Maarja Vaino: lärmist rünnatud – kuidas tõrjuda helireostust? ({{commentsTotal}})

Maarja Vaino on A. H. Tammsaare Muuseumi juhataja.
Maarja Vaino on A. H. Tammsaare Muuseumi juhataja. Autor/allikas: Scanpix/Postimees/Mihkel Maripuu

Helireostus on kahjulik loodusele ning tekitab – teadvustatakse seda endale või mitte – inimeses stressi. Kõik, kes levitavad enda ümber soovimatut ja ebameeldivalt valju heli, ründavad omal moel kaasinimesi ja saastavad keskkonda samamoodi kui need, kes oma prügi metsa alla vedelema jätavad, leiab Maarja Vaino oma kommentaaris.

Käisin hiljuti Vargamäel vaatamas Ugala etendust „Kõrboja perenaine“. Etendus on tõesti hea, nii lavastuslikult kui ka sisuliselt.

Ühel hetkel aga segas vaatamist kaugemalt puhkekeskusest kostev lärm. Nagu ikka, oli keegi pidanud vajalikuks n-ö tümpsu kõvemaks keerata. Õnneks oli segamine episoodiline ning lavastus suutis lärmi üle mängida.

Kuid ikkagi. Heli- või mürareostus on miski, mis näib kuuluvat Eestimaa suvede juurde. Muidugi on olukord märksa parem kui metsikutel 90ndatel, kuid kahjuks on probleem endistviisi häirivalt aktuaalne.

Oleme harjunud pidama ennast roheliseks, loodussõbralikuks rahvaks. Aga looduses puhkajaid – neid, kes on otsustanud just nimelt linnakärast eemale tulla – iseloomustab väga sageli pärani ustega auto, kus raadio helitugevus on maksimumini keeratud.

Võimalik, et kõiki kaaspuhkajaid see ei häirigi. Erinevalt inimestest puudub aga loomadel-lindudel võimalus end kuidagi müra eest kaitsta. Mida lärmakamad on inimesed, seda vähemaks jääb loomade kasutuskõlblikke elamiskohti ja võimalusi omavaheliseks suhtluseks.

Teadlased on teinud näiteks kindlaks, et linnud võivad muutuda vähem truuks oma partneritele, kui neid segab liiklusmüra – ning see mõjutab liigi arvukust. Üha suurenev inimtekkeline helireostus ookeanides võib juhtida kalad headest elupaikadest eemale ja põhjustada seeläbi nende surma.

Inimlärm sunnib ka loomaliike valjemalt suhtlema ja kokkuvõttes muutub kogu ökosüsteem aina lärmakamaks.

Nii loomadel kui ka inimestel on üha vähem võimalusi müra eest kuhugi põgeneda. Seetõttu tuleks igaühel vaadata, kuidas oleks võimalik helireostust ohjeldada.

Kahtlemata on see paljuski hoiakute küsimus. Tõsi ta on, ega seadused müraga eriti ei tegele. Vähemalt Riigi Teataja otsing sõnadele „helireostus“ ja „mürareostus“ vasteid ei andnud. Nii et mürapoliitika kui selline meil puudub. Lootma peab rohkem inimeste empaatiavõimele.

On ilmselt inimesi, kes ütlemata tõesti ei taipagi, et mingi probleem on. Seega on üks lahendus lihtsalt rohkem teada anda, kui lärm häirib. Näiteks kui söögikohas muusika nii kõvasti mängib, et vestlemine võimatuks muutub, tuleks seda öelda. Mida rohkem inimesed ise häirivast helireostusest lärmajale märku annavad, seda rohkem õpitakse piiri pidama. Ja meie elukeskkond olekski kohe kultuursem ja sõbralikum.

Puhkavad inimesed võiksid katsetada ka lausa vaikuse praktiseerimist.

Eriti kurb on mõnel pool vaadata lapsi, kes on looduse rüppe suvelaagrisse toodud. Peaväljakule on sätitud kõlarid, kust tuleb ikka seesama tümps, mis igal pool mujalgi. Esimesest kuni viimase laagripäevani. Võimalust kuulata metsamüha või linnulaulu peaaegu ei jäägi. Ometi just seda vaheldust linnalapsed vajaksid!

Paraku võetakse kõikjale kaasa mingi kaubanduskeskuse mentaliteet. Lapsed kasvavad üles teadmisega, et pidev agressiivne helitaust ongi normaalsus. Ning vaikus on imelik ja isegi talumatu. Kuid ometi teame, et vaikuses viibimine peaks kuuluma inimkogemuse juurde, hoidma psüühika tasakaalus ja vaimu tervena.

Helireostus on kahjulik loodusele ning tekitab – teadvustatakse seda endale või mitte – inimeses stressi. Kõik, kes levitavad enda ümber soovimatut ja ebameeldivalt valju heli, ründavad omal moel kaasinimesi ja saastavad keskkonda samamoodi kui need, kes oma prügi metsa alla vedelema jätavad. Seda tuleb ikka ja jälle meenutada ja eriti lastele rääkida.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Antti-Jussi Annila "Igitee"

ERR.ee video: kohtumine "Igitee" tegijatega

12. detsembril toimus kinos Sõprus AJ Annila linateose "Igitee" erilinastus, kus olid kohal filmi produtsent Kristian Taska ja kunstnik Kalju Kivi. ERR kultuuriportaal kandis üle erilinastusele järgneva vestluse.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: