Maria Mölder: sportlik öö Kumus muusika ja kunstiga ({{commentsTotal}})

Kumu ÖÖ 2016
Kumu ÖÖ 2016 Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Maria Mölder jagas 1. juuli Sirbis muljeid üle viie aasta taaskord toimunud Kumu ÖÖst.

Kirjutasin loo tööpealkirjaks algul "Kumu öö 3016". Küllap väljendus selles alateadlik ootus, et "Kumu öö" jätkab umbes sealtsamast üsna uuenduslikult realt, kus kunagi pooleli jäädi. Ma ei olnud selles enne tänavust ööd kindel. Mõtlesin, et küllap on värskus, mida sealt algusaastatel korralduslikus ja atmosfäärilises mõttes tulvas, nüüdseks iseloomulik paljudele teistelegi kultuurisündmustele ja plahvatanud iseäranis TMW-l. Tuli endale aru anda, et viie aastaga on ootused kasvanud ja need ei pruugi sugugi täituda. Ent esinejate valikus oli endiselt kunstimuuseumile kohast otsingulisust ja ka peolistel jagus lõbujanu, nii et pettuma ei pidanud vist keegi, ehkki vihma kallas nagu pangest.

Ent põhiline on muusika. "Kumu öö" oli vist esimene peavoolu tõmbav üritus, kus õnnestus niivõrd orgaaniliselt ühendada sisekaemuslik eksperimentaalsus ja peomeeleolu. Kuna elamuslikku pakutakse seal tohutult, on festivalist kujunenud omamoodi tippsport, kus publik kütab lakkamatult nelja saali vahet, ise salamahti programmi piiludes, et miskit põnevat tähelepanuta ei jääks. Vaid hea tahtmise juures saab seal kulgeda rahulikult, kogu seda muusikaküllust eirates. Ma ei taha teada, kuidas muusikud end sellisel tihedal väljanäitusel tunnevad, kuid sel paistab olevat paralleele jalgpalli EMiga (sel ajal mängis Island, kes väikeriigina Eestile muusikaekspordis suurt mõju avaldanud, jalgpalli EMi alagrupimängus Portugaliga viiki): oma muusikat tuleb teha piisavalt hästi ja publiku väravasse rohkem helipärle lüüa, et kuulajad järgmisesse saali ei kipuks.

Tänavu avaldas rohkem muljet just eksperimentaalne ja elektrooniline helivaip. Seejuures olin täiesti hämmingus, et kavas domineerib ikka veel 1980ndate disko uus tulemine, mis vaimustas intellektuaalseid hipstereid juba väga ammu. Ju see on siis varasemate "Kumu öö" austajatega sidususe loomine. Diskensi hulgast positiivsema mulje jättis Prince Rama, mille vaimustavat etteastet sai 2012. aastal kogeda Kilingi-Nõmme kogupere indie-festivalil "Schilling". Ei saa öelda, et Prince Rama plaadid tekitaksid erilisi emotsioone, kuid seltskonnas on mingi metsik vabadus ja soojus, mis kontsertidel tõmbab magnetina enda poole ja käsib teha kõike, mida neoonmittekostüümidesse rõivastunud piigad ees. "Kumu ööl" polnud neil küll "Schillingiga" võrreldavat mängumaad, aga publik saadi leigeks ikka – isegi Kumu jäise kajaga aatriumis.

Kuidas läks aga teiste välisesinejatega? Cubus Larvik Quarteti väljakutseid esitav elektrooniline maastik ja kummaline visuaal andis sel õhtul esimese signaali, et olin sattunud õigesse kohta ja tõenäoliselt on ees nauditav õhtu. Plaadil köitvaid hetki pakkunud Eric Copeland aga Kumu aatriumis end kuulama ei naelutanud. Olemata dream pop’i fanaatik, pidasin peaesinejat A. R. Kane’i seni võrdlemisi tapeediks, kuni ansambli etteaste lõpupoole läks helipilt pisut tihedamaks. Briti elektronmuusiku Paul Jebanasami ja visuaalimeistri Tarik Barri koostöö mõjus kui tohutult apokalüptiline müramassiiv, millest imeti vahelduseks välja ka pisut helgem meloodia. Heli kostus paraku nagu luugi tagant ja seepärast ei andnud nende show päris vahetut kogemust.

Üldiselt saavutas aga rahvuskoondis külaliste üle sel korral ülekaaluka võidu. Mullu oma otsingulise sooloalbumiga "Humanista" kümnete kriitikute plaadi­edetabelites laiutanud Mart Avi võttis oma esimesel sooloesinemisel kuulajaid vastu hommikumantlis, nimelt oli ühte V korruse nurka kujundatud hubane magamistuba. Avil näib olevat usutavalt mõjuv tehnika, et tagasihoidlikkusest võitu saada ja sisemine mina maksma panna. Nii kaigub tema hääl, justkui midagi muud polekski mzaailmas tähtis. Puhkehetkel aga võib ta nosida viinamarju nagu tõeline magamistoamuusik oma kodustuudios helisid kokku sobitades.

On selline vaba olemine, täiesti ebakontsertlik. Samal ajal andis Kumu aatriumis füüsiliselt toimivalive’i modulaarsüntesaatoritel ekke ehk Ekke Västrik ja mul on hea meel, et kuulsin sellest vähemasti lõpuosa, ehkki Avi mikromaailmast oli kurb lahkuda.

Erik Alalooga näib olevat läbinisti DIY-mees. Sellele viitavad nii tema hämmastavad masinad, mille iga detail on praktiline, täpne ja läbimõeldud, kui ka tema mustad rõivad. Alati kapuutsiga pikka hõlsti kandev tegelane mõjub nii, nagu sooviks ta olla nähtamatu, ometi on iga tema liigutus ja kogu tegevus omatehtud heliobjektidega tähelepanuväärne. Atraktiivne oli nii kõlaritest kostuv heli kui ka tema vilunud toimetamine heli tekitavate riistade (nt keermelattidest "keeled", mis on kinnitatud vineerist risttahukakujulise kõlakasti peale), luuperite ja heliplokkidega – n-ö köögipoolelt jälgituna. Ühtlasi sai Alaloogast üsna loogiline osa Kumu V korrusest, kus on väljas kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kogu paremik. Erik Alalooga, Marco Laimre ja Katja Novitskova moodustasid ühe suure installatiivse terviku.

Alaloogaga samal ajavahemikul olid Kumu auditooriumi lava taha peitu pugenud Algorütmid ja Henri Hütt. Kaktuste ja ōhupallide konfliktset visuaali oli korraks tore vaadata. Kui selle üle liigselt mõtlema jääda, sarnanes see aga aina rohkem gladiaatorite meele­lahutusliku võitlusega. Kui ahnelt ootas publik iga laest langeva õhupalli purunemist kaktuse teravate okaste otsas – lihtsalt brutaalne! Ehkki nii Algorütmidel kui ka Henri Hütil on suurepärast loomingut (Hütil oli vapustav kava näiteks TMW MiM Studio õhtul), oli nende muusikaline panus nüüd kuidagi lahustunud moega.

Röövel Ööbik oli seekord kehastunud pigem Una Bombaks. Mitte et 1990ndad oleks tagasi – nende tantsuline muusika on saavutanud täiesti teise ilme ja taseme –, kuid Röövel Ööbikut oli Raul Saaremetsa ja Sten Šeripovi masinavärgis ning Tõnu Pedaru leelutustes vähe. Kui algul kogus nende programm tükk aega hoogu ja räpivärk pisut ehmatas, siis poole kava pealt hakkas süsteem kenasti tööle.

Lõpetuseks rännak minevikku. Otsisin huvi pärast üles viimase, Euroopa kultuuripealinna aastal 2011 toimunud „Kumu öö“ esinejate nimekirja. Ka sealt on mul kõige eredam mälestus just eesti muusikast. Nimelt katsetas tookord seal praegu juba mõnda aastat New Yorgis tegutsev ja mööda ilma tuuritav Maria Minerva (Juur), kuidas tema elektroonika­põhine muusika kontsertettekandel võiks toimida. Tema edukalt maailmas rändavat soolokava veel polnud, kuid ta oli selle poole teel. „Kumu öö“ on selles mõttes läbi aegade (juba enne TMW sündi) olnud tänuväärne sündmus, et inspireerivas keskkonnas eksperimenteerivad seal välisartistide kõrval kohaliku skeene lemmikud, kelle järgmist sammu ei oska keegi ennustada.

Toimetaja: Jaanika Valk

Allikas: Sirp



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: