Tõnu Karjatse filmikomm: nukud näitavad inimestele nende tegelikku palet ({{commentsTotal}})

"Anomalisa" Autor: kaader filmist

Kino Sõprus ja Must Käsi on ette võtnud julge sammu, tuues vaid kolmeks korraks linale Charlie Kaufmani "Anomalisa" - täispika animadraama, mis nopib auhindu igalt festivalilt, kus seda näidatakse.

"Anomalisat" näeb Sõpruses veel vaid täna ja ülehomme. Selline linastuspoliitika võib paljusid muidugi vihastada, kuid samas sobib see laia levipotentsiaalita filmidega kaasnevate riskide hajutamiseks. Iseasi, kui riskantne see Kaufmani uus projekt üldse on. Teiste kinode kavades filmi igatahes ei seisa, mis tekitab taas küsimuse, kui palju jääb siin nägemata kinokunstis aasta jooksul saavutatavast.

Charlie Kaufmani "Anomalisa" vorm on tavatu – see on täiskasvanutele mõeldud nukuanimatsioon, mis lavastatud kõigi draamažanri reeglite kohaselt. "Anomalisa" on armastuslugu, mida võib võtta ka ulmefilmina, pealegi on filmi süžee otse seotud psüühikahäirega, mida nimetatakse Fregoli luuluks - see tähendab paranoilist juhtumit, kus isik usub, et teised on kõik tegelikult üks ja sama inimene, kes teda jälitab.

Filmi peategelane, kuldses keskeas teenindusekspert Michael Stone jõuab Cincinnatisse ja võtab toa Fregoli hotellis, et valmistuda ettekandeks teeninduskonverentsil. Hotellis tekib tal aga üheöösuhe tema talendi austajannaga. Teose sisu võib tõesti edasi anda mõne lausega, kuid see ei väljenda protsentigi Kaufmani film tegelikust sisaldusest. Näidendiks kirjutatud ja sellena kümmekond aastat tagasi Ühendriikides ka lavastatud "Anomalisa" on nukuanimatsioonina juurde võitnud olulise mõõtme - ta on kaugenenud veelgi personaalsest konkreetsusest, mida näitleja füsiognoomia linal võimendab ja muutunud seeläbi abstraktsemaks. Üpris ühenäoliste nukkude kasutamine toob kaasa teatud skemaatilisuse, kuid antud juhul on see sisuliselt hädavajalik. See võte rõhutab peategelase üksindust, isiklikku ummmikseisu ja hüljatust - tüsenev üksildane härra, kodust eemal, kes ei leia lohutust ega mõistmist ka oma endiselt armastatult. Hallutsinatoorsete kõrvalepõigetega "Anomalisa" on lugu eneseotsingutes kriisi sattunud inimesest, kes on jäänud mugava elu lõksu ja püüab leida sellest väljapääsu. Michael tunneb, et elu läheb kõrvalt mööda ja ta on nõus astuma ka ootamatuid samme, et end taas täisväärtusliku mehena tunda.

Nagu ka Charlie Kaufmani eelmistes filmides, on ka siin tähtsal kohal suhtlusteema. Suhtlus on osa peategelase isiklikust ummikust, teenindusspetsialisti ja teoreetikuna tunneb ta suhtluskunsti läbi ja lõhki, kuid teoreetiliselt või äärmisel juhul tasandil, mis piirneb ühe või teise asja maha müümisega, teenindusnaeratusega; kuid ei tööta siis, kui suhtlemine muutub isiklikuks. Sel pinnal Michael end enam kindlalt ei tunne, töö on muutnud ta misantroobiks, kellele inimesed pole muud kui teatud funktsioonidega objektid, ometi pole ta kaotanud lootust leida midagi, mis teda sellest olukorrast päästaks.

Kaufmani lavastus, milles ta kasutab kõigi persoonide kõne edasiandmiseks vaid kolme häält, võimaldab kahesugust lugemist: pealiskaudsem, milles vaataja võtab toimuvat vastu neutraalselt positsioonilt ja sügavam, mis väljendab peategelase sisemist suhtumist ning viitab süvenevale vaimuhaigusele. Vaatepunkti osas on "Anomalisa" kolmanda isiku positsioonilt edasi antud minajutusts. "Anomalisa" mõtiskleb, mida tähendab olla inimene, lihast ja luust olend oma mõtete, unistuste, ihade ja tunnetega. Inimeseks olemist väljendavad niisiis nukud, robotid, mudelinimesed. Kaufman lisab siia veel ühe tähenduskihi, lastes peategelasel viia koju lapsele kingiks jaapani mehhaanilise nuku. Nukustumise kaudu annab Kaufman edasi ürgolemuslikku hirmu kadumise, surma ees. Ehkki tegelased on filmis väga inimlikud, saadab vaatajat jätkuvalt teatud nihestatuse tunne – sellest on kantud mängufilmile omane dramatiseering ja filmikeel ning eriti selgelt tuleb see nihe esile filmi helilises režiis. Nukud muutuvad vaataja peegliks ja võtavad üle inimeste rolli, näidates inimestele nende endi tegelikku palet. Seega võib öelda, et Kaufman avab laiale vaatajaskonnale taas animafilmis peituvad võimalused tänapäeva inimese psühholoogilise maastiku kaardistamisel.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Arvustus. Itsitus ja rusikas taskus

Uus raamat

Oskar Loorits
"Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis"
Tammerraamat
183lk.

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.