Ristküsitlus. Kenderi passioon ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Allikas: Nihilist.FM. Kirjaviis muutmata.

Kohus, Keres, Pähkel, Kender. 13. mai 2016 (lindilt mahakirjutatud kuulmise järgi by Kosmos)

ÜLEKUULAMINE:

Keres: Kaur, miks sa kirjutasid UNTITLED 12 teose?

Kender: Miks ma üldse kirjutan? Sest mul tuleb väga hästi välja. See on esimene põhjus, teine asi on see, et mulle meeldib kirjutada, ma arvan, et see on üldse üks kõige olulisem asi, mis elus inimene teha saab, on kunsti teha. Ma olen proovinud elus kõiki asju teha, aga peale kunstitegemise, kunsti ja millegi loomise, mulle miski tegelt eriti huvi ei paku.

Keres: Mhm.

Kohus: Vastake ikkagi otse küsimusele.

Kender: A miks ma kirjutasin selle? Kunagi aastal 99 ja 2000 me tegelesime ühe lapsehooldusõiguse küsimusega, ma laenasin Hans H Luigelt raha, see oli ma arvan paar tuhat dollarit, kuna raha sai kõik otsa, kulus igasuguste reiside ja advokaatide peale, siis ma ei saanud seda õigel ajal tagasi maksta, siis Hans H Luik kutsus mind kohtumisele, ja ma ütlesin et ma ei saa raha maksta et mul kulus lapse peale kõik ära, ta vaatas mulle otsa ja ütles, et nüüd pead sa lapse mulle andma – laps oli pooleteistaastane siis, sel hetkel oli mul selline tunne, et minuga kõneles Saatan. mul oli tunne nagu maapind avaneb mu jalge all, mul oli tunne, et ma kuulen kõige võikamat mida ma elus kuulnud olen, ja see asi väga vapustas mind.

Kohus: Te saite aru siis et ta mõtles seda tõsiselt või tegi nalja?

Kender: Minu jaoks ei ole sellised asjad naljakad. Ma ei tea, mina ei saa sellist naljast aru. Juhul kui see oli nali, siis mina sellest naljast aru ei saa.

Kohus: Te ei saa üldse naljadest ega huumorist aru?

Kender: Väga hästi saan, aga minu jaoks see, minu laste üle tehtavad naljad ei ole minu jaoks naljakad. See on päris laps. Ja see vapustas mind hingepõhjani, ma olin näinud seda, mismoodi organiseeritud kuritegevus töötab, mismoodi töötab üldse igasugune vägivallasüsteem, sama asja me näeme vanglates, kuidas inimesed tehakse teineteise orjadeks, seoses sellega, et tekivad sellised asjad nagu võlad. Võlg on nagu inimese orjastamise vahend. Ühiskondlikult, isiklikes suhetes ja kõikides muudes.

Ja teine asi, mida ma nägin, mis inimesi väga jooksutab, on kustutamatu kiim, kui nad ei saa oma kiima mitte kuidagi rahuldatud, vaatad kuidas juba täismehed muudkui jooksevad ringi, muudkui tõmbavad ringi, muudkui on vaja uusi suhteid ja uusi värke, eriti kui seda võimendavad alkohol ja narkootikumid. Need on minu jaoks 2 asja kuidas minu arust saatan maailma juhib. Kustutamatu kiim ja kustutamatu võlg. Need on need lähtekohad kust ma untitled 12 kirjutamist lähen. Sellel peategelasel on kustutamatu kiim ja ta on kõigist teistest tegelastest määratult rikkam ja saab kõiki endale orjastada. See on selline groteskne satiiriline pilt ühiskonnast, kuidas ma näen, kuidas eesti ühiskond toimib, kui sa oled rikas etnilisest eestlasest mees, siis sa võid keppida keda tahes, kuidas tahes ja kellegi asi pole. Lühidalt.

Ja siis ma tahtsin kirjutada U12 et anda edasi sedasama õudust kirjanduslike vahenditega, mida mina tundsin, et nüüd pead sa oma lapse mulle andma. Seda ei ole kirjanduses väga lihtne teha, sest kui see lause öeldakse sulle isiklikult, siis see vapustab sind hingepõhjani. mismoodi seda sama asja kirjanduses teha? Nii et sa ei räägi kellegi lastest, ma ei räägi teie lastest, ma ei räägi kellestki, mul on lihtsalt valge paber ja mustad tähed, kuidas seesama õudus kunstivormi panna? Kuidas tekitada samasugune õõv ja jälestus nagu ma tundsin sel hetkel, selle lause, selle inimese, selle situatsiooni vastu, oma jõuetuse vastu, et mul polnud maksta seda paari tuhandet dollarit, mis avas teisele inimesele võimaluse mulle selline lause öelda.

Kohus: Praegu teie sellest vastulausest jääb siuke mulje et see peategelane on teil seotud Hans H Luigega?

Kender: ei see ei ole ses mõttes temaga seotud, ta ei ole mul kindlasti prototüüp. ta on lihtsalt nagu – selles mõttes jah , tema jälkus on H Luigelt maha kirjutatud, aga see on ikkagi, ütleme niimoodi, komponeeritud paljudest muudest asjadest ka. Ma ei kirjuta ju dokumentalistikat, lubage, ma kirjutan ikkagi ilukirjandust.

Keres: Aga miks nii rõvedalt?

Kender: See pole üldse rõve. Ma oskan 1000 korda rõvedamalt. Ja ma räägin ka kohe ära-

Kohus: On järge oodata?

Kender: Jah, järje nimi on Prokuröri Poeg. Kuna ma ise olen prokuröri poeg, minu isa oli prokurör. See järg räägib prokurörist kellel on insestne suhe oma pojaga, naisprokurörist ja see ilmub ilmselt paari kuu pärast. Mul on vaja kümme päeva rahulikult seda edasi kirjutada. Tegelikult on U12 keskmine osa kolmeosalisest teosest.

Esimene osa ilmus 2014, tema nimi on “inim-inetus”, ta räägib seksi ja vägivalla suhtest perekonnas. See on üks mustamäe perekond kuhu ma kirjutasin kokku kõige õudsamad inimesed, keda ma suutsin ette kujutada. Seal ma tõesti kirjutan piiri peal. Seal on psühhopaadist naine, kes elab kodus ja tema värdjast mees, kes on nagu pornosõltlane ja nad elavad seal oma õudusemullis, vastastikku alandades hästi vastikult, aga nad on ikkagi inimesed, nad saavad surma ja kõik sellised asjad, see on inim-inetus,

Teine osa on untitled 12, kus tegutseb saatan, teda ei saa karistada, teda ei saa segada, tal on lõpmatult raha, ta ei jää kunagi vahele. Ja kolmas osa siis räägib sellest, kus minu arust nagu veel mis on samamoodi nagu pere ja samamoodi nagu võla ja kiima suhe, kus kuritarvitatakse pere usaldust, pere sees usaldus, kus insestsus keerab läbi võimusuhte täiesti uue lehekülje. Need on nagu 3 osa, ma olen seda alati 3 osalisena plaaninud ja niimoodi ma ka teen.

Miks ma ütlesin, et see ei ole rõve. Te küsisite õudselt hea küsimuse 2-3 päev atagasi, te küsisite, et mis riigi kirjandus see on, mida te teete? Kogu selle kaasuse juures väga oluline küsimus. See on lääne kirjandus. See, kust mina tulen, kõik need raamatud, mis selles ameerika arvamuses ette loeti, need on kõik minu eelkäijad, need on minu kaasaegsed, need on minu kaasmaalased, minu õnnetus, miks ma siin olen, on see, et ma teen seda jama eesti keeles. Aga sellest tuleb aru saada, et kodanikuna on mul lojaalsus eesti riigi ees. Kirjanikuna on minu lojaalsus kirjanduse ees ja natukene eesti keele ees, ehk et minu lugejad on sellised, et kellele ma ei saaks kirjutada mingit sellist asja, mille kohta nad ütleksid, et see on tehtud maha selle pealt, too on thetud maha tolle pealt. Ma tsiteerin neid asju, aga minu lugejad saavad aru, et see on see mida nimetatakse kultuuriliseks järjepidevuseks, see on ühtsus, mis meid hoiab kõiki koos.

Kui rääkida päriselt, siis mina olen elus lugenud ühe rõveda teose: ja selle kirjutas Pierre Guyotat, selle raamatu nimi on Eden, Eden, Eden – see on nelisada lehekülge sellist roppust, sellist õudust, kust minu anne üle ei käi. Ma kavatsen võtta selle eeskujuks kolmanada osa kirjutamisel, mida ma teen. Kust selliseda sjad tulevad, on see, et Pierre Guyotat oli algeeria sõjas, ta nägi kohutavalt palju laste tapmist ja laste vägistamist ja kõike seda – ja tema raamatud on sellised, et kui sa vaatad seda teksti, siis sul on kaugelt vaadates tunne, et see on siuke must müür, ja kui sa lähed lähemale, siis sa näed, et see must müür koosneb ainult pulbitsevast elavast, surevast inimlihast ja kõigest sellest mis inimesest välja tuleb. Ja see on tõesti hästi kohutav. Ja ma tahan väga proovida sama asja teha.

Kirjandus ongi oluline selles, et see annab meile vahendid ja keele ja sõnad, et kuidas tulla toime olukordadega, mis on palju kohutavamad, kui see, mis meil praegu on. Sõjad on olnud, sõjad tulevad, miel on hästi palju inimesi, kes on käinud missioonidel, nemad peavad kirjutama. Meil on 30% lastest, kes on seksuaalselt väärkoheldud, nemad peavad hakkama ühel päeval kirjutama. See nimekiri, mis Ameerikast tuli, seal on hästi palju neid teoseid, mille on kirjutanud lapsed keda on väärkoheldud. Neil peab olema julgust, et nad saavad sellest õudusest kirjutada niimoodi, et prokurör kallale ei tule. Ja see on see, mida mina oma asjadega ka teen.

Keres: Okei. Kuidas ma seda nüüd küsin. See tekst nagu me oleme näinud, sisaldab väga palju seksuaalakte.

Kender: Vähe.

Keres: Vähe?

Kender: Hästi vähe.

Keres: See sisaldab seksuaalakte, eksole?

Kender: Kui me seda teksti vaatame, siis see sisaldab valget tausta ja musti tähti, seksuaalakte seal ei ole, seal lapsi ei ole, seal on sõnad, seal on laused, seal on punktid. Kirjandus on tohutult priviligeeritud kunstižanr, sest kirjanikud on üksi, kirjanikud seisavad üksinda, tehes seda, mida mitte keegi teine teha ei saa. See on ainult sõnad. Ja kõik, mida te näete, on kõik teie peades, mitte kuskil mujal. Aga seal on jah, nendes sõnades kirjeldatakse –

Keres: Jah, kui lähtuda nende tähtede üldlevinud tähendusest ja sõnade üldlevinud tähendusest ja lausestruktuurist siis seal kirjeldatakse seksuaalakte. Miks?

Kender: Aga miks mitte? Selles mõttes, et vabariik, kunstid on vabad, ma võin kirjutada seda, mida ma tahan. Nii, nagu mina olen kirjandusest aru saanud, sellest ajast kui ma hakkasin kirjutama, on see, et riik võib sekkuda kirjandusse siis kui ma kirjutan sinna päris pommi valmistamise õpetuse. Siis riik võib öelda, et kuule, et ma ei usu, et sul on mingi alatu eesmärk, et sa ei tee kirjandust. Või kui ma kirjutan tõesti, kui ma petan kirjandust ja kirjutan mingist muust asjast, aga muu kõik on vaba. Täiesti vaba.

Keres: Kuidas sa ise suhtud nendesse olukordadesse, mida sa kirjeldad seal?

Kender: See on hästi keeruline, seda oli kirjutada tohutult raske, kuni ma triki välja mõtlesin. Trikk on selles, mida me tegime ajalehes ka, mille ma prokuratuuri viisin, oleks võind kohtusse ka kaasa võtta. Trükkisime ajalehe 5000 eksemplari Untitled 12, kus me vahetasime kõikide tegelaste vanused ära pensioniealiste omadega. Kas te saite selle ajalehe? 67 aastane laps, kelle nad mänguväljakult kinni võtavad ja 74 aastane tüdruk kellel nad tõmbavad soolikad välja. Loed seda ja naerad. Nüüd Küsimus mulle, kuidas ma selle kirjutasin? Samamoodi, selles mõttes, et kirjutada seda oli- siin on teine küsimus, kuidas kirjutada nalja, kuidas kirjutada anekdooti? Kui sa kirjutad, sa ise tead juba puänti, aga kuidas sa hoiad seda õhku nii kaua enda sees, et lugejal ikkagi naljakas oleks?

Õudusega on samamoodi, sa saad ehmatada ühe korra. Sa ei saa niimoodi, ütled, et nüüd ma ehmatan, tulge nüüd siia, siis see ei toimi. Samamoodi õudust kirjutades pead sa tundma seda hirmu, sa pead tundma seda õudust, siis aitab see, et vahepeal mõtled – no seal neljanda osa lõpp õudselt meeldib endale, see nädalavahetus, see on see ikooniline lause, mis võtab selle peatüki kokku: see nädalavahetus tappis ta 12 last. Käsikirjas oli mul seal variant, et see nädalavahetus tappis ta 12 000 last. See hoidis nagu mul mõistust selge, ma saan aru, et ma ei räägi seal mitte ühestki lapsest, see on lihtsalt number ja see on lihtsalt idiootne. Sest 12 last noh, ma arvan, et isegi eesti prokuratuur alustaks kriminaalasja, mida te Hardo Aasmäe asjus ei ole alustanud, kuigi ta kukkus trepist alla, ma arvan, et kui 12 last ära tapetakse, siis isegi teil ärkab mingi tuluke, et äkki me ei pea kirjandusega tegelema. Noh selles mõttes, no päriselt, kui mina trepist alla kukun, ma usun, et teil on pressiteade juba valmis, et Kender ise hüppas. Aga selles mõttes, see kirjutamise ajal seda absurdsust enda peas hoida, keerasin ma selle asja üle võlli, selleks, et saada aru, kus on s ee usutuvuse piir, nii et see inimestele tunduks õudne, ma enda jaoks keerasin asju veel rohkem tuhat korda üle võlli.

Keres: Kas see oligi nagu taotlus keerata asja üle võlli?

Kender: Jah, muidugi, selles mõttes, et kui sa kirjutad õudust, siis sa saad lahenduse pakkuda mitut moodi. Sa ei taha tegelikult lugejat üksinda jätta sinna õuduse sisse. Sa tahad inimesele mingisuguse tee juhatada. Ja ma mõtlen oma lugeja peale. Ja lõpus ma kasutasin hästi palju Markii De Sade-i stseene, selleks, et kõik, kes nagu kirjandust teavad, kirjandust armastavad, saavad lugedes ohata, oh, see oli ainult jabur kirjandus. Et see ei olnud midagi. See Larissa, kes mul seal tegelane on, ma õmblesin talle viis vagiinat külge, mõtlesin et 17 võiks, aga ei leidnud kehal kohti.

Keres: Nii et siis fantaasia?

Kender: Ooja. Sõnad. Ma olen sõnažonglöör, ma olen nagu Majakovski, ma olen nagu iga teine, ma lihtsalt zonglöörin sõnadega, sõnad on minu jaoks mängukannid, sõnad ei tähenda midagi, sõnade tähendus on kokkulepe. Kakskend aastat tagasi, kui näiteks prokurör oleks öelnud kellelegi, et too mulle poest pakk piima, pakk ei saanud piim olla. Surnud metafoorid, võtame pudeli, pudelil on kael. See on surnud metafoor. Mitte keegi ei näe siin tegelikult kaela. Toolil on jalad. Kuidas saavad toolil jalad olla? Tool ei ole loom, tool ei ole inimene. Need on surnud metafoorid, need sõnad ei tähenda enam seda, mida nad tähendasid ja kirjanikuna mina näen praktiliselt kõiki sõnu, mida ma kasutan, selliste metafooridena, ma kasutan seda, mis mulle tundub, et inimeste peas teeks nalju ja asju, õudust.

Keres: Sa ütled mitu korda, et sa tahtsid õudust tekitada.

Kender: Jah.

Keres: Ma saan aru, et juhtunud on niimoodi, et keegi tundis selle ära pornograafiana.

Kender: Ma võin pornograafiast ka täiesti ausalt rääkida.

Keres: Kas sa pidasid võimalikuks, et see-

Kender: Ma olin akuutselt teadlik sellest, et ma teeksin mittepornograafilise teksti. Mul oli kaks eeskuju: 1 oli Lolita, ja teine oli 120 päeva Soodomat. Ma olen selle kohtuprotsessi käigus aru saanud Lolitast paremini, ma sain paremini aru, mida Nabokov teha tahtis, Nabokov tahtis lihtsalt näidata võimu lollust. Ta lihtsalt irvitab kogu selle silmakirjaliku kodanliku võimu üle, kes seal midagi tahab näha. Ma olin Nabokovist halvemal arvamusel, tegelt on ta ikka nii suur kirjanik. Ja ta täiesti alatult kirjeldab erootikat, pornograafiat, ta teeb seda nii ilusate sõnadega, mille ees kodanlased on kaitsetud. See on samasugune idiootsus nagu aiapäkapikud ja jõulukaunistused, kui sa paned aiapäkapikud ja jõulukaunistused, siis on nagu laste vägistamine okei kodanlaste jaoks. See on nali. See on Nabokovi nali võimu üle.

Teine asi, mis mul oli, oli eeskujuks 120 päeva soodomat. Ja 120 päeva soodomat on kirjutatud niimoodi, et minu arust on tegemist pornograafilise tekstiga. Miks? Seal on jäetud üks inimene, kelle moraalses positsioonis me võime kindlad olla ja see on jutustaja. Seda on võimalik lugeda kui pornograafiat, käies koos jutustaja kõrval ja öelda, oh, küll need on halvad, küll need on perverdid, oh küll need tevad, ehk seda on võimalik lugeda pornograafiliselt vujaristina, sellepärast kirjutasin ma oma loo niimoodi, et jutustaja on nähtamatu. Ma olen kirjutanud kolmandas isikus. Ta on oma munnipulga ori, see lihalohv erutas teda, aga ma ei näe, kus see jutustaja on. Ma olen võtnud ära lugejalt selle mugava koha, kus nagu minna, ja kus sellest tekstist erutada.

Ma panin selle teksti lugejale täiesti silme ette , et seal pole ühtegi peidukohta ta on nagu hästi niimoodi tehtud et seal ei saaks tekkida niipalju kui mina tean võimalust kasutada seda valesti mingis mõttes nagu mina kasutasin 13 aastaselt naiste ajakirja “nõukogude naine,” aga see ei ole nõukogude naise probleem et 13 aastasel poisil hormoonid möllasid, eksju, ja ta kasutas valel eesmärgil nõukogude naist. Samamoodi mina ei saa midagi teha kui keegi ikkagi kasutab valesti seda raamatut. Ma olin hästi akuutselt teadlik, et kui ma tahan õudust tekitada, kui ma tahan jälestust tekitada, sisi ma ei tohi lasta seksuaalsel erutusel.

Aga igaüks, ma ei tea, moodas aja inimesed, kõik ju teame mis asi on tekstiporno. Ma usun, et olete hästi palju inimesi jälitanud, te teate milliseid pornosõnumeid saadavad inimesed, eks tei se saadate ka, kõik saadavad tekstisõnumeid. Milline see tekstiporno on? Oh ma teen seda, ma panen sinna, ma teen selle. Tekstiporno on hästi primitiivne. Seal ei tohi olla kohta pikal lausel, seal ei tohi kohta olla sümbolil, metafooril, see peab olema sellline, ma teen seda, ma teen seda, see peab olema tekstis samamoodi, seda ma tegin tekstis.

Keres: Aga sa leiad et sinu tekst ei ole primitiivne?

Kender: Kaugel sellest, Tarmo Jüristo juhtis väga olulisele asjale tähelepanu, mulle meeldis, et tema selle ära nägi, ta ütles, et stilistiliselt on see minu kõige nõrgem tekst. Miks see nii on? Ta sai aru sellest, jättis selle ütlemata, jättis mulle selle võimaluse öelda: Ma jälestan vanameesporno. Vanameesporno esindajad on Mart Kadastik, kes kirjutab raamatuid kevad tuleb suvel ja suvi tuleb talvel, ja tema, eluaeg kellele ta palka on maksnud, tema nii-öelda õigustaja avalikkuses, rein veidemann. Ja see duo, kahekesi, kuna üks oli postimehe peatoimetaja ja teine oli postimehe ajakirjanik, siis nad tõid eesti kultuuriruumi sellise zanri nagu vanameesporno, vanameesporno räägib sellest, kuidas võimupositsioonil olev rikas mees sebib mingit noort tibinat ja siis seoses raha ja muude võimusuhetega teeb niimoodi, et se tibin peab väitma, et ta armastab teda ja neil tekib mingi sekssuhe. Ma jälestan seda. Mulle ei meeldi selline kirjandus, mulle ei meeldi kuidas Kadastik seda turundab, mulle ei ole miski asi selle asja juures meeldinud. Ja ma võtsin lauseehituse ja kujundikasutuse – ma tegin u12st Mart Kadastiku ilatsemise paroodia. Aga ma tegin seda tunduvalt kõrgemal kunstilisel tasemel kui Mart Kadastik on elus oma romaani kirjutanud. Ma olen mäekõrguselt parem kirjanik.

Keres: Las ma mõtlen.

Kender: Sellest ka, kusjuures, esimene kord kui Eesti Ekspress sellest kirjutas, Külli-Riin Tigasson kirjutas seda, see vanameesporno on tema lause, Külli-Riin Tigasson luges seda, ta on kirjandussõber, ta sai kohe aru, et ma parodiseerin seal vanameeskirjandust. Ja sellest ka Rein Veidemanni igavene põlgus ja vihkamine, sellepärast Rein Veidemann ütleb, et see ei saa olla kirjandus kuna see on paroodia tema eluaegse tööandja haledatele, mõttetutele katsetustele kõrget kunsti teha.

Keres: Kuidas on sinu suhted Rein Veidemanniga?

Kender: Nagu päriselt, kui ta tänaval mulle vastu tuleb, siis ta teisele poole teed ei jookse, erinevalt Hans H Luigest, aga ta ei karda mind nagu inimesena, aga Hans kardab. Aga Veidemanniga, Veidemann on siuke hale tüüp noh, ta tahtis omal ajal ju eesti keelde astuda ja siis ta ei saanud eesti keelde ülikooli sisse, siis ta läks sõjaväkke, ta on kogu elu nagu põlastanud kõike seda mida teevad tänapäeva lääne kultuuri, vabas kultuuriruumis noored kirjanikud. Ja mina olen nagu selles mõttes, ta on mind sõimanud ajalehtedes ta on öelnud, et sitt, nikk ja kräkk murravad kirjandusse, ta on kasutanud igat tribüüni selleks, et öelda, et see mida mina teen, ei ole kirjandus, mul on tuhanded, kümned tuhanded lugejad tal on noh, ma ei tea.

Keres: Mhm. Kas sa oled andnud seda lugu lugeda inimestele?

Kender: Untitled 12? Muidugi.

Keres: Mõnele inimesele lihtsalt arvamuse saamiseks.

Kender: Muidugi.

Keres: Mis inimeste reaktsioonid olid?

Kender: Hästi palju sõltub lugemusest. Kõige tähtsam asi on lugemus. Kui sa oled sellelaadse kirjanduse terve see ameerika asi on ette toodud, kui sulle meeldivad sellised filmid nagu fight club, kui sulle meeldib siuke äge värk, siis tegelikult on see tekst, peale seda kui sa õudusest üle saad, siis õudustekstidega on selline lugu, et nad teisel või kolmandal lugemisel muutuvad iseenda paroodiaks noh, ma ei tea, kui te olete lugenud mingeid vampiirilugusid, või frankensteini näiteks, siis kui te seda teist või kolmandat korda loete,on see nii naljakas, see on jabur, teile tuleb meelde see kuidas see teid ennast ehmatama pani, kuidas see jälk oli, siis te näete seal nagu siukseid, mul on see lugu täis lauseid, mida ma ütlen otse lugejale, selle teksti kohta, esimene kord loed on tohutult õudne stseen, kuidas tegelane tapab seal mingeid väikseid lapsi onju ja siis ta korraga ütleb, “sure ära igav pask,” ja siis noh tüübid, kes on seda mitu korda lugenud, kes on kirjandussõbrad, ütlevad, nad saavad aru, et seal autori hääl ütleb sellele tekstile, et lõppe ära juba, et see on juba nii jama, et see on juba nii igav.

Et selliseid kirjandustrikke on see tekst täis. Aga jah, ma ütlen, et see lugejaskond ei pidanud tal olema sada tuhat, muidugi, tänan selle lapspornotootja kuulsuse eest, sellega on nagu eriti lahe käia oma kolme lapsega mööda linna, eluaeg tänan, tänan selle eest et ühtegi kirjanduseksperti ei kutsunud, tänan pauli selle eest, et me ühtegi kirjanduseksperi teile ei andnud, esimene ülekuulamine politseis, kui see niina zagoravskaja, kes on üks jälestusväärne-

pähkel: see on teemast kõrvale-

kender: see on täiesti teemas, ta ütles mulle seda, ma küsisin, et mitu raamatut –

pähkel: kaitsja-

keres: jaa

pähkel: kutsuge palun korrale oma kaitsealune, te esite küsimuse, mis ei puudutanud üldse seda, millest praegu

kender: Niina Zagoravskaja oli seda lugenud, ja ma küsisin

Keres: Minu arvates praegu avab see päris hästi seda subjektiivset külge.

Kender: Niina Zagoravskaja oli seda lugenud, ilmselt mitte vabatahtlikult ja ma küsisin uurija Niina Zagoravskaja käest, mitut mu raamatut olete lugenud, ta vastas “mulle ei meeldi eesti kirjandus,” ma ütlesin fine, aga ära uuri siis eesti kirjandust. Et ühesõnaga jah, lugejaid on erinevaid. Ja siis ta ütles meile veel seda.

Keres: Aga mis see niimoodi, näost näkku istudes oli ka selliseid?

Kender: Palju.

Keres: Milline oli selline peamine reaktsioon?

Kender: Et ma olen kõva kirjanik.

Keres: Aga emotsioonalne reaktsioon?

Kender: Raju andmine.

Keres: Raju andmine?

Kender: Selles mõttes, et see tekst ei anna mite ühtegi hingetõmbepausi, ta on kirjutatud niimoodi, et sa ei saa korrakski silmi kinni panna, sa kas loed selle läbi, ta tuleb täie hooga, tohutu aeg läks selleks et korjata välja kõik lausejupid, sellised, mis võiksid tähelepanu õuduselt kõrvale ajada. See õudus oli vaja nii tihedaks saada, et ta oleks kompaktne, sest muidu ta ei löö, muidu tekib see, et hakkad ilutsema, ma mõtlesin –

Keres: Mis see tähendab, ilutsema?

Kender: Vaat, ma mõtlesin, et paigutaks selle U12 sellisesse kohta, et näiteks Klooga koonduslaager. Kujutame ette, et see on Klooga koonduslaagri juht, kes tapab ja hävitab neid juute, kes seal on. Mõtlesin, et teeks samasuguse seksuaalperverdi Klooga laagrisse. Kümneid tuhandeid juute tapeti seal ja lapsi nende hulgas ja hästi võikal moodusel, mõtlesin et panen sinna ja siis ma sain aru, et ma ei ole veel selleks valmis. Et kirjutada nii keerulisest teemast nagu holokaust. Ma sain aru, et see, kui mina hakkaksin seda kirjutama niimoodi, ilma taustateadmisteta, ilma pärisinimesteta, et see oleks ilutsemine, et ma ei tohi seda teha. See on selline asi, kuhu minemiseks peab olema rohkem valmis.

Keres: Mis on peamised inimlikud teemad, mis läbi käivad, kui käivad?

Kender: peamised inimlikud teemad on see inimlikkuse totaalne moondumine kui inimesel on tohutult raha.

Keres: Kuidas see seal avaldub?

Kender: Kõik tegelased seal, kõik sõltuvad temast, kõik on tema orjad. Kõik on nagu objektid lihtsalt. Keegi ei ole seal inimene, kõik on ainult selleks, et rahuldada mingeid tema vajadusi, et sellised inimmonstreid me teame, praegu jookseb kinos film, “päevad, mis ajasid segadusse,” see kirjeldab ühte üheksakümnendate aastate küla, kus üks kohalik, juhuslikult rikkaks saanud tüüp tegelikult terroriseerib kogu küla. See on mingis mõttes sama asi, et rikas inimene terroriseerib keda tahab. Ja see on mulle alati vastu pinda käinud, ma olen alati seda jälestanud. Mul on alati olnud igatsus millegi sootuks teistsuguse järele, kus sellised suhted ei ole võimalikud, kus sellised asjad oleksid kuidagi välistatud. Aga kunst saab meid vaikselt sinnapoole lükata, näidates selle süsteemi koledust.

Keres: Noh, okei. Ometigi, keegi prokuratuuri poole pöördus ja see sunnib mind küsima sellise küsimuse, et Kaur, et kas sa ei pea võimalikuks, et äkki seda raamatut võib käsitleda nagu mingi perverdi käsiraamatuna.

Kender: Ma ei tea noh, selles mõttes, et Mark Chapman luges “Kuristik rukkis” ja läks tappis John Lennoni. Internet, facebook on täis kassipilte, me ei küsi, et äkki see erutab mingit zoofiili. Kunstnik ei pea ja ei saa mõelda kuidas mingi pervert reageerib. Aga samas, ma pean ära märkima, et ma usun, et need perverdid ja pedofiilid on sama tüüpi nagu teised inimesed, neid erutavad mingi lihtne, primitiivne porno, nagu erutab igat inimest. Porno on primitiivne. Ja muud vastutust kunstnikul ei ole.

Keres: Seksuaalsuhted või seksuaalkäitumine kirjeldatuna kirjanduses, kirjelda seda oma varasemas kirjanduses ka. Kuidas, kui palju?

Kender: Vaata, ma olen feminist. Ma olen Eesti üks feministlikumaid kirjanikke. Mul on probleem kaasaegse ühiskonnaga, miks on nii, et mehed on suuresti ühesugused pelmeenid ja miks naise kehas on iga ruutmillimeeter ihu pornotööstuse poolt ära fetišeeritud ja pandud raha tootma? Mul on probleem sellega. Miks on mehed nii vähe seksikad? Kus meil on Louis XIV aegsed sukapükstega mehed? Miks ma ei või siin sukapükstega olla ja ainus lõpuni stiilne kohtunik eksju mis on tulnud läbi ajaloo, mingid sellised asjad, vabandust väga, need vormiriided mida me kanname on kõik ilusad aga nad on nii tohutult ühte moodi, mehed on nii tohutult ühte moodi, mehed on surutud mingiks ühtseks mudeliks ja naised on plahvatanud mingiks fetišiks. Ja mul on selle ühiskonna sellise asjaga probleem. Miks on pornotööstus selline? Kas pornotööstus on sümptom? Või on ta põhjus?

Mina ise olen mõelnud siukse asja välja, et ta on ikkagi pigem sümptom. Kui me loeme viimase aja uuringuid ja kõiki asju siis vägivaldsete videomängude ja porno levik on vägivaldselt kuritegevust alla viinud, porno levik on viinud alla seksuaalrünnakuid ja kõike selliseid asju, et see moodne kultuur kuidagi saab ise endaga hakkama. Aga see ei tähenda seda, et mina sellega rahul olen. Ma tahaksin teistmoodi ühiskonda ja ma olen koguaeg seda öelnud, esimesest raamatust peale, minu esimene raamat oli Iseseisvuspäev, kus eestis esimest korda käsitleti sellisel kujul koduvägivalda, kus nagu tõeliselt naist pekstakse. Ma olin esimene. Minu võte, esimesest raamatust peale, oli et ma ei pane sinna autori targutust sisse. Ma ei kirjuta juurde, et minu arust see on paha, mitte kunagi. See ei ole kunstniku töö. Ma näitan, kuidas mina näen õudust ja siis see on lugeja enda koht, kuidas ta sellesse suhtub.

Keres: Ja teistes teostes on see?

Kender: Jaa, rajult. Seks ja seksi võim ja kiima kustutamatus – neid asju olen ma palju käsitlenud, paljudes raamatutes. Olen käsitlenud ka romantilist armastust, mis Rein Rauale meeldis, “Ebanormaalses,” aga ma olen käsitlenud ka hästi palju sõltuvust, seksi ja kõike sellist asja romaanis check-out. Ma olen sellega väga palju kirjanduses tegelenud.

Keres: Kas sa sellese teosesse oled pannud sisse ühiskonnakriitikat, ühiskonnaprobleeme?

Kender: See on ainult ühiskonnakriitika. See on selle süsteemi kriitika, kus ma ei tea, lapsed kaovad ära ja kriminaalasju ei algatata. See on see kus Varvarad vägistatakse ära ja kurjategijaid ei leita. See on see, kus jõhkarditel on palju raha ja nad nikuvad keda tahavad ja kedagi see ei huvita. See on kogu selle süsteemi kriitika, mida ma igal pool enda ümber näen. See eile nüüd see, et ma näitan näpuga ainult prokuratuuri või politsei peale, ma arvan, et see probleem on selles süsteemis, mis võtab inimestelt ära niipalju aega, et neil ei jää aega lähedastega tegeleda. Ma arvan, et see viga on nagu selles. Mul on 3 last. Ja kui ma lähen kolme lapsega sõitma ja poisid, nagu nad on, kõik poisid, jätavad turvavööd peale panemata, ja politsei peatab mind kinni, siis ma saan oma kolme lapse elu ohustamise eest trahvi 2400 eurot. 2400 eurot lööb minu põlvili.

Ma arvan, et me oleme hulluks läinud sellega, et inimesi saab karistada heaks lapsevanemaks. Ei saa. Ma tahan oma lastele head, mina kasvasin üles ma sõitsin Žigulis, meid oli 6 tükki seal. Isa tegi suitsu, me olime kuuekesi Žigulis, kõik ronisime, ühtegi avariid ei juhtunud, kõik jäime ellu. See oli see vabadus, kus taheti lapsi saada. Me oleme läinud lastekaitsel nii hulluks, laps on muutunud selliseks pühaduseks, et keegi neid enam ei taha. Pange trahv 240 000 turvavöö eest, ma arvan, et ma kaaluks, et lapsed lastekodusse anda. Kaevandusse lähen tööle, et lapsed vabaks saaks. 2400 eurot on väga suur raha. ja see on selle süsteemi kriitika. See on see, mida mina tahtsin seal näidata, et me ei saa selle asjaga niimoodi hulluks minna, see peab teisiti olema.

Keres: Aga kas sa peale kirjutamise oled veel midagi ette võtnud et muuta süsteemi, mis sulle ei meeldi.

Kender: Ma teen seda gonzoajakirjandust, mis on nihliist.fm, ma tahtsin seda ka öelda, hea võimalus on seda praegu öelda, kui seda lugu on lugenud 100 000 inimest, siis kokku on nihilistil olnud lugejaid 1,6 miljonit ja seal on loetud 13 miljonit lugu. Ehk et me räägime 13 miljonist korrast, mil on inimesed käinud. 1,6 miljonit erinevat kasutajat käinud. Need on päris numbrid. Me teeme seal asja.

Pähkel: (arusamaatu)

Kender: Kuidas?

Pähkel: (arusaamatu)

Kender: Vaata, inimestel on erinevad device-id, google näitab seda individuaalset devicei, kes käib mobiilist, kes käib arvutist, see näeb –

Pähkel: Üks käib mitu korda lihtsalt

Kender. Ei see näitab erinevat lugejat.

Pähkel: See näitab lihtsalt erinevaid seadmeid.

Kender: Jah erinevad seadmed, just, et 1,6 miljonit erinevat seadet. Ja meil on ingliskeelseid lugejaid ka kusjuures väga palju, meil on ingliskeelseid lugusi tulnud ka väga palju. Ja siis, me teeme seda gonzoajakirjandust, me proovime nagu vastu seista sellele, nagu, et riik arvab, et ta midagi teab. Riik ei ole inimajaloos tulnud mitte ühegi hea mõtte peale. Hea mõtte peale tulevad inimesed. Nii see lihtsalt on. Ja me proovime vastukaaluks olla sellele.

Kohus: Riik ongi ju inimesed.

Kender: Ei ole. Selles mõttes, et inimesed me oleme niimoodi, et inimestena me ju ei oleks siin. Päriselt noh. Tähendab, see on huvitav küsimus, jälle väga huvitav küsimus. Kujutame ette sõda, mis käib eestist üle. Keda meil vaja on? Kirjanikku on alati vaja. Niikaua kuni lõke põleb, niikaua on huvitavaid lugusi vaja. Kirjanikud, jutuvestjad

Pähkel: — enne surma –?

Kender: on olnud igas kultuuris alati. Kohtunikku on alati vaja. Edasi, siis on vaja targemaid inimesi, kes nõustavad, aga nii see kuidagi on. Me peame sellest aru saama, et eesti kultuuriga on sama asi, et eesti kirjandusega on sama asi, mul ei ole vaja eesti riiki, et teha eesti kirjandust, saate aru. Minul ei ole siukest kohustust, ma ei ole riigikirjanik, ma olen eesti keele kirjanik, ma olen eesti inimeste kirjanik ja ma olen maailmakirjanik. Minu lojaalsus on maailmakirjanduse, eesti keele ja oma lugejate ees. Ja see on kõik. Kirjanikuna. Inimesena olen ma vabariigi kodanik. Ja see on suur vahe. See on samamoodi suur vahe nagu kohtunikul, kas ta on kohtunik või on ta vabal ajal lihtsalt kodanik. Kirjanikul on samasugune asi, seda ei ole kodifitseeritud, jumal tänatud, seda ei ole seadustesse pandud, jumal tänatud.

Keres: Selles raamatus on palju tekstilõike, kus räägitakse narkootikumidest. Miks?

Kender: Ei ole jälle palju. On suhteliselt vähe.

Keres: Okei, suhteline, aga seal on lõike, kus räägitakse narkootikumidest.

Kender: Hästi naljakalt, selles mõttes, et kui me võrdleme seda “Trainspottinguga” või samas eesti keeles, mis on ilmunud, see narkomaani raamat, millest Rein Raud palju rääkis, on selles loos vähe narkootikume. Narkootikumid on sinna pandud lihtsalt nagu lollitamiseks või maitseks, kui seal on see koht, kus üks naine nülitakse elusalt ära ja kogu see anatoomiline absurdsus, see on see, et kui me tapame tekstis hästi hullul viisil ära inimese, siis selleks, et seda uskuda saaks, et see on anatoomiliselt võimalik, siis me ütleme, et süstime narkootikume, siis ei tunne midagi. Et ma lihtsalt nagu lollitasin seal lugejat hästi palju nende narkootikumidega. Süstime narkootikume, küll siis ta ei tunne ja laseb endaga kõike teha. Tegelt on see lollitamine.

Keres: Kust see narkootikumide teema tuleb?

Kender: Oh, tähendab, mina tulin siis olid narkootikumid olemas.

Keres: Miks on sinu teostes nii palju narkootikume?

Kender: Vaata see on 1 neist asjadest, mis ühiskonnas olemas on ja millega keegi ei tegele. See on hästi siuke stigmatiseeritud asi, sa ei saa nagu päriselt narkootikumidest rääkida, mis tõde on, kui nad hakkavad ju sind süüdistama. Mina võtsin selle süüdistuse endalt maha aastal 2000 kirjanikuna. Õhtuleht tuli küsis milliseid narkootikume ma teinud olen. Ja ma ütlesin, et kõiki. Kõiki. Et lihtsalt välistada seda, et edaspidi mõni loll ajakirjanik hakkab rääkima, et ta on ju narkomaan, noh nüüd ma olen pedofiil eksju, palju õnne mulle, kes ma olen lapspornotegija. Aga eriti aastal 2000 oli see stigma väga hull. ja inimesed ei taha nagu neid narkomaane ja neid asju oma ellu. Aga sellest tuleb rääkida, sellest tuleb kuidagi aru saada, sellega tuleb kuidagi ühiskonnas tegeleda.

Keres: Aga miks tuleb rääkida? Miks tuleb narkootikumidest rääkida?

Kender: Sest meil on inimesi nii vähe ja me ei tohi ühtegi inimest kaotada vanglatele, me ei tohi ühtegi inimest kaotada narkosurmadele, me oleme olnud eurooopa narkosurmade tipus viimased kümme aastat, meil on fentanüülisuremus, meil on fentanüül ainult eestis, seda pole ei soomes, lätis, ega venemaal, me oleme ainus unikaalne riik sellega. Kui meie sellest ei räägi, siis sellest ei räägi meie eest mitte keegi. Ja see on eesti loojate, kirjanike, ajakirjanike kohus. Täpselt samamoodi on nende lastega, keda seksuaalselt väärkoheldakse.

Keres: A mis sa peale rääkimise veel oled ette võtnud?

Kender: Me tegime pöördumise riigikogule, millele eile tuli kusjuures just ametlik vastus riigikogu raporteeris mulle, mis nad on teinud. Mul ei ole-

Keres: Mis pöördumine see oli?

Kender: Me tegime sellise pöördumise, kus me nõudsime kohest moratooriumit kõigile kanepikuritegudele. Me nõudsime kõigi kanepikuritegude annesteerimist. Me nõudsime süstimistubasi ja heroiiini asendusteraaapiat fentanüülisõltlastele, seal oli veel paar punkti, mis mulle praegu meelde ei tule, me tegime selle möödunud aasta septembris, isiklikult viisin selle Eiki Nestorile üle, ja lisaks olen ma

Keres: Mida Eiki Nestor ütles?

Kender: Eiki Nestor ütles, et kas sa siseministrile oled rääkinud, et meil võib olla fentanüüli turumaht 200 miljonit eurot aastas. Muidugi ma ei ole Pevkurile rääkinud, sest ma usun, et Pevkur on osa probleemist. Pevkur räägib politseist ja kasutab vormi “meie.” “Me nägime Tartu peksjat, me püüdsime Tartu peksja kinni Jõgeval, siis me kuulasime ta üle.” See mees peab olema tsiviilkontroll, ta ei tohi olla politseiga “meie”. Ta peab meie eest seisma. Aga ta kasutab vormi “meie.” Ma kujutan ette küll, Elmar Vaher on ju nii äge vend, patsutab Pevkuri õlale ütleb, et “me oleme ikka kõvad mehed,” “jah, oleme küll” noh, niimoodi on ta ära hanitand selle. Seal ma pole Pevkuriga rääkinud. Aga ma usun, et tuleb parem koalitsioon, ja saab rääkida, sest ministrid saavad tegelikult aru, et asi on tõsine.

Keres: On ju teisigi narkovastase võitluse vedajaid, on ju Ken-Marti Vaher.

Kender: Ma lubasin ju ta ära hävitada. Ma käisin Kolmeraudse saates, ma küsisin talt, et ministrina, et mitmel fentanüülisurma surnud inimese matustel te olete käinud. Ta vaatas mulle otsa siukse nagla näoga nagu tal on ja ütles, et “need narkosurmad kukuvad mitme ministritooli vahele,” ja ma mõtlesin, et ma löön ta ära. Lihtsalt. Mul läks pilt nii eest ära, sajad inimesed, mul on hästi palju isiklikke tuttavaid surnud fentanüüli. Sajad inimesed. Mihkel Raud pani mulle käe põlve peale ja mul tuli pilt ette ja ma vandusin talle kohapeal, et ma hävitan ära IRL-i, kes on teinud sellise narkopoliitika, mille pärast meil inimesi sureb ja ma hävitan poliitikuna, mitte inimesena, poliitikuna ära ka tema. Siin ma nüüd olen, kohtu all.

Keres: Oled sa asunud ellu viima ka oma IRL-i hävitamise kava?

Kender: Jaa. Jõudsalt. Nende toetus on juba 6%.

3:13:04

Kohus: Arvate, et see on Kenderi teene, et see protsent on langenud?

Kender: Ma arvan küll, noored inimesed nagu, ma olen seda igal pool öelnud, et kui meil poleks IRL-i narkopoliitikat sellist, kus me ei pööra üldse tähelepanu ohvritele, tähendab, seesama William Burroughsi raamat, on olnud minu suur eeskuju, “Alasti lõunasöök,” ta kirjutab seal, kui te loete seda, ta kirjeldab seal kohe alguses, sissejuhatuses, et narkoprobleemis on ainult üks grupp inimesi, kes on asendamatud ja need on sõltlased. Diilerid tulevad lähevad, politsei tuleb ja läheb varustajad tulevad lähevad, ainult sõltlased on probleem. Ainult sõltlased on asendamatud. Nii, kui me leiame sõltlastele lahenduse, me hävitame ära narkoäri. Ja mina tahan hävitada ära narkoäri. Me peame sõltlastele lahendused leidma.

Keres: kas sa siis väidad, et Ken Marti vaher ei taha hävitada?

Kender: Muidugi ei taha. Selles mõttes, need näited mida ma toon, on Šveits, Portugal, Taani, UK, Euroopa riigid on täis näiteid, kus narkoäri on hävitatud, Kaido Kõplas, narkopolitsei juht ütles mulle, et Kaur, Taanis vähenes narkoga seotud pisikuritegevus 80% kui tehti heroiiniasendusteraapia. Meil ei saa seda teha, sest IRL on selle vastu. Ma räägin teile, ma läksin riigikogusse.

3:14:10

Kohus: ?

Kender: Jah. Sellepärast, et ma tahan hävitada narkoäri. Narkoäri hävitab meie ühiskonna. Ja kui me anname inimestele lihtsalt ravi, on see riigile kümme korda odavam. Ja ma läksin Eiki Nestorilt küsisin, et miks me ei tee narkoprobleemkomisjoni. Eiki Nestor, riigikogu esimees, ütles mulle, et see maksab 55 000 eurot, IRL ei luba. Ja see on see, kus Ken-Marti Vaher on minu surmavaenlane.

3:14:35

Kohus:??

Kender: Mina ei tea, mulle saadavad inimesed fotosi, kus ta käib koos prokuratuurirahvaga koos jõulupidudel ja sünnipäevadel ja minu arust on käsitsijuhtimisel kogu see prokuratuur tal:

3:14:50?

?:?

Kender: Just just, koos õppind ja koos töötand.

Kohus:? prokurör laua taga seal

Kender: Mul selliseid pilte ei ole. Tema kohta on saadetud igasuguseid lugusi, kuidas ta pedofiilide naisi päästab, aga ma ei ole neid avaldanud. Prokurör Lea Pähklist meile on nihilisti saadetud lugusi, kus oli see Kaur Hansoni naise päästmine, et loetakse, et ta päästis selle ära lihtsalt, aga me ei ole viitsinud neid avaldada lihtsalt.

Keres: Aga kui see proua Pähklist ei avalda jutte, kas see ei ole kuidagi vastuolus nihilisti vaatega?

Kender: Meil on nihilist niimoodi, et kui sa tahad avaldada midagi, siis sa avaldad. Sa lähed registreerid sinna kasutajaks ja siis sa avaldad, ja siis sa vastutad ka. Aga niimoodi, et keegi saadab mulle loo, et kuule, avalda see ära, mina niimoodi ei tee. Mina vastutan oma tekstide eest, mina ei vastuta kellegi teise eest.

keres: Milliseid tekste sinna nihilisti pannakse?

Kender: Võimsaid tekste. Seal on olnud Hardo Pajula ja Ahto Lobjaka kaklus kooseluseaduse teemal, mille Lobjakas võitsis, konservatiivide kurbuseks, seal on olnud hästi palju ilukirjandust, seal on olnud väga palju luulet, seal on olnud väga palju ajakirjandust, seal on olnud väga palju noorte kogemusi politseiga, väga palju noorte kogemusi prokuratuuriga, hästi palju narkopoolitikast maailmas, hästi palju tõlkeid.

Keres: Kas häid kogemusi prokuratuuri ja politseiga on ka?

Kender: Uuuuuuuuuh. Ei. Mina ei ole lugend. Selles mõttes, vaadake.

Keres: Ma ei tahtnud vahele segada-

Kender: Vaata, noortel on selline kogemus nagu minul. Mina arvan, et ma olen lääne kirjanik ja arvan, et kirjutan lääne kirjanduse traditsioonis, ja kõik need raamatud millest siin juttu on olnud, need on legaalsed. Lolita, 120 päeva soodomat ja kõik, minu asi on ka. Mul pole kahtlust ka kunagi olnud, et see on legaalne. Ja siis tuleb prokurör, kes ei ole midagi sellist lugenud ja ütleb, et aga Eestis – kriminaalne. Ja siis ma olen nagu see noor, kes käib mööda tänavat ja suitsetab kanepit, sest snoop dogg ja meil on coca-cola plazas igal aastal 20 filmi, kus on peategelane, kes suitsetab kanepit, see on kultuuriliselt täiesti okei, aga siis tuleb seadus, kes ütleb, et ei, kultuuriliselt te olete eestis. Minu puhul on see veel õudsam. Ses mõttes, et vabandage, ma tõesti olen kultuuriliselt lääne kirjanik.

Keres: Aga kas seal nihilistis pornot ka on?

Kender: Ei. Nihilist on nii, vaata, noori on hästi vähe eesti ühiskonnas, ja neid jääb üha vähemaks, meil on demograafiline probleem, noored on väga vaesed, ja noored kirjutavad põhiliselt probleemidest. Selle keskel pornot avaldada ei ole võimalik, sest see mure ja kurbus ja see viha vahel ja raev, mis ühiskonna pärast on, see ei ole pornokeskkond. Pornot ei ole seal jah. Ma olen seal väga palju lugenud, ma ei ole pornot kunagi näinud. Keegi ei tule selle peale, et nihilisti pornot panna.

Keres: Aga mis sa arvad, kas keegi võib tulla selle peale, et nihilisti pornot otsima tulla?

Kender: Ma ei tea, prokurör tuli minu kirjandusest pornot otsima, ma ei välista, et võib-olla prokuratuur käib seal otsimas, aga ma tõesti ei kujuta ette, et ükski arukas inimene võiks seda teha.

Keres: *naerab* Okei, selge. Kui kirjanduslik taust ära võtta, kui võtta ära teised kirjandusteosed, mis kasutavad ka koledaid sõnu, kas sa sellisel juhul oleksid ka kirjutanud sellise loo.

Kender: Jaa, kui ei oleks kõiki neid autoreid, kellest me räägime, siis ma saaksin Nobeli, kui ma oleksin nii originaalne nagu prokuratuur väidab, et enneolematu teos, siis ma saaksin kohe Nobeli, järgmisel aastal, miljon dollarit, kui ma oleksin nii originaalne, aga ma pole kaugeltki nii originaalne, ma saan aru sellest, et ma olen eestis suur kirjanik, aga maailma mõttes ma olen ikka siuke tavaline, normaalne, et mul ei ole Nobelit lootust ka. Võib-olla kui te vangi panete mind, siis saan pärast mingi poliitilise, aga kirjanduse eest mulle ei saa Nobelit anda, sest see ei ole nagu nii originaalne teos.

Keres: Mhm.

Kender: Aga samas jällegi, mingis mõttes ta on, mida ma seal tegin, mis trikke ma tegin, oli see, et ma panin ta meie tänasesse päeva, ma tegin väikse distantsi ka sisse tänase päevaga ja see on üks trikk, mida ma kasutasin. Ma kasutan seal rahana kroone. Niipalju ma nagu tahtsin inimestele ruumi anda, et paneme selle krooni aega, krooniajas oli see värdjas, ega teda praegu ju enam ei ole. Kasutasin seal kroone. Mõtlesin, kasutan eurosi või kroone, et siis ta veel ei ole aegunud, see õudus ei ole veel aegunud. Et niimoodi tegin. Seda kõike oleks saanud mult küsida kui oleks mind välja kutsutud, oleks kutsunud kõik need kirjanduseksperdid, me ei peaks siin olema. Me ei peaks aega raiskama. Kuskil keegi murrab lapsi, sel ajal, kui me räägime mu raamatust.

Keres: Kas sa üldse kujutad ette, milline näiteks Danil välja näeb? Kujutad sa ette, milline ta välja näeb?

Kender: MIlline D’artagnan välja näeb? Selles mõttes, et kirjanduse puhul on see naljakas asi, et kõigi peas on erinev tegelane. Iga inimese peas. Ma mäletan lapsepõlves seda, et kui ma nägin selle vene D’artagnani ära, siis ma ei saanud enam musketäre lugeda, sest mul oli kogu aeg peas Bojarski, minu D’artagnan oli hoopis teistsugune, ma mäletan, ta oli noorem.

Keres: Või see pervert, see peategelane?

Kender: Poissmees.

Keres: Jah, milline ta välja näeb?

Kender: Ma ei ole talle nime andnud meelega, et teha ta hästi õudsaks, Saatanale ka nime ei anna, annad lihtsalt siukse õuduse. Milline ta välja nägi? Kurat teab, ma ei ole ju teda niimoodi kirjeldanud. Ma ei mäleta kas ma tegin 24 või 34 sentimeetrise peenise talle, teda kirjeldab hiiglaslik peenis paremini, kui miski muu. Ja peale selle see, et ta on ikka räige värdjas. Ma arvan, et ei ole Eesti kirjanduses olnud rohkem värdjamat tegelast. Sest noh need inim-inetuse tegelased olid ikkagi inimesed, sul hakkab ühel hetkel neist kahju, aga sellest ei hakka kunagi kahju, sest ta on saatanlik. Ja niimoodi ma teda tegingi.

Keres: Nii, et kas ma saan siis aru nagu õigesti, protokolli jaoks, et põhimõtteline eesmärk oli luua õudust?

Kender: Jah, õudust ja kirjanduslikku elamust. Ma ei tahtnud õudust selles mõttes luua, et rääkida, ma tahtsin ikka läbi kunstilise elamuse õudust luua.

Keres: Aga mida sa selleks tegid, et seda kunstiliseks teha?

Kender: Ma ei pea suurt midagi tegema, ma olen kunstnik ja ma noh, tähendab selles mõttes, et ma meeletult pingutasin, et need laused, need laused peavad muutuma nähtamatuks. Kui inimene loeb, et see õudus oleks, siis ta peab ühel hetkel olema nagu niimoodi, et läheb klõk-klõk-klõk, nagu doomino klotsid kukuvad, nagu järjest jooksma. Seal peab tulema see rütm. Ühest luuletusest on võimalik kirjutada adekvaatne analüüs sajakahekümnel lehel. Et adekvaatselt analüüsida ära kogu see tekst, meil oleks vaja umbes 1200 lehekülge. Kirjutamine on hästi palju intuitiivne. Hästi siuke, ta on hästi lõbus asi.

Keres: Ja kus sa selle kirjutamise ajal viibisid?

Kender: Ma viimase versiooni tegin Detroit-is, Ameerikas, mul oli hulk juppe, aga mul oli selleks vaja mingit teistmoodi õhku, et see kokku kirjutada, me sõitsime lastega koos jõulupuhkusele ja päevad olid hästi toredad, olin lastega koos ja öösel panin kokku seda õudust. Ja Detroit hästi meenutab Tallinna. Ta on samasugune hästi lagunenud linn nagu Tallinn ja hästi vaene linn nagu Tallinn. Aga Detroit-i ja Tallinna vahe on see, et Detroit-is on lootust. Kuna Detroit on hästi vaene linn keset tohutult rikast riiki. Siis meil on hästi vaene linn keset hästi vaest riiki. Aga noh, nad on õudsalt sarnased, mulle on Detroit alati väga tähtis olnud. Ja see Detroit-i õhk, ma arvan, et seoses sellega see lugu selline on.

Keres: Kas sa Saksamaal ka midagi tegid?

Kender: Lendasin läbi, ei teind.

Keres: Ei kirjutanud?

Kender: Ei.

Keres: Mhm. Üks moment.

Kender: Lennukis ei saa kirjutada vaata, seal on õhku nii vähe, et sa ei saa isegi lugeda õieti. Saad süüa natuke ja videomänge mängida telefoni pealt.

Keres: Mhm. Mis sa arvad Kaur, miks see kriminaalasi sinu vastu algatati.

Kender: Ma arvan, et ma olen poliitiliselt kõige ebamugavam kirjanik Eesti võimule, kes Eesti vabariigi ajal on olnud.

Keres: Miks?

Kender: Mul on suur lugejaskond, mu asjadel on suur kõlapind. Ma ei häbene välja öelda, et 17 aastat on reformierakond võimul olnud, ma ei häbene välja öelda, et me narkopoliitika probleemid on täpselt IRL-i juures.

Keres: Aga sul on ju sõbrad reformierakonnas?

Kender: Ma läksin nendega tülli aastal 2014, kui ma ütlesin, et kui te valimiskampaaniat niimoodi jätkate, et te keskerakonda tambite, siis te ehitate fašistliku riigi ja natsiriigi, ja nüüd me oleme siin selle fašismiga vastakuti ja ma läksin nendega tülli.

Keres: A milles see fašism seisneb?

Kender: Fašism seisneb riigi totaalses ronimises igasse valdkonda, mis pole riigi asi. Totalitarism on alati ühesugune, see on samamoodi nagu prokurör praegu väidab selle minu raamatu kohta, et see sisaldab lapspornot, see on nõukogudaegne protsess, kus kirjanikule pandi ta raamat ette ja öeldi, et siin sisaldub nõukogudevastane element. Kirjanik ütles, et aga kuidas see sinna sai? Ma ei kirjutanud nõukogudevastast elementi – me pärast tuvastasime. See on samasugune asi, riik ei tohiks mitte kunagi. Mis puudutab eesti kirjandust, eesti kirjandust on hästi nõme teha, mille pärast? On see, et võimalik tulemus on 5000, 10 000 müüdud raamatut. Inglisekeeles on 50 miljonit. See on hästi üksik ala. Sul on neid kaasamõtlejaid tohutult vähe, kellega üldse saab arutada kirjanduse tipptasemel, aga sa pead seda tegema maailmatasemel, sest kõik su lugejad on kaks-või-kolmkeelsed. Sa konkureerid maailma tippudega, aga sul ressurss, mida sa saad kasutada, on ühe hästi väikse rahva ressurss.

Keres: Mhm. Mul ei ole rohkem küsimusi.

Teine osa siin.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: