Arvustus. Mäetamm - võluv tüütusekirjanik ({{commentsTotal}})

OP! kunst, saatejuht Marko Mäetamm
OP! kunst, saatejuht Marko Mäetamm Autor/allikas: Ülo Josing / ERR

Uus raamat
Marko Mäetamm
"Juubeliaasta“
Paranoia, 2016.
238 lk.

Kirjastus Paranoia avaldas Marko Mäetamme raamatu "Juubeliaasta“ – päevikliku jutustuse kunstniku elust. Mõnus, mõttetu lugemine. Pretensioonitu, aga seetõttu vahepeal ka pingetu.

Ma loen harva ajaviitekirjandust, sellist, mis lihtsalt aitab aega mööda saata. Aga siiski vahel. Noh, ma pelgan ka noid raadiopause, kus tuleb meeleolumuusika-nimelist tühjust. Aga mõnikord jääd seda tühikäigul tiksumist korraks kuulama. See on hirmutav, veidike nagu, et millelgi pole mõtet.

Marko Mäetamme "Juubeliaasta“ on just siuke mittemiskijutustus. Ühe inimese üks aasta. See on ehe tõestus sellest, et igaühe elust võib saada romaani, aga ei pruugi. Võib olla ka lihtsalt muhe ja pretensioonitu kulgemine, siuke paarisajaleheküljeline raamat, et loed läbi, vahepeal on isegi huvitav, aga üldiselt lihtsalt... olmekas. Ja ei aita, kui kirjastaja (või keegi kirjastajalähedane?) ütleb, et ""Juubeliaasta" on uus olmekirjanduse tippsündmus ja -teos – põhjalik sissevaade elava legendi igapäevasesse professionaalsesse ellu.“ No, see ei ole. Elav legend oskab mõndagi varjata või räägib nagu meelega sellest, mis väga ei köida, lastes läbi vilksatada, et kuskil taga on miskit, mida me võiks tahta kuulda.

Seda enam, et tühjusekõnelejaid, neid, kes suudavad peaaegu "mittemillestki“, s.t siis sellest, mis juhtub, mis on, kõnelda säärases keeles, et see on üdini võluv, on Eestis päris mitu. Õnnepalu. Sauter. Nemad on juba klassikud. No neid on veel, nt meenub Mäetamme kunstnikust kolleeg Margus Tamm.

"Juubeliaasta“ on kirjutatud just nii, nagu kirjutab kultuurne inimene, kellel on vähe kirjutamiskogemust, aga teadlikkus, kuidas keele- ja kultuuriruumis hakkama saada. Kuigi teksti toestavad ja ajuti päästavad väiksed vinjetid-joonistused, ei ole see Mäetammelik kunstiprojekt – seal oleks ta terasem, teravam, julmem ehk halastamatum, küünilisem-mängulisem. Aga kirjanduses, säärases päeviklikus pihtimuskirjanduses justkui miski takistaks veidi. Ei teagi, mis. Võib-olla seatud ülesanne, et kirjutan (seega pean kirjutama) ühe aasta jooksul pea kõik toimuva üles.

Pigem meenuvad natuke Karl Ristikivi päevikud, mille puhul ka – küll siiski lugedes – mõtlesin, kas on vaja seda avaldada. Kõike seda, et raha ei ole, ja äkki inimesed vaatavad mind kuidagi veidralt ja … Mingis mõttes on muidugi alati tore, kui inimesed (miuksed "inimesed“ – need "lihtsad“, oot, need, kes raamatuid ei loe?) saavad teada, et suur kunstnik on ka inimene, et koguaeg püüab tööd teha, aga raha ei tule, võitleb joomise ja pohmelliga, püüab oma naisest aru saada, lipsab aeg-ajalt pidudele, ei suuda olla keerulistes olukordades alati piisavalt konkreetne või kui on, siis põeb. Laseb lastel liiga palju tahvlis-telefonis mängida. Tunneb, et tervises närib koguaeg midagi, ja ei oska arvata, kas peaks usaldama "imearste“ või "loodusravi“ või …

See on inimlik. Aga sellevõrra ka veidi tüütu. Kaua sa jaksad lugeda inimese kõhuhädadest ja arstimisest või Leedus turismireisil käimisest (kust kõhuhäda algab), kui seda kirjeldatakse säärases "kirjand: minu suvi“ keeles. Mäetamme raamat on hea näide tüütusekirjandusest, paljastus- või päevikukirjanduse elementidega. Sest ega väga miskit ei paljastata, kui välja arvata mõned väiksed kodused jamad, pea pidev painav rahamure, ja kerge alkoholism.

Tõsi, siis on olulist põnevat materjali, näiteks kuidas jääda kunstnikuna iseendaks, kui sind suure riikliku projekti juures ruunatakse (nt presidendiballi kujundajana). On väga võluvaid keelekulge – nt oma muresid varjutavate maailmahädade loetlemine. On kujundlikke elustseene – nagu isa sünnipäeval alasti laua peal tantsimine (see üks mõjusam stseen on kena spoilerina ka raamatukaanel). On täitsa toredat pisikest jooksufilosoofiat (see on üks Mäetamme lõõgastusviise, meditatsioone). On näiteks ka väga hästi sõnastatud tabamus, mis võiks käia tolle raamatu kohta: "Ühesõnaga,, jah, tegelikult on see kõik niisugune täiesti ebavajalik mõttemüra, mis kulutab lihtsalt energiat, aga millest reaalselt ei ole kõige vähematki kasu. Nagu päikselise ilmaga põlema unustatud tänavavalguslambid.“ (lk 262) Aga millisest kirjandusest/kunstist üldse on kasu? Ja kas kunstnik küsib kasu kohta?

Ja samas, mul oli täitsa mõnus seda lugeda sõidu peal ja muidu. Nii et ma ütleks, et pigem – eriti kui Mäetamme tööd on lugejale põnevad, ja nad ju on – peaks seda raamatut ka lugema, sellise kerge vahepalana, aga siis satun ma jälle millegi otsa, mida kas kirjastaja või keegi kirjastajalähedane on kirjutanud: "Mäetamme käsikiri järgib talle omast tekstuaalset ja pildilist narratiivi, asetudes uusolme kategooriasse.“ Ohh, uusolme? Kuidas see uusolme vanaolmega täpselt suhestub? Nagu uussiirus pärissiirusega?

Ja veel üks kuskilt pressitekstist pärinev kirjandusteadusliku lennuga märkus, millel pole Mäetamme raamatuga kahjuks või õnneks vähimatki pistmist, küll aga hea näide sellest, kuidas on võimalik mittemidagi väga keeruliselt öelda. Mäetamme mõnu peitub just selles, et ta ütleb oma mittemidagit üsna üheülbaliselt ja lihtsalt. Aga kirjastaja või keegi kirjastajalähedane arvab nii: "Lugu ei jutusta enam autor, vaid seda teeb tegelane, kelle on samas loonud autor (NB! – nii erinev kogu muust kirjandusest! – JR). Sellises kontseptsioonis väljendub hästi tautoloogiline arusaam autorist – autor ei ole kirjutaja, kirjutaja ei ole autor, keel (ega ka tekst) ei ole instrument, vaid struktuur, sunnitud substants ning reaalsus on selle eeltekst - niisiis ei saa ta kunagi kirjeldada maailma.“

Ohh, sõnad mu sõbrad. Mida inimesed teiega küll teevad? Mida halba olete te neile teinud, et teid niiviisi koheldakse? Ma muidugi tean, et teis ongi peidus kogu hea, kogu kuri. Aga see selleks. See selleks, tõesti.

"Juubeliaasta“ on tore väike eksperiment. Ei midagi maailmamuutvat ega ülearu erilist või uudset või kirjanduslikku (mis üldse on?). Aga piisavalt oluline, et näiteks galeristid või sündmusekorraldajad või teletegijad loeksid-teaksid, mida üks tubli kunstnik selle kaadervärgi keskel üsna vaesena rabeldes tunneb. Mida tähendab deprekas. Või mida pihta hakata tuhande hea ideega, mida kellelgi lõpuks vaja ei ole.

Kuigi vahel on kunstnikul hea jääda veidi salapäraseks, veidi sellesse oma valitud rolli. Mu jaoks on Mäetamm siin veidikene oma rollist liiga välja astunud, ja võibolla reetnud-näidanud meile natuke rohkem argist-ühepajalist, kui tahtnuks. Samas, mis sest ikka. Veidikese toimetajatöö, igavuse mahakraapimise-tihendamisega saanuks tollest intensiivsema tühjuse-, vabandust, uusolmekirjanduse. Praegu on ta ikka ilma filtrita säärane mõnus soga ning kui raamatu Mäetamme-hääl nüüd hakkaks põdema, nagu ta seal kriitiliste märkuste peal põeb, siis päris Mäetammele, kes ei ole muidugi autori loodud tegelane, vaid autor ise, soovitaks mitte põdeda. See on ilus väike asi. Lihtsalt võib-olla liigagi ladna, liiga meelega hooletu, et ahh, mis kirjanik nüüd mina. Kui juba kirjutad, siis oledki. Siis peab ikka veidi pingutama. Veidi rohkem pingutama, tähendab.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

Liisa Pool ja "Macbeth"Liisa Pool ja "Macbeth"
Teatraalne kaamera. Liisa Pool, "Macbeth"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.