Tõnu Karjatse filmikomm. Meenuvad "Naerata ometi" ja "Olen väsinud vihkamast" ({{commentsTotal}})

"Pea püsti"

Emmanuelle Bercot' psühholoogiline draama "Pea püsti" toob meelde kaks kodumaist linatööd, mis tegelevad raskestikasvatatavate noortega: Hannes ja Renita Lintropi "Olen väsinud vihkamast" (1995) ja Leida Laiuse "Naerata ometi" (1985). Raske on võrdlustest hoiduda, sest hea ja toimiva, lihtsa ning mõjuva looga filmi puhul hakkad paratamatult mõtlema analoogide peale kodumaal.

Mingit otsa pidi lülitub sellesse ritta ka Anu Auna "Polaarpoiss" (2016), kuid Auna filmi rõhk on pigem inimestevahelistel suhetel kui üksikisiku ja sootsiumi vastandusel.

Rohkem näitlejana tuntud Bercot' "Pea püsti" pole noortefilm, ehkki seda võiks vabalt levitada ka noortefilmide festivalidel. "Pea püsti" ongi õnnestunud näide sellest, kuidas teha nii-öelda žanrideülest draamat, mis läheb korda erinevatele vanusegruppidele ja millega võib avada kasvõi Cannes'i filmifestivali.

"Pea püsti" protagonist on 16-aastane Malony (Rod Paradot), kes oma pidurdamatu loomuse ja vägivaldse käitumisega on sattunud pahuksisse võimudega ning keda ähvardab vanglakaristus. Malonyd püüavad päästa tema juhtumiga tegelev kohtunik Florence (Catherine Deneuve) ja poisile määratud pedagoog Yann (Benoit Magimel). Tutvumine talle loomult sarnase Tessiga (Diane Rouxel) toob Malony ellu olulise pöörde.

Mullu Cannes'is parima naispeaosaauhinnaga (osatäitmise eest filmis "Minu kuningas" ("Mon Roi", lavastaja Maiwenn, 2015)) premeeritud Emmanuelle Bercot teab, kuidas näitlejad mängima panna. Nuriseda võib režii ja stsenaariumi kallal, mille juures Bercot samuti tegev oli, kuid näitlejatöö viib üle ka neist madalatest karidest. Peategelast Malonyd mängiv Rod Paradot on toorelt natuurilt lähedane noorele Marlon Brandole, tema tahumatus tegelaskujus on altkulmupõrnitsevat James Deani ja pidurdamatut Vincent Casseli. Paradot'le on Malony roll debüüt filminäitlejana ja seda on Prantsusmaal juba ka hinnatud talendipreemiaga nii aastaauhindade Césaride jagamisel kui prantsusekeelsetele filmidele pühendatud Lumière'ide galal. 20aastane Paradot on ka Bercot' filmi suurim võit. Catherine Deneuve emaliku kohtunikuna ja Benoit Magimel poissi kasvatava pedagoogina on rohkem ootuspärased kehastused. Kõrvalosas mängib Malony süüdimatu ema meeldejäävaks Sara Forestier.

Teemadelt "Pea püsti" midagi uut ei paku, samas on iga lugu kuritegevusele kalduvatest noortest tehtud filmide eepilises universumis siiski omaette maailm ja Bercot' teos lisab siia meeldejääva armastusloo ja mõned südantmurdvad stseenid.

Lavastajana lähtub Bercot sotsiaalkriitilistele mängufilmidele omasest dokumentaalsest stiilist. Lugu antakse edasi võimalikult tõepäraselt, keskendudes eelkõige karakteritele. Operaator Guillaume Schiffman jääb kaameratöös tagasihoidlikuks ja peaaegu märkamatuks, näidates neutraalselt nii Malony armastuslugu kui suhteid võimuesindajate ja teiste kaakidega. Temaatiliselt rõhuasetuselt on Bercot humanistlik, vastandades ekstsessiivse käitumisega nooruki halastamatule võimuaparaadile. Nii Deneuve'i kehastatud kohtunik kui Magimeli pedagoog mõistavad, et vangla tähendaks vaid pöördumatut allakäiguspiraali ja nende eesmärk ongi lisada sellesse kuritegevust tootvasse keerisesse inimlikkust ning noor mees sealt välja tuua.

Mäng käib üle Malony pea – ühel pool on ta narkolembene ema, kes ei vastuta oma tegude eest, teisel halastamatu justiitssüsteem, mis eelistab pigem lapsed selliste vanemate juurest võõrandada. Bercot toob Malony natuuri kaudu välja sellises keskkonnas kasvanud laste sisemise lõhestatuse – neile on eluliselt oluline perekond koos selle mõistva toetuse ja suunava rolliga, seda saamata on nad õppinud välismaailmale näitama inimloomuse jõhkramat külge. Bercot viitab, et kuritegevuse kuristikust võib pääseda teatud tingimustel: eelkõige soodne asjaolude kokkulangemine, mis ilmneb mõistvas suhtumises ja hea tahtega kannatlikes inimestes, kel on voli teha noore inimese saatust mõjutavaid otsuseid. Pealegi tuleb alati loota väikestele imedele, mis meid ümbritsevad ja võimalustele, mis tuleb vaid ära tunda. Bercot annab lootust, et need imed on võimalikud ja vaatajal pole põhjust teda mitte uskuda.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Arvustus. Itsitus ja rusikas taskus

Uus raamat

Oskar Loorits
"Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis"
Tammerraamat
183lk.

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.