku seast. Lubatut interaktiivset ja kuulajaid kaasavat ühistööd aga kahjuks sellest ei tekkinud - silm ei tuvastanud ühtki ühenduslüli saalis olevate rataste ja laval toimuva vahel, nii et muusikalise kulgemise ja tempo juhtimine jäi imaginaarseks, saades tuge vaid ekraanivideost.

Võib-olla oli hea, et kohustuste all ägav lõppakord ei üldistanud liialt ega pakkunud ka punkti panevat triumfi, aga seda põnevam on jälgida järgmisi peatükke nii Maria Fausti kui Jazzkaare-nimelisest põnevusseeriast. Järgmiste tähttegudeni.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: