Peeter Sauteri lugemissoovitus: Danilo Kiš ja Marek Hłasko
See siin on väike avalik tervitus Hendrik Lindepuule, kes murrab tõlkida kui loom (või siis kui tõsine endine teivashüppetreener) ja on muude tõlkekilogrammide vahel toonud eesti keelde kaks asjakest, mis on briljantsed tekstid.
Loomulikult räägin siin äsja välja tulnud Danilo Kišist – "Boriss Davidovitši hauakamber" ilmus just Loomingu Raamatukogus ja mõned kuud varem Hendriku enda kirjastuse alt välja tulnud Marek Hłaskost.
Mulle meenub, et keegi ütles kunagi (äkki oli see Coppola), et pange mu film peale ja te saate esimese minuti jooksul aru, et see on hea.
No näiteks Kiši ja Hłaskoga (mis on küll kirjandus ja mitte film) on täpselt nii.
Mina ei tea, mis fenomen see on. Ilmselt on kirjutaja olnud heas seisus ja siis võib ta laulda kui linnuke puu otsas üktapuha millest – kõik pudenev on puhas kuld.
Milleks seda kirjanduse kulda vaja on, ei oska ma samuti selgelt väljendada. Ta kuidagi lohutab. Ja tekitab tunde (olgu see kasvõi petlik tunne), et elu pole ainult hädaorg, kus ära surema peab kord ja siis mullaks saama (see oli nüüd tsitaat teate ise millisest lasteraamatust). Mis siis, et juba piiblis sama jora aeti.
Võin täie südamerahuga siin seda pidurdamatut halleluujat laulda. Miks? Sest ega mul midagi muud Hendrikule tema töö eest vastu anda ei ole. Kuigi ta töö vilju jahvatan mõlema suupoolega.
Mees, kes tõlgib valdavalt poola keelest (mille õppis möödaminnes ära antikvariaadist soetatud sõnaraamatu abil nõukaajal), aga vahelduseks võtab ja teeb eesti keelde tekstijupi serbohorvaadi keelest, väärib õlalepatsutust.
Tänan, et mu lora läbi vaatasite ja võtke nüüd pihku Danilo Kiš ja Marek Hlasko.
Toimetaja: Jaanika Valk