Kaur Kender: see asi liigub mööda rööpaid
Kaur Kender avaldas Nihilist.fm'i artiklis kokkuvõtte sellest, mis toimub kohtusaalis seoses teosega "UNTITLED12".
See kohus on tehtud kuidagi nii, et õhku liiga palju ei jätku. Veidi lennuki tunne on. Otseselt nagu ei lämbu. Aga hinge matab. Mõtlemine ei ole kõige selgem. Päevavalguslambid kergelt sirisevad laes, õrn strobo. Ja siis lõpuks on mu ees seesama pult, kus on seisnud enne mind Imre Rammul, Rein Raud, Jaak Allik, Jaanus Adamson, Tarmo Jüristo, Janek Kraavi, Kajar Pruul, Meelis Oidsalu. Seda siis ainult minu asjas. Enne neid, muudes asjades, kurat teab kes.
Selle protsessiga on minu jaoks olnud vast kõige tähtsam ülesanne mitte ennast kaotada, mitte astuda mingisse mudelisse või stampi, mida Lea Pähkel mulle pakub. Mida kohus mult ootab. Ja selle karmpliku stambivältimisega siis sammusin ma otse hullumajja. Tüüpiline, eks. Aga ma olen liiga laisk, et olla kaval.
Mul kõik ei ole meeles, aga valed, kohtule sobimatud vastused olid need, mis all kirjas. Ja ma kordan, et kõik on mälu järgi. Vast kunagi saab need asjad ametlikult avalikuks. Seniks on nii.
“Miks te arvate, et teie suhtes on valikuline menetlus?”
“Sest kriminaalasja alustamisest on prokuratuur keeldunud Nabokovi Lolita, Ehlvesti Päkapikk kirjutab, Sorokini Sinise peki, Burroughsi Alati lõunasöögi, De Sade’i 120 päeva Soodomat puhul ja paljude teiste kirjanike teoste puhul.”
Lisaks veel Oksanen ja fucking Eminem, onju, Eminem!
“Lugupeetud kohus, Kenderil on jälitusmaania, ta arvab, et see on kuidagi valikuline menetlus. Tema tekstil ei ole mitte midagi ühist nende loetletud teostega,” vangutas Pähkel kurvalt, kaastundlikult pead.
Ma olin heas hoos, ma ütlesin, põhimõtteliselt, et ma olen last living dragon, viimaseid, kes seda eesti kirjanduse asja üldse hingega võtab ja teeb. Ja et ma mingi mage kirjanik ei ole.
“Kuidas teid üldse selline piiride ületamine huvitama on hakanud?”
“Mind on kogu aeg selline kirjandus huvitanud, ma ei tea Dostojevski, keda Turgenev sõimas “vene De Sade’iks” tegi ju mingis mõttes sarnast värki.”
“Dostojevski oli lihtsalt psühhopaat,” jäi prokurör enda mantrale kindlaks.
Palju küsimusi oli narkootikumide kohta. Rääksin kõigest, alates sellest kuidas Kolmeraudses Ken-Marti Vaheriga käsin, kuidas ta mind raevu ajas, miks on kanepi legaliseerimine hea, miks fentanüüliprobleem on unikaalne Eestile. Oli algusest peale selge, kuhu kogu see värk tüürib. Aga ma olin otsustanud, et ma ei tee nägusid. Ma ei mängi lolli. Nagu oleks narkootikumid midagi sellist, mida ma olen internetist lugenud, eks. Keeping it crazy.
“Te ütlesite, et tahtsite Ken-Marti Vaherile kallale minna?”
“Jah,” noogutasin, “kui ma küsisin talt, et mitme inimese – kes on surnud fenta ODsse – matusel ta käis siseministrina, ja ta vastas, et narkosurmad kukuvad ministrite toolide vahele. Sajad noored inimesed, nende elud, kukuvad toolide vahele.”
Siin kohas oli kogu selle istungi ainus helge hetk, kui kohus märkis, et tõesti on Ameerika Ühendriikides vaikselt tekkimas arusaam, et ühiskonnale on igati kasulikum kanepit reguleerida ja maksustada kui kriminaliseerida.
“Kust te üldse võtate, et te nii hea kirjanik olete?”
“Ma ei tea,” see ajas mind naerma, “just käis ports tunnistajaid, ma olen ilmselt ainus kirjanik Eesti Vabariigis kelle kohta on kriitikud vande alla kinnitanud, et liiga mage kirjanik ei ole.”
“Ja kust te võtate, et see teie tekst üldse midagi väärt on kirjanduslikult?”
“Jällegi, minu meelest need tunnistajad just käisid ja ütlesid seda…”
“Minule ei öelnud ükski neist, et see tekst midagi väärt on!”
“Aga üks neist on kirjutanud sellest teadusartikli Keelde ja Kirjandussse….”
“Ja see peaks näitama teksti väärtust?”
“Vanasti näitas…”
Siis ma sain aru, et olukord on, nagu mu juristist isa armastas öelda “ennistatud”. Protsess oli jälle kontrolli all. Kultuurinimeste jutt oli unustatud. Nende hinnangud ükskõik. Sai jälle edasi laamendada. Suletud uste taga. Ilma, et keegi pealt vaataks.
“Mis diagnoos oli Polkovniku lesel?”
“Logorrhea gradus gravis?” pakkusin.
“Ja mania grandiosa,” noogutas Kohus.
Ma sain aru, kui veenev olin mina ja kõik meie tunnistajad kohtule olnud. MITTE VÄGA VEENVAD. Kari opakaid ühe hullu kohta midagi jauramas. Seda oli julgustav kuulda, peale paar tundi kestnud küsimustele vastamist ülekuulamisel. Peale kahte nädalat istungeid. Äratoppijad ei ole õnneks mõjutatavad.
Seega, ma olin jätnud kohtule mulje, et ma olen hull. Tunnistajad ei olnud öelnud midagi teose väärtuse kohta, millest kohus oleks aru saanud. Kuna ma olen hull, siis tundub praegu selle sündmuse täpne taastamine peas suht ükskõik. Hea vastutustundetus suriseb soontes. Hull. Mõnus.
Kogu see minu ülekuulamine kestis mitu tundi. Ma olen välja toonud ainult oma valed vastused. Seal oli tohutult juttu veel. Aga.
“Lugupeetud kohus, ma taotlen kohtualusele kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. Tal on vandenõuluulud, ja ta on ise tunnistanud, et raevuhood, lisaks on tunnistanud, et on teinud narkootikume, et on olnud alkoholisõltuvuses.”
Paul vaidles. Vägagi. Big up. Aga kohus oli nõus Prokuröriga. Nagu ikka. Äratoppijad topivad Eestis 99% kohtuasjadest ära. Põnevust kui palju.
“Äkki me saame hoopis tõendi, et olete geenius,” irvitas kohus ja nõustus ekspertiisiga.
Muidugi. Just neid tõendeid väljastavad psühhiaatrid. Tagusin selle uudise tvitterisse. Kohus soovis kelmikalt head nädalavahetust. Ja ma ei viitsinud isegi vastata.
Aga ilm oli ilus. Tänavad soojad. Linnas, vabaduses, veel, jätkub õhku küll. Koperdasin lastega mööda kohvikuid. Istung tiksus ikka peas. See kuidas kohus tänitas:
“Kas siis sellisel hälbekirjanikul on raha, et lastega reisidel käia?”
“Sel aastal pole jätkunud jah, väga kallis on see enda kaitsmine.”
See rahustas kohut.
“Millal me siit ära sõidame,” küsis 11 aastane.
“Varsti,” pakkusin ma, “varsti saab sõita.” Kui muidugi äratoppijad mind ära ei topi. Mingit usku küll ei ole, et toppimata jääb. See asi liigub mööda rööpaid.
Ja tead mis. Mulle see mõte meeldib. Ma tean, et see kogu värk, see suhtumine on ainult mu peas. Aga ma tunnen juba muutust. Ma pole mingi lihtne lapsporno tootja, mida mulle Eesti Vabariik on 1,5 aastat väitnud. Ma olen see haige psühhopaat. See on Eesti Vabariigil uus ja huvitav mõte minu kohta. Muidugi. AD 2016.
Kuule, sa seda haige psühhopaadist kirjaniku Check Outi oled lugenud? Mine, sebi, näita veidi armastust. Sest see protsess venib veel. Ja plekki pole üldse aega teha. Nii et iga euro abiks.
Aga asi ei ole kuidagi liiga naljakas enam ammu. Nad tahavad ilmselt võtta mult kõik. Ka lapsed. Nagu ma novellis Grand Theft Country: Elboonia kirjutasin.
Act normal! soovitas Tarmo. Aga ma ei kujuta isegi ette, kuidas see käib. Ma hakkasin kirjutama just seepärast, et ei peaks enam elus normaalselt käituma. Positiivse poole pealt: ka nõukogude kohtu määratud stalinlikust hullumajatripist kirjutan eksklusiivse reportaaži just siia, nihilisti.
Toimetaja: Jaanika Valk
Allikas: Nihilist.fm