Jaanus Samma: minu kui kunstniku roll on rääkida asjadest, mis on olulised praegu
Kunstnik Jaanus Samma näitus "NSFW. Esimehe lugu" Okupatsioonimuuseumi keldris on Eestis olnud vastuoluline. Muuseum sai mitmeid ähvardusi, mistõttu otsustati näituse avamiseks palgata ka turvafirma. Samma aga arvab, et kunstniku roll on rääkida asjadest, mis on olulised praegu.
Näitus räägib ühe konkreetse mehe loo põhjal sellest, kuidas Nõukogude okupatsiooniajal geisid tagakiusati. Nõukogude Eesti kriminaalkoodeksi paragrahv 118 nimelt sedastas, et meestevaheline penetratiivne suguühe on kriminaalne kuritegu. Selle näituse peategelaseks ongi mees, kes selles kuriteos siinsamas Eestis vähem kui 50 aastat tagasi süüdi mõisteti, vahendas "Ringvaade".
"Esimees oli härra, kes tegi kohe peale Teist maailmasõda edukat karjääri, mõnes mõttes oli ta ideaalne generatsioon uue riigikorra jaoks ja seetõttu sai temast kolhoosiesimees. Karjäär läks mingi aeg tõusu suunas, kuni tuli avalikuks tema homoseksuaalne suhe. Seejärel kaotas mees kõik, eelkõige postisiooni, ja määrati vangi," jutustas kunstnik Jaanus Samma.
Kunstniku sõnul ei olegi niivõrd oluline statistika kui palju inimesi vangi pandi, sest seda on raske uurida ja piisas ainult ühest juhtumist. "See mõjus väga paljudele inimestele frustreerivalt, et nad pidid nii-öelda vaos olema."
Jaanus Samma on nõukogudeaegsete geimeeste lugusid kogunud 2007. aastast saadik, esimehe loo leidis ta pea 300-leheküljelisest kohtutoimikust, kus on detailselt kirjeldatud protsessi, mille järel kohus jõudis järeldusele, et süüdistatav on karistamisele kuuluva teo toime pannud.
Loo võtmekohtadest on näitusel lavastatud videod, mille vaatamine kõlab kindlasti häirivalt. Tegemist ei ole dokumentaaliga, aga põhineb dokumentidel ning on saanud inspiratsiooni reaalsetest hetkedest. "Loomulikult need on võimendatud, aga ainult sellepärast, et grotesksust paremini visualiseerida."
"Nad pidid hästi detailselt kirjeldama asendeid, hetki, riietusi, kõike. Olen proovinud videotesse selliseid nüansse sisse panna, et tekitada vaatajas ebamugavustunnet ja vuajeristlikku vaatepunkti, et sa saaksid aru, et see pole minu asi seda vaadata," põhjendas Samma valikut inimestes võõristust tekitada.
Esimehe toimikust selgub, et pärast kuut ülekuulamist, kaht vastandamist ja rohkeid tunnistajate ütlusi viidi kaks meest nii kaugele, et nad tunnistasid oma teo üles ja asusid teineteist süüdistama. Kohtu jaoks sai määravaks asjaolu, et esimees olevat võtmetunnistajale seksuaalse vahekorra eest maksnud 3 rubla ja 50 kopikat.
"Kindlasti tuleb lugeda kriitiliselt ka allikaid, mis meil on. Kui seal on intervjuud, kus intervjueeritav räägib täpselt, mida ja kellega ta tegi, siis jääb õhku küsimus, et miks ta seda räägib. Me ei tea, kuidas neid inimesi varasemalt töödeldi ja mõjutati, et viia neid sellisele piirile, kus nad tõesti ei hooligi enam millestki," ütles Samma.
"See näitus on raske näitus ja neid videosid ei ole mugav vaadata, aga ta ei peagi olema. Näitus nõuab empaatiat ja mõtlemisaega, et aru saada, miks see on just nimelt selline," lisas ta.
Pärast vanglat kujunes esimehest sotsiaalselt aktiivne inimene, kelle juures käidi koos kohtumas. Kuna ei olnud eraldi kohvikuid või baare, siis olid kohtumised salongipõhised, seetõttu kujunes temast omaette legend. Hetk enne Eesti vabanemist ta aga mõrvati.
"Minu kui kunstniku roll on rääkida asjadest, mis on olulised praegu," ütles Samma. "See on näide ühe inimese põhjal, aga me räägime ikkagi inimesevabadusest tervikuna."
"Kaasaegne kunst seisab selle eest, et erinevad grupid võiksid koos ühes ruumis eksisteerida. Selle näitusega räägime vaigistamise ja vihaõhutamise vastu. Loomulikult tekitab see vastandlikke reaktsioone. heal juhul saad millesti aru ja mõtled kaasa. Vihkajad jäävad vihkama," ütles Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktor Maria Arusoo
Toimetaja: Jaanika Valk