Tõnu Karjatse filmikomm: nukud näitavad inimestele nende tegelikku palet ({{commentsTotal}})

"Anomalisa" Autor/allikas: kaader filmist

Kino Sõprus ja Must Käsi on ette võtnud julge sammu, tuues vaid kolmeks korraks linale Charlie Kaufmani "Anomalisa" - täispika animadraama, mis nopib auhindu igalt festivalilt, kus seda näidatakse.

"Anomalisat" näeb Sõpruses veel vaid täna ja ülehomme. Selline linastuspoliitika võib paljusid muidugi vihastada, kuid samas sobib see laia levipotentsiaalita filmidega kaasnevate riskide hajutamiseks. Iseasi, kui riskantne see Kaufmani uus projekt üldse on. Teiste kinode kavades filmi igatahes ei seisa, mis tekitab taas küsimuse, kui palju jääb siin nägemata kinokunstis aasta jooksul saavutatavast.

Charlie Kaufmani "Anomalisa" vorm on tavatu – see on täiskasvanutele mõeldud nukuanimatsioon, mis lavastatud kõigi draamažanri reeglite kohaselt. "Anomalisa" on armastuslugu, mida võib võtta ka ulmefilmina, pealegi on filmi süžee otse seotud psüühikahäirega, mida nimetatakse Fregoli luuluks - see tähendab paranoilist juhtumit, kus isik usub, et teised on kõik tegelikult üks ja sama inimene, kes teda jälitab.

Filmi peategelane, kuldses keskeas teenindusekspert Michael Stone jõuab Cincinnatisse ja võtab toa Fregoli hotellis, et valmistuda ettekandeks teeninduskonverentsil. Hotellis tekib tal aga üheöösuhe tema talendi austajannaga. Teose sisu võib tõesti edasi anda mõne lausega, kuid see ei väljenda protsentigi Kaufmani film tegelikust sisaldusest. Näidendiks kirjutatud ja sellena kümmekond aastat tagasi Ühendriikides ka lavastatud "Anomalisa" on nukuanimatsioonina juurde võitnud olulise mõõtme - ta on kaugenenud veelgi personaalsest konkreetsusest, mida näitleja füsiognoomia linal võimendab ja muutunud seeläbi abstraktsemaks. Üpris ühenäoliste nukkude kasutamine toob kaasa teatud skemaatilisuse, kuid antud juhul on see sisuliselt hädavajalik. See võte rõhutab peategelase üksindust, isiklikku ummmikseisu ja hüljatust - tüsenev üksildane härra, kodust eemal, kes ei leia lohutust ega mõistmist ka oma endiselt armastatult. Hallutsinatoorsete kõrvalepõigetega "Anomalisa" on lugu eneseotsingutes kriisi sattunud inimesest, kes on jäänud mugava elu lõksu ja püüab leida sellest väljapääsu. Michael tunneb, et elu läheb kõrvalt mööda ja ta on nõus astuma ka ootamatuid samme, et end taas täisväärtusliku mehena tunda.

Nagu ka Charlie Kaufmani eelmistes filmides, on ka siin tähtsal kohal suhtlusteema. Suhtlus on osa peategelase isiklikust ummikust, teenindusspetsialisti ja teoreetikuna tunneb ta suhtluskunsti läbi ja lõhki, kuid teoreetiliselt või äärmisel juhul tasandil, mis piirneb ühe või teise asja maha müümisega, teenindusnaeratusega; kuid ei tööta siis, kui suhtlemine muutub isiklikuks. Sel pinnal Michael end enam kindlalt ei tunne, töö on muutnud ta misantroobiks, kellele inimesed pole muud kui teatud funktsioonidega objektid, ometi pole ta kaotanud lootust leida midagi, mis teda sellest olukorrast päästaks.

Kaufmani lavastus, milles ta kasutab kõigi persoonide kõne edasiandmiseks vaid kolme häält, võimaldab kahesugust lugemist: pealiskaudsem, milles vaataja võtab toimuvat vastu neutraalselt positsioonilt ja sügavam, mis väljendab peategelase sisemist suhtumist ning viitab süvenevale vaimuhaigusele. Vaatepunkti osas on "Anomalisa" kolmanda isiku positsioonilt edasi antud minajutusts. "Anomalisa" mõtiskleb, mida tähendab olla inimene, lihast ja luust olend oma mõtete, unistuste, ihade ja tunnetega. Inimeseks olemist väljendavad niisiis nukud, robotid, mudelinimesed. Kaufman lisab siia veel ühe tähenduskihi, lastes peategelasel viia koju lapsele kingiks jaapani mehhaanilise nuku. Nukustumise kaudu annab Kaufman edasi ürgolemuslikku hirmu kadumise, surma ees. Ehkki tegelased on filmis väga inimlikud, saadab vaatajat jätkuvalt teatud nihestatuse tunne – sellest on kantud mängufilmile omane dramatiseering ja filmikeel ning eriti selgelt tuleb see nihe esile filmi helilises režiis. Nukud muutuvad vaataja peegliks ja võtavad üle inimeste rolli, näidates inimestele nende endi tegelikku palet. Seega võib öelda, et Kaufman avab laiale vaatajaskonnale taas animafilmis peituvad võimalused tänapäeva inimese psühholoogilise maastiku kaardistamisel.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Ivar Kaasiku näitus "summa rerum" Münchenis.Ivar Kaasiku näitus "summa rerum" Münchenis.
Evald Okase muuseumis saab poppi ja glämmi

Evald Okase muusemi galeriis avatakse 27. juunil kell 17 Ivar Kaasiku ja Andro Kööbi maalinäitus "Pop & glam", kuraatoriks Harry Liivrand.

Eeva Talsi laulab plaadil Jaan Tätte "Ojalaulu".Eeva Talsi laulab plaadil Jaan Tätte "Ojalaulu".
XII noorte tantsupeo lood ja laulud said plaadile

Ilmus eeloleval noorte tantsupeol kõlava muusikaga plaat, millele salvestatud 26 lugu esitavad armastatud Eesti solistid, kelle muusika saatel ligi 8500 tantsijat ja võimlejat ka 30. juunil ja 1. juulil tantsima hakkavad.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Katarina Tomps
Teatraalne kaamera. Katarina Tomps, "Don Quijote"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Kadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.