Juhan Maiste: armastuse isiklikkust ei saa võim ega riik mitte kunagi ära võtta
Kadrioru muuseumis on avatud näitus "Armastus. Motiivid kunstis 16. sajandist kuni 20. sajandi alguseni". Kunstiajaloolane Juhan Maiste rääkis "OPis" näitusest, armastusest ja ilust.
Ühelt poolt võib mõelda nii, et kui inimesed panevad oma näituse pealkirjaks "Armastuse aeg", siis see on natuke selline, et armastus müüb iga hinnaga, küll nad tulevad vaatama. Kas sa tunnetasid siin näitusel sellist mängu publikuga?
Ma ootasin, aga ei tulnud.
Oli see hea või halb?
No kindlasti minule väga hea, mul oleks siin palju avastamise rõõmu. Ja paljusid asju ma ju ei tea, kas ma igat nüanssi armastusest ikkagi tunnen, ehkki ma olen olnud huviline.
Armastuse huviline?
Muidugi. Kes ei ole? Ma arvan, et ma leian siit ka inimliku loomuse, mis tuleb jälle koos renessansi ja tema unenägudega. Väga kuulus on Bonfiliuse unenägu, kus ta näeb kauneid daame unes. Enne seda ei olnud võimalik, sa nägid ainult Maria jalgu. Sa nägid ainult neid kõrgeid taevaseid sfääre, sa ei näinud Eevat unes, sa ei näinud seda granaatõuna, sa ei näinud seda hea ja kurja puud, rääkimata maost. Suur muutus, millest me kõik puudutatud oleme, tõi meile Faust, Aphrosest tõi meile Aphrodite, ja see on esimene naine, kes ilmub templisse alasti. Meestel oli see kõik võimalik, kas just templis, aga oma gümnaasiumis, gymnos gymna – need olid sõnad, mis olid lubatud maskuliinsele poolele.
Ja siis äkki Praxiteles toob ja annab Knidose saare elanikele valida kaks naist: üks on riides ja teine on alasti. Ja Knidose saare elanikud valivad alasti Aphrodite. See on suur murdepunkt. Naine ilmub kõigis oma ilus, kõigis oma vooruslikkuses. Kaunid daamid, kui te peeglisse vaatate, keda te otsite seal? Te ju otsite Veenuse, Aphrodite kuju. Seda kaunist, aga mitte lõpuni paljastatud naist. Kõik peab olema natuke salapärane, natuke unistuslik, natuke romantiline. Ja see on see pool, milles me kõigis oma sotsiaalsuse janus, täna puudust tunneme. See on see isiklik pool ja seda ei saa mitte üks võim, riik mitte kunagi ära võtta. See jääb alati.
Selle näituse võlu on minu jaoks ilu, ja ilu on peaaegu et tõde. Nad on väga lähedased.
Armastus on see, mis meid teeb, hoiab ja tõrvikuga näitab.
Seda näitust saab võtta kahes tasandis. Üks tasand on see, et me tuleme siia emotsiooniga, ja teiselt poolt on see väga intellektuaalne näitus, siin peab palju teadma. Mina kunstiajaloolasena ei jõua kunagi ära imestada, kui vähe ma tean.
Aga mida mul on – silmad on antud. Ja silm on kreeklase jaoks number üks asi. Silmaga ta mõõdab maailma.
Toimetaja: Jaanika Valk