Lugege katkendit: Danilo Kiš, "Boriss Davidovitši hauakamber"
Ilmus Loomingu Raamatukogu nr 19–20 / 2016. Danilo Kiši "Boriss Davidovitši hauakambri" tõlkis serbohorvaadi keelest Hendrik Lindepuu.
Mitme keele, kultuuri ja religiooni ristteel elanud Serbia kirjaniku Danilo Kiši (1935–1989) romaan alapealkirjaga "Seitse peatükki ühist ajalugu". Süngetes ja samas absurdimaigulistes lugudes XX sajandi algupoole Ida-Euroopa poliitilisest silmakirjalikkusest ja enesehävitamisest on tubli annus mängulisust ning fakti ja fiktsiooni piiride kompamist. Mitte ilmaasjata ei pidanud autor oma suurimateks mõjutajateks Jorge Luis Borgest ja Bruno Schulzi.
104 lk.
Hind 3.20.
Saadaval ka e-raamatuna.
KATKEND
A. A. Darmolatovi lühike elulugu
(1892–1968)
Meie ajal, kui luuletajate saatusi vormitakse ajajärgu, ühiskonnaklassi ja keskkonna koletult standardse mudeli järgi, ja elu jaoks olulise tähtsusega asjad – esimese luuletuse kordumatu maagia, eksootiline reis Tbilisisse Rustaveli juubelile või kohtumine ühekäelise luuletaja Narbutiga – muutuvad kronoloogiliseks jadaks ilma seikluse ja vere maitseta, on Darmolatovi elulool, hoolimata teatud skemaatilisusest, ometi olemas oma lüüriline tuum. Paljudest segipaisatud faktidest küünitab välja alasti inimelu.
Külaõpetajast isa, harrastusbioloogi ja kroonilise alkohooliku mõjul köitsid Darmolatovit juba pisikesest peale Looduse saladused. Nende maamõisas (ema kaasavara) Nikolajevskis elasid suhtelises vabaduses koerad, linnud ja kassid. Kui poiss oli kuueaastane, osteti talle lähedasest Saraatovist Devrienne’i „Euroopa ja Kesk-Aasia liblikate atlas”, üks viimaseid XIX sajandi gravüürikunsti šedöövreid; seitsmeselt aitas ta isa, kui see lahkas närilisi või tegi konnadega katseid, endal nägu erutusest punetamas; lugedes kümneaastasena romaane Hispaania–Ameerika sõdadest, sai temast Hispaania tuline poolehoidja; kaheteistkümneaastasena tõi ta kirikust oblaadi keele all välja ja pani selle pingile oma jahmunud sõprade ette. Korchi tekste lugedes unistas ta antiikajast ja põlastas kaasaja elu. Seega pole midagi tüüpilisemat kui see provintsielu ja positivistlikult haritud keskklass, midagi banaalsemat kui vanematelt saadud pärand, milles segunevad isa alkoholism ja tiisikus ning muudkui prantsuse romaane lugeva ema melanhoolne depressiivsus. Emapoolne tädi Jadwiga Jermolajeva, kes elas nendega ühe katuse all ja muutus tasapisi dementseks – see oli ainuke tähelepanuväärne seik luuletaja varasest eluloost.
Esimese revolutsiooni eelõhtul suri ootamatult tema ema, kes oli jäänud magama Maeterlincki „Mesilaste elu” lugedes, raamat lebas tal lahtiselt süles nagu surnud lind. Samal aastal, viljastatud surma seemnega, ilmusid noore Darmolatovi esimesed luuletused ajakirjas „Elu ja kool”, mida andis välja Saraatovi revolutsioonilise noorsoo ring. 1912. aastal astus ta Peterburi ülikooli – isa soovil õppima meditsiini. Aastatel 1912–1915 hakkasid teda avaldama pealinna ajakirjad „Haridus”, „Kaasaegne maailm” ja kuulus „Apollon”. Umbes samal ajal kohtus ta ka Gorodetski ja luuletaja-enesetapja Viktor Hoffmaniga, kes Makovski sõnade järgi elas nagu inimene, aga suri nagu luuletaja, tulistades endale silma väikesest daamide brauningust justkui lüüriline kükloop. Darmolatovi esimene ja kahtlemata kõige parem luulekogu „Maak ja kristall” ilmus 1915. aastal vanas kirjaviisis, kaanel Atlase kuju. „Selles väikeses valimikus,” kirjutab anonüümne arvustaja ajakirjas „Sõna”, „on Innokenti Annenski meisterlikkust, Baratõnski vaimus noorussiirust ja -tundeid, noore Bunini sära. Aga selles ei ole tõelist entusiasmi, tõelist meisterlikkust, siiraid tundeid ega ka selgelt nõrku kohti.”
Ma ei kavatse siinkohal tegelda lähemalt Darmolatovi luulega ega süveneda kirjandusliku kuulsuse keerulisse mehhanismi. Selle jutustuse jaoks ei ole ka suuremat tähtsust luuletaja sõjaseiklustel, ehkki tuleb tunnistada, et kohutavatel stseenidel Galiitsiast ja Bukoviinast Brussilovi ofensiivi ajal – kui kadett Darmolatov leiab meditsiiniteenistuse allohvitserina oma venna verise ja haavades surnukeha – on olemas teatud külgetõmme. Teatud veetlus on tema reisil Berliini ja romantilisel seiklusel, mis lõpeb mesinädalatega Kislovodski põrgus, taustal kodusõjaaegne näljas ja traagiline Venemaa. Mida ka kriitikud ei arvaks, pakub Darmolatovi luule palju empiirilisi (luulelisi) fakte, mis nagu vanad postkaardid või fotod päevinäinud pildialbumist on reiside, vaimustumise ja kire, samuti kirjanduse ilu tunnistuseks: tuul mängimas karüatiidide marmorvolangidel; Tiergarten õitsvate pärnade spaleeriga; Brandenburgi väravate valgus; mustade luikede koletislikud siluetid; päikese purpurne helk sogase Dnepri kohal; valgete ööde võlu; tšerkessitaride maagilised silmad; pidemeni stepihundi ribide vahele löödud pistoda; lennukipropelleri pöörlemine; varesekraaksatus enne pimeduse saabumist; Volga-äärsete laastatud maade koletu tühjus linnulennult nähtuna; traktorite ja kombainide aeglane liikumine kuldsetel nisupõldudel; Kurski söepõletajate kaevatud mustad augud; Kremli tornid õhuookeanis; teatriloožide purpurne samet; viirastuslikult helkivad pronkskujud ilutulestiku valgel; otsekui valgest vahust baleriinide lennukad hüpped; sadamas seisva naftatankeri lõõmav tulekahju; riimide peadpööritav narkoos; natüürmort teeklaasi, hõbelusika ja uppunud vapsikuga; rakkes hobuse lillad silmad; turbiini optimistlikud pöörded; komandör Frunze pea operatsioonilaual uimastavas kloroformilõhnas; raagus puud Lubjanka hoovis; külakrantside kähisev klähvimine; betoonplokkide hämmastav tasakaal; kassi ettevaatlik astumine lumel mööda linnujälgi; maisiväljad suurtükkide turmtules; armastajate lahkuminek Kaama orus; sõjaväekalmistu Sevastoopoli külje all…
Aastatel 1918–1919 kirjutatud luuletused ei anna vihjeid nende kirjutamise koha kohta; kõik toimub hinge kosmopoliitilistes regioonides, mille kohta ei ole täpset kaarti. 1921. aastal oli Darmolatov Petrogradis Jelissejevite kunagise villa nukras luksuses, sellel Lollide laeval, nagu nimetas seda Olga Forš, kuhu kogunes luuletajate nälgiv vennaskond, kellel polnud mingeid tulusid ega selget sihti. Makovski sõnul oli neis Issanda lindudes elu veel üksnes nende meeletult ja pööraselt helkivates silmades; nad püüdsid kõigest väest välja näha elavatena, aga vaatamata eredale huulepunale naiste huultel ei saanud seal viibiv inimene lahti muljest, et liigub viirastuste keskel. Väljas möllas torm, mille olid tõstnud revolutsiooni-kontrrevolutsiooni magnetpoolused: hulljulgus aitas bolševikel Buhhaara uuesti enda kontrolli alla saada; Kroonlinna meremeeste mäss uputati verre; väljasurnud linnaosades luusisid inimvrakid, abitud naised gangreenist söödud jalgadega ja paistes kõhtudega lapsed; kui hobusekronud, krantsid, kassid ja rotid olid maha löödud, muutus barbaarne kannibalism kirjutamata seaduseks. „Kelle poolt me oleme, Serapioni vennad?” hüüdis Lev Lunts. „Me oleme eremiit Serapioni poolt!” Krutšenõhh ülistas tema meelest sõgedust, zaum’i: „Zaum äratab looja fantaasia, annab sellele vabaduse ja avaruse, ning ei solva konkreetselt kedagi.” – „Me pakume seltsimeestele luuletajatele täielikku vabadust valida loomevahendeid, aga tingimusel…” lisasid Kuznitsa grupi omad. (Võeti vastu ühehäälselt, ühe erapooletu häälega.)
Fotodel sellest ajast näeb Darmolatov veel välja nagu Peterburi dändi, fraki ja kikilipsuga. Aukuvajunud palged, „silmad kinni Rooma varemetes”, kikkhabe, lõualohk kui arm, kriipsuks kokkupigistatud huuled – nägu, mis meenutab kivist maski, ei väljenda midagi. Usaldusväärsete allikate järgi oli noor Darmolatov juba tollal akmeistide kosmopoliitilise programmi, selle „euroopaliku kultuuri igatsuse” pooldaja, seda eelkõige teise luuletaja, Mandelštami mõjul; mõlemad hindasid kõrgelt Antiik-Roomat, Annenskit, Gumiljovi ning mõlemad õgisid hüsteerilise aplusega maiustusi.
Ühel 1921. aasta palaval augustiõhtul toimus Jelissejevite villas orgia, mida eelnimetatud Olga Forš nimetab tüüpiliselt naiseliku liialdusega „peoks katku ajal”. Selle aja peamiseks roaks oli soolakala, millele joodi peale samagonni, mida aeti mingi alkeemilise retsepti järgi piiritusest, kasetohust ja piprast. „Kassandral” (Anna Andrejevna Ahmatova) oli sel õhtul üks tema prohvetlikest eelaimustest, ülimast ekstaasist langes ta järsku haiglaslikku hallutsinatsioonidega depressiooni. Pole teada, kes tõi „Meistri” (Gumiljovi) mahalaskmisuudise. Teatud tõenäosusega võib vaid öelda, et see uudis lendas paikse magnettormina üle erinevate rühmituste, mida lahutasid erinevad ideoloogilised ja esteetilised programmid. Darmolatov lahkus Kassandra lauast, klaas käes ja kergelt tuikudes, ning istus kadunud Jelissejevi kulunud tugitooli proletaarse kirjaniku Dorogoitšenko kõrvale.
1930. aasta juulis oli Darmolatov puhkekodus Suhhumis. Ta töötas seal tõlgete kallal, mille tellis temalt Boriss Davidovitš Novski soovitusel ajakiri „Punauudised”. Darmolatovi tutvus Novskiga oli alguse saanud ammu aega tagasi Berliinis, Tiergarteni lähedal asuvas trahteris, kui noor Darmolatov püüdis imetluse, vaimustuse ja hirmuga julgeid sõnu, mis tulid Tverdohlebovi – ehk siis tulevase revolutsioonilise laevastiku komissari, diplomaadi, Side ja Kommunikatsiooni Rahvakomissariaadi delegaadi Boriss Davidovitš Novski huulilt. (Novski oli nähtavasti üks tema kontaktidest – see sõna tähendab komplitseeritud suhet, mis valitses kirjanike ja võimuesindajate vahel ning mis isiklike sümpaatiate ja noorusaja sidemete kaudu pehmendas jäika revolutsioonilist joont. Sellised suhted olid hämarad ja täis ohte: kui mõjukas protežeerija langes ebasoosingusse, siis veeresid tema järel laviinina kuristikku ka kõik, kelle eest ta hoolt oli kandnud.)
Detsembri lõpul, kaks päeva pärast Novski arreteerimist, helises Darmolatovi kodus telefon. Kell oli täpselt kolm öösel. Toru võttis Darmolatovi unine naine, last ootav tatarlannna, kõrge ja punnis kõhuga. Teiselt poolt oli kuulda vaid hirmutavat vaikust, mis pani vere soontes tarretama. Naine pani toru ära ja puhkes nutma. Sellest peale oli telefoniaparaat nende kodus tataripäraste kirevate mustritega patjade kuhja all, ja kirjutuslaua kõrval, millel olid segamini käsikirjad, sõnaraamatud ja raamatud, mis Darmolatov oli tõlkinud „närvide rahustamiseks”, oli valmis pandud pappkohver äkilise reisi tarbeks. Korra isegi, kui ta oli julgust rüübanud, näitas Darmolatov ühele pealekaebajast luuletajale oma kohvri sisu. Paksu kampsuni peal olid Ovidiuse nahkköites ladinakeelsed „Eleegiad”. Kuulsa pagulase luuletused kõlasid noil päevil kui puškinlik moto tema enda luuletajasaatusele.
Järgmise aasta algul sõitis ta Gruusiasse; mais ilmus tema luuletsükkel „Tbilisi peopesal”; septembris pandi ta kirjanike nimekirja, kellele on ette nähtud riiklik abi, ning Gorki allkirjaga määruse kohaselt sai ta püksipaari, vateeritud palitu ja kopranahast mütsi. (Darmolatov ei tahtnud mütsi vastu võtta, sest see annaks talle „hetmanliku väljanägemise”. Aleksei Maksimovitš ütles, et ärgu pirtsutagu; nähtavasti tegi ta mingeid vihjeid Darmolatovi ülemäära kuuma pea kohta, ja see „peaaegu kõnges, nagu üks Tšehhovi ametnik”.)
1933. aasta seitsmeteistkümnendal augustil oli Darmolatov auriku „J. V. Stalin” pardal koos saja kahekümne kirjanikuga, kes sõitsid vaatama just valmis saanud Valge mere – Läänemere kanalit. Üleöö vananenud Darmolatov kandis nüüd puškinlikku põskhabet. Valges ülikonnas, särgikaelus lahti, seisis ta tekil reelingule toetunult ja vaatas tühjusse. Tuul mängis Vera Inberi juustega. Bruno Jasieński (vasakult teine) oli tõstnud käe, osutades udu varjus kalda poole. Kõrva juurde tõstetud käe abil püüab Zoštšenko tabada meloodiat, mida mängib vangilaagri orkester. Tuul ja ahtris vahutav vesi peletavad helid laiali.
On ühemõttelisi tõendeid, et juba siis oli Darmolatovit haaranud maania: ta pesi käsi piiritusega ja nägi igaühes pealekaebajat. Samal ajal tulid pealekaebajad ette kuulutamata ja koputamata, värviliste lipsudega luulesõpradena või tõlkijatena, kel kingituseks kaasas miniatuurne kullatud Eiffeli torni plekk-koopia, või ka torumeestena, kelle tagataskus oli torutangide asemel suur revolver.
Novembris sattus Darmolatov uneravile: haiglapalati steriilses maastikus magas ta viis nädalat ja sellest peale ei jõudnud temani enam ilmakära. Isegi luuletaja Kirsanovi kohutav havai kitarr, mis ulgus sirmi taga, vaigistati vatitroppidega, mis olid kaetud õhukese kõrvavaigu kihiga. Tänu Kirjanike Liidu toetuskirjale lubati tal kaks korda nädalas käia linna ratsamaneežis; teda nähti siis vana ja taltsa ratsuga traavi sõitmas, ta oli kaalus tublisti juurde võtnud, tüse, esimeste elevantsuse sümptomitega. Mandelštam tuli koos naisega enne puhkekodusse „Samatiha” sõitmist, kus teda ootas arreteerimine ja selle tulemusena ka lõpuks surm, Darmolatoviga hüvasti jätma. Nad kohtusid temaga liftiukse ees, Darmolatovil olid jalas naljakad ratsapüksid ja peos lapsik ratsapiits. Just sõitis ette takso ja Darmolatov kiirustas maneeži, nii ei jätnudki ta noorpõlvesõbraga hüvasti.
1947. aastal sõitis Darmolatov Cetinjesse, Njegoši poeemi „Mäepärg” saja aasta juubelipidustustele, ta oli tõlkinud sellest katkendeid. Ehkki juba eakas, kohmakas ja tüse, astus ta noorusliku sammuga üle punase siidlindi, mis eraldas Njegoši hiiglasuurt tooli, justkui mingi jumala trooni, luuletajatest ja tavalistest surelikest. Mina (kes ma jutustan seda lugu), seisin kõrval ja vaatasin kuidas luuletaja-isehakanu keerutab end Njegoši kõrgel ja askeetlikul toolil. Kasutades ära kõigi aplodeerimist, lipsasin portreesaali, et mitte olla tunnistajaks skandaalile, mille tõi kaasa minu muuseumikuraatorist onu sekkumine. Ent ma mäletan täiesti selgelt, et luuletaja laiali jalge vahel, läbi tema kulunud pükste punnitas vastu kohutav paistetus.
Oma viimased aastad, enne kui haigus aheldas ta voodisse, veetis ta vaikuses, veeretades magusaid noorusmälestusi. Ta külastas nähtavasti Anna Andrejevnat ja viis talle korra isegi lille.
Postskriptum
Vene kirjanduse ajalukku on Darmolatov läinud meditsiinilise nähtusena – tema juhtum on käinud läbi kõigist tänapäeva patoloogiaõpikutest. Pilt tema munanditest, mis on suuremad kui kolhoosikõrvitsad, trükitakse ära välismaistes teadusartiklites, kus on juttu elevantsusest (elephantiasis nostras), samuti on siin moraal kirjanikele – selleks, et kirjutada, peab sul olema ka midagi muud peale suurte munade.
Toimetaja: Valner Valme