Arvustus. Mäetamm - võluv tüütusekirjanik ({{commentsTotal}})

OP! kunst, saatejuht Marko Mäetamm
OP! kunst, saatejuht Marko Mäetamm Autor/allikas: Ülo Josing / ERR

Uus raamat
Marko Mäetamm
"Juubeliaasta“
Paranoia, 2016.
238 lk.

Kirjastus Paranoia avaldas Marko Mäetamme raamatu "Juubeliaasta“ – päevikliku jutustuse kunstniku elust. Mõnus, mõttetu lugemine. Pretensioonitu, aga seetõttu vahepeal ka pingetu.

Ma loen harva ajaviitekirjandust, sellist, mis lihtsalt aitab aega mööda saata. Aga siiski vahel. Noh, ma pelgan ka noid raadiopause, kus tuleb meeleolumuusika-nimelist tühjust. Aga mõnikord jääd seda tühikäigul tiksumist korraks kuulama. See on hirmutav, veidike nagu, et millelgi pole mõtet.

Marko Mäetamme "Juubeliaasta“ on just siuke mittemiskijutustus. Ühe inimese üks aasta. See on ehe tõestus sellest, et igaühe elust võib saada romaani, aga ei pruugi. Võib olla ka lihtsalt muhe ja pretensioonitu kulgemine, siuke paarisajaleheküljeline raamat, et loed läbi, vahepeal on isegi huvitav, aga üldiselt lihtsalt... olmekas. Ja ei aita, kui kirjastaja (või keegi kirjastajalähedane?) ütleb, et ""Juubeliaasta" on uus olmekirjanduse tippsündmus ja -teos – põhjalik sissevaade elava legendi igapäevasesse professionaalsesse ellu.“ No, see ei ole. Elav legend oskab mõndagi varjata või räägib nagu meelega sellest, mis väga ei köida, lastes läbi vilksatada, et kuskil taga on miskit, mida me võiks tahta kuulda.

Seda enam, et tühjusekõnelejaid, neid, kes suudavad peaaegu "mittemillestki“, s.t siis sellest, mis juhtub, mis on, kõnelda säärases keeles, et see on üdini võluv, on Eestis päris mitu. Õnnepalu. Sauter. Nemad on juba klassikud. No neid on veel, nt meenub Mäetamme kunstnikust kolleeg Margus Tamm.

"Juubeliaasta“ on kirjutatud just nii, nagu kirjutab kultuurne inimene, kellel on vähe kirjutamiskogemust, aga teadlikkus, kuidas keele- ja kultuuriruumis hakkama saada. Kuigi teksti toestavad ja ajuti päästavad väiksed vinjetid-joonistused, ei ole see Mäetammelik kunstiprojekt – seal oleks ta terasem, teravam, julmem ehk halastamatum, küünilisem-mängulisem. Aga kirjanduses, säärases päeviklikus pihtimuskirjanduses justkui miski takistaks veidi. Ei teagi, mis. Võib-olla seatud ülesanne, et kirjutan (seega pean kirjutama) ühe aasta jooksul pea kõik toimuva üles.

Pigem meenuvad natuke Karl Ristikivi päevikud, mille puhul ka – küll siiski lugedes – mõtlesin, kas on vaja seda avaldada. Kõike seda, et raha ei ole, ja äkki inimesed vaatavad mind kuidagi veidralt ja … Mingis mõttes on muidugi alati tore, kui inimesed (miuksed "inimesed“ – need "lihtsad“, oot, need, kes raamatuid ei loe?) saavad teada, et suur kunstnik on ka inimene, et koguaeg püüab tööd teha, aga raha ei tule, võitleb joomise ja pohmelliga, püüab oma naisest aru saada, lipsab aeg-ajalt pidudele, ei suuda olla keerulistes olukordades alati piisavalt konkreetne või kui on, siis põeb. Laseb lastel liiga palju tahvlis-telefonis mängida. Tunneb, et tervises närib koguaeg midagi, ja ei oska arvata, kas peaks usaldama "imearste“ või "loodusravi“ või …

See on inimlik. Aga sellevõrra ka veidi tüütu. Kaua sa jaksad lugeda inimese kõhuhädadest ja arstimisest või Leedus turismireisil käimisest (kust kõhuhäda algab), kui seda kirjeldatakse säärases "kirjand: minu suvi“ keeles. Mäetamme raamat on hea näide tüütusekirjandusest, paljastus- või päevikukirjanduse elementidega. Sest ega väga miskit ei paljastata, kui välja arvata mõned väiksed kodused jamad, pea pidev painav rahamure, ja kerge alkoholism.

Tõsi, siis on olulist põnevat materjali, näiteks kuidas jääda kunstnikuna iseendaks, kui sind suure riikliku projekti juures ruunatakse (nt presidendiballi kujundajana). On väga võluvaid keelekulge – nt oma muresid varjutavate maailmahädade loetlemine. On kujundlikke elustseene – nagu isa sünnipäeval alasti laua peal tantsimine (see üks mõjusam stseen on kena spoilerina ka raamatukaanel). On täitsa toredat pisikest jooksufilosoofiat (see on üks Mäetamme lõõgastusviise, meditatsioone). On näiteks ka väga hästi sõnastatud tabamus, mis võiks käia tolle raamatu kohta: "Ühesõnaga,, jah, tegelikult on see kõik niisugune täiesti ebavajalik mõttemüra, mis kulutab lihtsalt energiat, aga millest reaalselt ei ole kõige vähematki kasu. Nagu päikselise ilmaga põlema unustatud tänavavalguslambid.“ (lk 262) Aga millisest kirjandusest/kunstist üldse on kasu? Ja kas kunstnik küsib kasu kohta?

Ja samas, mul oli täitsa mõnus seda lugeda sõidu peal ja muidu. Nii et ma ütleks, et pigem – eriti kui Mäetamme tööd on lugejale põnevad, ja nad ju on – peaks seda raamatut ka lugema, sellise kerge vahepalana, aga siis satun ma jälle millegi otsa, mida kas kirjastaja või keegi kirjastajalähedane on kirjutanud: "Mäetamme käsikiri järgib talle omast tekstuaalset ja pildilist narratiivi, asetudes uusolme kategooriasse.“ Ohh, uusolme? Kuidas see uusolme vanaolmega täpselt suhestub? Nagu uussiirus pärissiirusega?

Ja veel üks kuskilt pressitekstist pärinev kirjandusteadusliku lennuga märkus, millel pole Mäetamme raamatuga kahjuks või õnneks vähimatki pistmist, küll aga hea näide sellest, kuidas on võimalik mittemidagi väga keeruliselt öelda. Mäetamme mõnu peitub just selles, et ta ütleb oma mittemidagit üsna üheülbaliselt ja lihtsalt. Aga kirjastaja või keegi kirjastajalähedane arvab nii: "Lugu ei jutusta enam autor, vaid seda teeb tegelane, kelle on samas loonud autor (NB! – nii erinev kogu muust kirjandusest! – JR). Sellises kontseptsioonis väljendub hästi tautoloogiline arusaam autorist – autor ei ole kirjutaja, kirjutaja ei ole autor, keel (ega ka tekst) ei ole instrument, vaid struktuur, sunnitud substants ning reaalsus on selle eeltekst - niisiis ei saa ta kunagi kirjeldada maailma.“

Ohh, sõnad mu sõbrad. Mida inimesed teiega küll teevad? Mida halba olete te neile teinud, et teid niiviisi koheldakse? Ma muidugi tean, et teis ongi peidus kogu hea, kogu kuri. Aga see selleks. See selleks, tõesti.

"Juubeliaasta“ on tore väike eksperiment. Ei midagi maailmamuutvat ega ülearu erilist või uudset või kirjanduslikku (mis üldse on?). Aga piisavalt oluline, et näiteks galeristid või sündmusekorraldajad või teletegijad loeksid-teaksid, mida üks tubli kunstnik selle kaadervärgi keskel üsna vaesena rabeldes tunneb. Mida tähendab deprekas. Või mida pihta hakata tuhande hea ideega, mida kellelgi lõpuks vaja ei ole.

Kuigi vahel on kunstnikul hea jääda veidi salapäraseks, veidi sellesse oma valitud rolli. Mu jaoks on Mäetamm siin veidikene oma rollist liiga välja astunud, ja võibolla reetnud-näidanud meile natuke rohkem argist-ühepajalist, kui tahtnuks. Samas, mis sest ikka. Veidikese toimetajatöö, igavuse mahakraapimise-tihendamisega saanuks tollest intensiivsema tühjuse-, vabandust, uusolmekirjanduse. Praegu on ta ikka ilma filtrita säärane mõnus soga ning kui raamatu Mäetamme-hääl nüüd hakkaks põdema, nagu ta seal kriitiliste märkuste peal põeb, siis päris Mäetammele, kes ei ole muidugi autori loodud tegelane, vaid autor ise, soovitaks mitte põdeda. See on ilus väike asi. Lihtsalt võib-olla liigagi ladna, liiga meelega hooletu, et ahh, mis kirjanik nüüd mina. Kui juba kirjutad, siis oledki. Siis peab ikka veidi pingutama. Veidi rohkem pingutama, tähendab.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: