Arvustus. Ruum versus Köler Prize 2016 ({{commentsTotal}})

EKKM
EKKM Autor/allikas: Facebook

Näitus
"Köler Prize 2016"
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
Avatud 5. juunini

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) pakub kohaspetsiifilist väljakutset Köler Prize auhinna nominentidele kunstnikele ning võimaldab piiridest väljapoole mõtlemist vaatajale - nende kunstinäitusi võib pidada suures osas kohaspetsiifiliseks hoone omapära tõttu. Tegutseb ju muuseum alates 2006. aastast kunagise Tallinna Soojuse kontorihoone ruumides. Algselt skvotitud majast on saanud loomingulisuse pelgupaik. Miks aga pelgupaik?

Pikalt on kõneldud valge ruumi mõjust. Brian O'Doherty (1971) kirjutas oma essees “Inside the White Cube”, kuidas galeriid ja muuseumid võõrandavad inimesed kunstist. Valge kuubik peaks pakkuma ideaalis ajatut ruumi, kus külastajad saavad kogeda taieseid puhtal kujul väljaspool nende igapäeva konteksti. Tegelikkuses aga tekib lõhe vaatajate ja vaadeldava vahele, sest esimesed käsitlevad viimast kui midagi kauget ja haaramatut.

Selles mõttes on EKKM hea koht, kus tuua kunst inimestele lähemale. Antud muuseumis pole tüütuid lisandeid nagu piletijärjekorrad, tõkked objektide ees või kuklasse hingavad turvamemmed. Kuigi ausalt öeldes on viimastega vahepeal tore näituste üle juttu teha, kui neil on selleks hea tuju. Institutsionaliseeritud lihtsa valge kuubiku asemel kohtuvad inimesed kunstiga maja kolmel omamoodi korrusel. Hoone keerdkäigud, roostes trepid, kaldes katuseruum võimaldab ka kunstnikul kasutada koha spetsiifikat enda hüvanguks. Samas võib see ka üle jõu käivaks osutuda.

Tänavuse Köler Prize’i üks nominentidest Laura Põld demonstreerib kohaspetsiifilisuse võlusid ja valusid. Tema taies “When Your Mate Danced Like a Tree” kipub ära kaduma muuseumi kõrgete lagedega jahedasse ruumi. Soe puidulõhn, erksad, kuid samal ajal pehmed värvid ning mustvalged joonised koos kõrvaklappidest kostuvate industriaalmüra-laadsete helidega ei suuda moodustada kombinatsiooni taodeldavast hubasest toast. Teos laguneb pigem tahtmatult bipolaarseks.

Paremini on Põllul õnnestunud ruum enda jaoks tööle panna tööga “Valguskiir põhjustatud mesilase lennust ümber granaatõuna sekund enne ärkamist”. EKKMi viltune katuseruum on alati suureks väljakutseks kunstnikele ning Põld saab sellega hästi hakkama. Laest alla rippuvad lambikobarad, puutalad ja tolmustest akendest läbi kumav mahe valgus tekitab tunde laisast suvepäevast maal, kus enne ärkamist kostab õrnalt, kuidas mesilane üritab sumisedes läbi klaasi õue päästa. Peeglid katuseruumi lõpus loovad tunde nagu mesilaselegi, et sume reaalsus jätkub ka teisel pool pinda, kuhu tahaks end sisse suruda.

Siinkohal meenub Andrea Fraseri video (2001) “Little Frank and His Carp”, mis toob välja piirangud, mida inimene võib kogeda, kui talle on seatud kunsti kogemisel piirangud - kas siis tõlgenduslikud või füüsilised tõkkelintide näol. Selle koha pealt kiitus EKKMi eestvedajatele, kes jätavad külastajale vabaduse suhestuda kaasaegse kunstiga ise. Sealjuures, kes tunneb, et tal on vaja juhatust teoste loojapõhisesse maailma, saavad end alati täiendada alumise korruse kohvikus videot vaadates või lisamaterjale lugedes.

Muuseumi kolm korrust ja mitmed ruumid jaotavad kunstnike tööd tihtilugu kaheks. Huvitaval kombel tundub üks ruum alati teise üle domineerivat. Nii nagu Põllul annavad ka Kristi Kongi teosed kahes erinevas saalis vastandliku reaktsiooni. Kui alumisel korrusel mõjuvad taieste “Ma ei ole oma pead padjal liigutanud” virvendavad värvid pimeduses nii uinutavalt kui ka kohati epileptiliselt ning kiirustab ruumist lahkuma, siis maali- ja installatsiooniseeria “Pilt läbi pisarate. Visuaalne essee akendest vaatlemisest” lillakas-roosakal taustal peatab aja vaataja jaoks. Kunst astub külastajale lähemale ning viimane sulandub osakeseks sellest Alice’i imedemaast.

Sarnane efekt tabab kui käia mööda tube Krista Möldri “Kohalolu” ja “Vahemaa” fotoseeriatega tutvumas. Kui pilt valgel seinal võib mõjuda eraldatuna tegelikkusest, siis Möldri üles võetud hetked kõnetavad otseselt. Tekib taaskord tunne justkui vaataks läbi akna teisele poole reaalsust - fuajee tolmune plaatpõrand, linaga kaetud kopitanud lõhnaga diivan ja toalille vars toovad silme ette pildi taaskord suvistest kulgemistest ja istumistest väikelinnade väljasurnud vallamajades.

Muuseum ei tohi olla Theodor W. Adorno (1953) sõnul mausoleum, kus objektid kaotavad oma sära ja algab hääbumise protsess. Selles mõttes täidab EKKM vastupidist funktsiooni. Peale tõsiasja, et näitused vahetuvad muuseumis pidevalt, antakse kunstile vabadus elada oma elu. Igal külastajal on vastutus tutvuda kunstiga, kuid mitte seda kahjustada. Just kahekesi jätmine annabki vabaduse tõlgendusteks, hetkedeks ja sügavamaks analüüsiks.

Kui Kongi ja Mölder tekitavad oma loominguga vaikelulist helgust, siis Raul Kelleri helikunst pimedas ruumis äratab üles šamaanlikud tunded hinge sügavamates soppides. Tema töös “Kuus trummi” imeb iga objekt endasse ümbritsevast tekkiva saundi ning paiskab selle välja sageduslike helidena pimeda toa nurkadesse. Kaob tunnetus aja ja ruumi vahel ning kogeja saab osaks teosest.

Fantaasia paneb tööle ka Art Allmägi “Cold War / Holodnaja voina” kaks erinevat versiooni – Eesti ja Vene poolne vaade riikide omavahelisele suhtele. Samas, kuigi võib eeldada, kellele missugune vaade kuulub, võib selle ümber mõtestada - Venemaa mõtleb Eestist, kui pidevalt valves olevast ja kaitsevalle ehitavast naabrist ning Eesti Venemaast, kui pidevatest luurajatest seinal rippuv ikoon nende pattudele peale vaatamas.

Juba kuuendat aastat EKKMi poolt välja antava auhinna Köler Prize’i idee on “populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal aktiivselt tegutsevaid olulisi kunstnikke ja kunstirühmitusi“. Selle koha pealt võib nõustuda, sest näituse selektsioon on aastate kaupa pakkunud alati kõigile midagi vaatamiseks ning kindlasti muutnud suhestumist kunstisse nii mõnegi jaoks.

Suhestumise all mõtlen eelkõige võõristuse pehmenemist. See tähendab, et kunst muutub lihtsalt kaugelt vaadeldava objekti asemel osaks reaalsusest ning paneb vaatajat mõtlema või mõistma mingeid aspekte ümbritsevast, mida ta varem ei näinud või ei tunnetatud. Selles mõttes ongi EKKM kaasaegse kunsti pelgupaik. Looja paneb loomingu muusemi ruumi oma elu elama. Külastajal avaneb aga võimalus saada osa või osaks taiesest kui ta talle oma sundimatu visiidiga au teeb.

Selles mõttes on Hanno Soansil õigus olnud, et Köler Prize on pigem häppening kui näitus. Tal puuduvad rangelt institutsionaliseeritud raamid. Samas, et muuta kunst osaks ümbritsevast, ongi ehk vaja näituste klassikalisest kontseptsioonist välja murdmist ning kord aastas inimeste meelte värskendamist. Ja ka see aasta on kunstnikud ruumispetsiifikaga rinda pistes olukorrast väärikalt väljunud.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.