NO99 näitlejate avalik kiri: kas nüüd piisab? ({{commentsTotal}})

Teater NO99 juht Tiit Ojasoo teatas täna oma taandumisest. Me mõistame seda otsust. Kuid me oleme teravalt vastu mitmele põhjusele, mis selle otsuseni viisid.

Me oleme kuulnud viimase nädala jooksul palju kuulujutte. Tiit olevat löönud ühte trupi liiget. Tiit olevat löönud tehnikut − mõnedes juttudes on selleks tehnikuks valgustaja, mõnes keegi muusik. Räägitakse veel, et Tiit olevat sundinud proovi käigus noore näitleja endaga vahekorda astuma. Homne "Kroonika" esineb väitega, et Tiit ründab kividega isegi rahulikult jalutavaid koeri. Me tunneme Tiitu. Mõned meie seast on temaga teinud koostööd üksteist aastat. Mõned kaheksa. Väga paljud kuus aastat. Üks näitleja 16 aastat. Me teame Tiitu tema vooruste ja pahedega. Me oleme temaga kokku puutunud erakordselt pingelistes ning kirglikes loomingulistes olukordades. Me teame teda väga hästi. Ja me teame, et Tiit ei ole meist mitte kedagi mitte kunagi füüsiliselt rünnanud. See oleks võimatu. Me ei töötaks selles teatris.

Tiit tegi vea. Ränga vea. Me mõistame igasuguse vägivalla tingimusteta hukka. Punkt. Siin ei ole ühtegi "aga". Tiidu teost kuuldes olime me sama šokeeritud kui kõik teised. Mis siis, et see oli lähisuhtevägivald eraelulistel põhjustel. See ei muuda midagi. Ta on palunud vabandust kannatanu, avalikkuse, nõukogu, kogu teatri ees. Tiit on palunud ka meie käest vabandust. Ta on saanud karistada riigi, nõukogu ja avalikkuse käest. See märk jääb teda saatma kogu elu. Kuid sellest ei ole piisanud.

Viimastel päevadel on ühiskonnas alanud moraalne debatt. See ei ole olnud moraalne hukkamõist, vaid debatt. On neid, kes ütlevad, et Tiidu karistus ei ole olnud piisav ning tema ametissejäämine saadab ühiskonnale vale signaali. Nad on nõudnud Tiidu vallandamist. Ja on neid, kes ütlevad, et karistus on olnud enam kui piisav. "Jah, ma olen sellega nõus," ütles üks poliitik meile. "Aga kuidas seda kommunikeerida?"

Jah, kommunikatsioon. Kogu debatt on olnud küsimus kommunikatsioonist. Selles, kes mida kus ütles. Debatti on toodud väljend "moraalimajakas" ja inimesed tunnevad, et nende moraalseid ootuseid ning projitseerimisi on petetud. Kuid moraalil ei ole majakat. Me ei tea ühtegi. Me oleme ka enda kohta korduvalt öelnud, et me ei ole majakad. Kuid me oleme alati uskunud, et lisaks karistamisele suudab ühiskond ka andestada.

Tuleb välja, et ei suuda. Avaliku elu tegelane ei saa teist võimalust. Tal ei ole selleks õigust. Me leiame, et kunstnik ei ole eriline inimene. Tal ei ole õigust olla vägivaldne. Ta on nagu kõik teisedki, aga see tähendab, et nagu kõik teisedki võiks ka temal olla võimalus andeks saada ja oma tegude tagajärgedega avalikkuse silme all tegeleda.

Viimane nädal on meile palju õpetanud Eesti poliitikast. Me arvasime, et teame sellest juba päris palju, aga ei teadnud piisavalt. Nõukogu, mis on sõltumatu, ei saa enam olla sõltumatu. Teater NO99, mis on iseseisev loominguline kollektiiv, ei ole iseseisev. Otsused tehakse poliitilistes koridorides. Surve, mis viis Tiidu taandumiseni, oli poliitiline surve. Me ei oleta. Me teame. Mõned on nimetanud seda kättemaksuks. Me ei vaidle neile vastu. Me mõistame mitme poliitiku siirast kodanikumuret, kuid samas peame paljude poliitikute käitumist silmakirjalikuks, oportunistlikuks ja julmaks. Me oleme poliitikuid kritiseerinud nende vigade eest ja oleme valmis, et ka meid kritiseeritakse meie vigade eest. Kuid mitmete poliitikute mõnulemine, silmakirjalik suhtumine lähisuhtevägivalda ja omakorda moraalimajakaks (keda ei ole olemas) asumine on eemaletõukav.

Ajakirjanduse ülesanne on käsitleda ühiskonnale olulisi teemasid. See siin oli oluline teema. Kuid isegi hea eesmärk ei õigusta eksimisi tähtsates faktides, mis mõjutavad oluliselt emotsionaalset üldpilti. Ajakirjandus ei ole teater: kunstilised liialdused, dramaatilised paisutused, ekspressiivsed pursked ei ole nende rida. Ajakirjanduse ja poliitikute vastastikune seljapesu jätab vastastikusel kokkuleppel alati teatud kohad mustaks ja teatud kohad nühib vereni välja. See ei ole moraalne absoluut, mida möödunud nädalal kehtestati. See oli moraali suhtelisus.

Meie, Teater NO99 näitlejad, ei poolda mitte mingil juhul vägivalda. Me oleme vastu isikuvastasele vägivallale, aga me oleme vastu ka poliitilis-ühiskondlikule vägivallale üksikisiku vastu. Te läksite liiale. Jah, kunagi alguses te seisite moraali ja kõigi ohvrite eest. Te seisite nõrgemate kaitsel. Aga ühel hetkel te ei suutnud enam lõpetada. Ühel hetkel teie jaoks enam ei piisanud riigi ja ühiskonna karistustest. Te tahtsite veel. Te tahtsite maksimaalset kättemaksu teo eest, mille eest on vabandatud ja vastutus võetud ja mis on lõpetatud vastavalt kannatanuga sõlmitud kokkuleppele. Te tahtsite ohvrit.

Tänasel päeval oleme me ennekõike kurvad. Me oleme kurvad ja vihased, et üks noor naisterahvas kannatas vägivalla käes. Me oleme kurvad ja vihased, et selle taga oli meie kolleeg. Ja me oleme kurvad silmakirjalikkuse pärast. Selle pärast, et on olemas karistuse mõiste, kuid mitte andestuse. Et on olemas nime poolest sõltumatud nõukogud ja iseseisvad kunstirühmitused, kuid tegelikult kontrollitakse neid poliitikute poolt. Poliitiline surve on muutnud sõltumatud nõukogud marionettideks. Et me oleme riik, kus inimesed teevad ränkasid vigu, kuid neile ei anta võimalust ennast ühiskonna silmis parandada. Meil on tunne, et Eesti kaotas täna mitte ainult Teater NO99 kunstilise juhi. Mis seal ikka. See on tõesti vaid üks teater ja selle kunstiline juht. Aga meil on tunne, et Eesti kaotas täna veel midagi olulist.

Kas nüüd piisab?

Rasmus Kaljujärv
Eva Koldits
Rea Lest
Jörgen Liik
Helena Pruuli
Gert Raudsep
Jarmo Reha
Simeoni Sundja
Ragnar Uustal
Marika Vaarik

Toimetaja: Kaspar Viilup



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: