Peeter Helme: telefon, kas vabadus või tüütus? ({{commentsTotal}})

Eri põlvkonnad infoühiskonnas. Autor: Quinn Dombrowski/Flickr Creative Commons

Sattusin ajalehest Die Welt lugema arvustust ühele värskele Saksa romaanile, mis algas järgneva lausega: "Tänasele 16aastasele pole võimalik seletada, et telekommunikatsioon ja vabadus omavahel kokku ei käi." Lugesin lauset mitu korda, saamata aru, mida sellega mõeldi.

Lihtne lause ju. Ka saksa keeles. Ükski sõna polnud eraldi võttes arusaamatu. Ometi aru ma ei saanud. Mõtlesin, et las ta jääda ja lugesin edasi. Ning ühtäkki taipasin – nimelt käis jutt teosest, mis kirjeldas ida-saksa noorte elu-olu aastal 1985. Ja tõesti – toona ei käinud telekommunikatsioon ja vabadus just käsikäes. Ehk siis: suvepuhkusel noored, kel polnud kodus telefoni, olid täiesti vabad tööl või, nagu antud raamatus, reisil viibivate vanemate kontrollist.

Ja kellel siiski oli, sel tarvitses vaid korterist väljuda või – veel parem – kodulinnast ära, näiteks maale sõita, ja polnud mingit võimalust teda tabada. Muidugi ei kehtinud see mitte ainult noorte ja mitte ainult Saksa Demokraatliku Vabariigi kohta – ka NSV Liidus oli telefoni puudumine paljude meelest ebamugav ja sümboliseeris selle riigi nõmedust ja saamatust, kuid samas tähendas elu ilma telefonita ka vabadust paljudest kohustustest ning võimaldas vähemalt natukenegi väljuda totalitaarse riigi suure venna pilgu alt.

Nõnda tulebki välja, et lausest "Tänasele 16aastasele pole võimalik seletada, et telekommunikatsioon ja vabadus omavahel kokku ei käi" mitte aru saamiseks pole vaja olla 16. Piisab ka sellest, kui elada ligi 20 aastat maailmas, kus mobiiltelefon on olemas igal täiskasvanul. Ja vist viimased kümmekond aastat maailmas, kus mobiiltelefon on olemas paljudel algkoolilastel.

Kuid mitte see ei üllata. Üllatab hoopis tõsiasi, et oleme harjunud mõtlema meid kõikjal saatvatest sidevahenditest kui vabaduse märgist ja selle võimaldajast. Seda rõhutab ka sideteenuste reklaam, milles rõhutakse võimalusele teha nutitelefoniga igasuguseid tükke ükskõik kus – kohvikus, rannas, metsas.

Tegelikult võiks mõelda ka teisiti. Mõelda telefonist isegi mitte kui pelgast tüütusest, milleks ta paljude jaoks kindlasti juba aastaid on, vaid mõelda temast tõesti kui Väiksest Vennast. Just Väiksest, ja mitte Suurest Vennast. Pean silmas seda, et tänapäeva ühiskonnas pole vaja tunda sääraseid hirme, nagu 1985. aastal oli nii idasakslastel kui meil endal, kuid seevastu oleme ise oma elu mugavamaks muutes loonud Väikse Venna. See tegelane ei ähvarda meid otseselt vaimse ja kindlasti mitte füüsilise vägivallaga, vaid Väike Vend on pigem tüütus – ta tahaks sundida meid ostma igasugu träni ja tegema kõiksugu asju, mis tema andmetel meile meeldivad ja mida me tahame. Paraku tuleb ta oma ideedega tihti lagedale kõige sobimatumatel hetkedel ning telefon heliseb näiteks siis, kui oleme välismaal, liguneme vannis, vedeleme rannaliival või tahaks lihtsalt vaikuses ja rahus kuulata linnulaulu ja ritsikate saagimist.

Nagu öeldud, ega Väike Vend siis pahasti mõtle. Ja vahel ta ju meeldib meile ka. Ta teeb ju tõesti sageli elu mugavamaks, toob kõik koju kätte ja loeb soove silmist ning see, et ta meie tegemisi hoolega jälgib ja meelde jätab, pole ju paha pärast. Eks?

Aga tõsi on ka see, et nõnda, tükk tüki haaval, oleme loovutanud paraja portsu oma vabadusest, oma privaatsusest ning tagasi saame võita selle vaid omalaadse sotsiaalse enesetapu hinnaga – telefoni välja lülitades, postkastist välja logides, sotsiaalvõrgustikke ignoreerides.

Kas see on hea või halb? Raske öelda. Neid asju on keeruline kaalukausile panna. Aga selge on see, et 1985. aastat, millest juttu alustasin, tagasi ei saa. Ei heas ega halvas. See aeg muutubki vääramatult üha kaugemaks ja kaugemaks ning mõte sellest, et telefoni puudumine on vabadus, mõjub nüüd anakronistlikult. Nii see lihtsalt on. Igal ajal on oma head ja vead ning on vaid inimlik mõelda, et minevik on kuidagi ehedam. Ei ole ta midagi. Ehedus on ikka üsna isiklik asi ning kas keegi otsib seda metsavaikusest, kuhu suundudes lülitab ta oma telefoni välja või elab täiel rinnal tänapäeva tehnikast tiinet elu, on vaba valik. Vahel tuleb selle vabaduse olemasolu endale lihtsalt teadvustada.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



{{c.alias}}
{{c.createdMoment}}
{{c.body}}
{{cc.alias}}
{{cc.createdMoment}}
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Kommentaare ei ole.
Oled sisseloginud kui {{user.alias}}. Logi välja
Sisselogimine ebaõnnestus.

Pole veel kasutajat/unustasid salasõna

Nimi võib olla kuni 32 tähemärki pikk
Kommentaar võib olla kuni 600 tähemärki pikk
{{comment.captcha.word.answer}}

kultuur.err.ee

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!

Suri armastatud näitleja Lembit Ulfsak

Meie seast lahkus 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak (04.07.1947 - 22.03.2017).

Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui suurt näitlejat

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui sooja ja erakordse huumorimeelega inimest ning suurt näitlejat. Oma filmirollidega kujunes ta teatud mõttes Eesti märgiks kogu maailmas.

Arvustus. Kibe tõde keskeas kuttidest

Uus film kinodes
"T2 Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Osades: Ewan McGregor, Ewen Bremner, Jonny Lee Miller,  Robert Carlyle
7/10

FILM
Janno Zõbini kolm soovitust Maailmafilmi festivaliks

Janno Zõbin valis kultuuriportaali palvel kolm taiest Maailmafilmi festivaliks, mis toimub 20.-25. märtsil Tartus.

TEATER
Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

KIRJANDUS
Kirjanduspreemia nominent Nikolai Baturin: rahu on peamine, mitte raha

Täna kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade võitjad. ERRi kultuuriportaal koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tutvustab nominente. Proosa kategoorias konkureerib Nikolai Baturin teosega "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

KUNST
Arvustus. Naivistlik antropoloog

Taaslavastamine maalide, objektide või heliinstallatsioonidena põlistab endelised olukorrad, kirjutab Ave Taavet Sirbis.

Arhitektuur
Ilus aasta 1967. Viru hotell

1967 oli ilus aasta, sest siis sündis Vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mis Eestis ja maailmas juhtus palju muud. Head, ilusat, naljakat, kurba, dramaatilist. Peeter Helme ja Urmas Vadi valisid välja kakskümmend asja, sündmust ja nähtust, mis kõik 1967. aastal juhtusid ning jutustavad neist nüüd raadiokuulajale. Kultuuriportaal avaldab jutud kirjalikult

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Superstaar Janine Jansen

Esmakordselt säras see kuulus Hollandi viiuldaja Eesti publiku ees 2009. aasta 27. augustil, kui Eesti Kontserdi hooaja avakontserdi sisutas Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester Paavo Järvi käe all, solistiks Janine Jansen (viiul). Toona Sirp arvustuse kirjutanud Lembi Mets tunnistas, et nii orgaanilist pillimängu kuuleb üleüldse väga harva.

Arvamus
Keeleteadlane Anna Verschik: eesti keele olulisus seisneb selle sümbolväärtuses

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli keeleteadlane Anna Verschik, kellega vesteldi eesti keele staatusest ja sellest, miks on hea osata mitmeid keeli.

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.