Rebeka Põldsam: naiste hääl – mida see tähendab folgi kontekstis? ({{commentsTotal}})

Olen aastaid vaadanud oma vana armsat subkultuuri, pärimusmuusikat ja mõelnud, mida sellest kõigest arvata. Minu ühed olulisimad kogemused ja teadmised noor naine olemisest, muusikast, liikumisest, filosoofiast, elukaarest, romantikast, hingepiinade väljendamisest, eneseväärikusest ja igasuguste eri tüüpide vahelisest solidaarsusest pärinevad pärimusmuusikute subkultuurist. 

Tänavune festival oli üks paremaid, mida viimase seitsme aasta jooksul mäletan: linn oli löödud rohkem üles kui kunagi varem, festivali alkoholipoliitika, koristamine ja turvamine olid hästi läbimõeldud, igal sammul oli ruumi tänavamuusikutele, ning kes otsis, leidis ka mahetoitu, isegi taimetoitu.

Tänavuse Viljandi folgi teema oli miskipärast “Naiste hääl”. See võiks olla väga aktuaalne teema, mis pakuks võimalusi sõlmata pärimuskultuuri paremini praegusaja probleemidega ja laiemat kõlapinda selle sügavamatest teadmistest ühiskonnas, kus traditsiooniliste pereväärtuste lipu all mingeid odavaid klišeesid pähe määritakse. Aga et pärimusmuusikud mõtlevad rohkem tehnoloogia arengule, nt kas pesumasin võiks olla ka luuper, millega parmupillibändi teha, siis mõjus sooküsimus hoopis tänapäevakultuuri järeletegemiskatsena, mitte sooviga vaadelda pärimuskultuuri sooprillidega. Feministeeriumi tarvis jälgisin festivali muidugi eelkõige soo perspektiivist ja püüan jätkata Kairi Leivo 2011. ja 2013. aastal Sirbis avaldatud artikliseerias püstitatud küsimusega, mis on pärimusmuusika potentsiaal ja kõnekaim sõnum 21. sajandil.

Ega naismatšokultuur veel feminism pole, sõbrad feminismikauged!

Naiste hääl – mida see tähendab Viljandi folgi loodud kontekstis? Festivali erilehest sai lugeda vaimukuse ja vulgaarsuse vahel kõikuvat Merle Jäägri maaemalikkuse omamütoloogiat, kuidas mehed roojavad ja naistel on kuupuhastus ja nad muudkui koristavad, meestel on üsakadedus ja naised on tõeline loovjõud. Ega naismatšokultuur veel feminism pole, sõbrad feminismikauged! Intervjuus afgaanidega selgus, et nende koolipäev on täpselt samasugune nagu Eesti laste koolipäev, aga teismelised afgaani tüdrukud ja poisid, kes Viljandis esinesid, võitlevad iga päev soostereotüüpidega ühiskonnas ja oma perekondades. Rohkem selliseid esinejaid, kes midagi päevapoliitilist oleks öelnud, festivalil kontserte ei andnud, vähemalt kõrvu küll ei jäänud. Lisaks olid erilehes mõned meeste sõnavõtud, milles justkui soovitakse esile tuua ja tänada naisi, kes pärimusmuusika valdkonda Eestis edasi viivad, teevad ja hoiavad, aga samas näib, et autoritel on naisi vaid soo pärast piinlik kiita. Ei peaks olema, tuleb sellest ebakindlusest üle saada! Tõesti on pärimusmuusika üldjoontest noore kaunitari nägu.

Seto naiste ja meestelaul. Foto: Aivo Põlluäär
Seto naiste ja meestelaulu kontsert. Verska naase’. Foto: Aivo Põlluäär

Libahundid, intsest, emajoones pärimine ja huiked

Esiteks tahaks kiita Kairi Leivot, kes pani kokku sisuka töötubade programmi. Kui oleme tänapäeval järjest enam harjunud, et lugudel on mingisugune moraal, kus tark ja hea on kas mees või naine, siis väga vanades lugudes on tegelased ja sündmused tunduvalt keerukamad, nii et headuse ja kurjuse dihhotoomiat otse ei pruugigi tekkida, rääkimata muudest stampidest. Muinasjutuvestja Piret Päär ja rahvaluuleteadlane Merili Metsvahi jutustasid ja arutasid muistendeid ja muinasjutte libahuntidest ja intsestist.

Pääri ja Metsvahi esimeses õpitoas selgus, et veel 20. sajandil levis lugusid, kus inimesed nägid oma silmaga kellegi muutumist hundiks, ja sellel moondumisel oli palju funktsioone. Näiteks võis hundiks muutumine olla viis kiiremini liikumiseks,kui oma jalad enam kiiresti ei kandnud, samas võis kellegi kättemaksuks või vimka mõttes hundiks muuta, aga ka nälja peletamiseks sai hundina paremini jahti pidada. Metsvahi tõigi välja, et ilmselt said libahundilood palju jõudu pidevast näljahädast ja vaesusest. Hundiks muutusid nii mehed kui ka naised ja Freudi huntidega neil pistmist polnud. Säh, kastist välja mõtlemist rahvaluule varamust!

Teine rahvajuttude õpituba vaatles intsestilugusid Eesti rahvaluule varamus ning matrilineaarset ja matrilokaalset ühiskonnakorda Eesti ja Liivimaa aladel enne 13. sajandit. Kaua aega kolisid peigmehed neiu juurde oma kaasavaraga ja kui lahutati, võis mees kaasa võtta vaid selle, mille ta toonud oli. Hiljem jäi kõik naisele, välja arvatud loomad, karjamaa, põllumaa ja metsad ehk saabus patriarhaalne kord. Kusjuures, eestlased olid saksa mõisnikke eriliselt jälestanud, kuna need abiellusid oma nõbudega. Seda õudustunnet väljendati lugudega järvedest, mis olid valgunud sugulaste abiellumise kohta, kus siis majad pulmalistega vee alla vajusid. Kui hästi läheb, saab Merili Metsvahi arutlust Eesti võrdõiguslikkust muistsest ühiskonnast kuulata folgil salvestatud „Ööülikoolis”. Linnas levis küll kuuldus, et „Ööülikooli“ salvestus oli täielik fiasko, kuna seal puudus moderaator, aga teati rääkida, et ka kõige tüütumatest salvestustest on kokku lõigatud huvitavad saated.

Peale rahvajututubade ja laulutubade õpetas rahvaluuleteadlane Janika Oras koos Väikse Helleroga huikeid-hõiked ja kiigelaule. Oras tõi näite, et kui autode pagasnikutes veel polnud bassikõlareid, millega kogu mets enda piirkonnana müdisema panna, lõid inimesed metsas ja põllul oma ruumi enda häälega. Huigati, et suhelda, tööjärge hoida või niisama meelelahutuseks. Et paremini kosta oleks, tehti peahäält nagu ooperilauljad, mitte rinnahäält, millega tavaliselt räägitakse ja lauldakse. Kui see huikamine pole empowerment, mis üldse on? Kiigelaulud rääkisid enamjaolt meheleminekusoovist, kuidas tahaks taevas tantsida, et vend saaks naise ja ise saaks mehele. Lõpuks lauldi aga ikka, et teeks parem naistelinna ja pruutide kiriku – selline see traditsioon juba on, et mehed ja naised tahavad peale koosolemise ka eraldi olla.

Landstreichmusik. Foto: Aivo Põlluäär
Landstreichmusik („Uitajate bänd“) Šveitsist. Foto: Aivo Põlluäär

Romantiline naivism on asendunud protestantliku tööeetikaga

Õpitubade tihedast programmist hoolimata on Viljandi folk sadade esinejatega muusikafestival. Nullindate esimeses pooles oli kõige uuenduslikum ja representatiivsem folkbänd Vägilased, mille liikmete kõik teised bändid kandsid ka üsna sarnast esteetikat. Vägilased tegid rütmikaid seadeid uuemast ja vanemast rahvalaulust, kaasasid räppareid, trummareid ja keda kõike veel. Nende teised bändid olid tavaliselt pärimusmuusika autentsuse otsingutele mõnevõrra truumad, aga tolle põlvkonna esteetikat võiks iseloomustada kui romantilist naiivset idealismi – kus noored naised on haprad, veidi kardavad eesseisvat elu ja on kõigesse ilusasse, sh endasse, parasjagu armunud – kerge melanhoolse eksistentsialistliku ängi aktsendiga.

Praeguseks on rahvamuusikas saanud valdavaks motiiviks võistlus digitehnoloogia ja muusiku vahel. Nagu kaasaegse kunsti valdkonnas vaadatakse teinekord pisut viltu messikunstile, mis hoolimata kõigist tingimustest kipub jääma mittemidagiütlevaks, on ka rahvamuusikas tekkinud showcase-bändid, kes reisivad, esinevad sotsiaalmeedias piltidega töö- ja puhkehetkedest, annavad rohkelt intervjuusid ja toodavad lavale kütet tippmodelli vormis, uhkete lavasõudega.

Teist sellist Sonny ja Cheri laadset paari juba Eesti muusikast ei leia nagu Sandra Sillamaa ja Jalmar Vabarna. Nende ja Tõnu Tubli bändi Trad.Attack!i iga lugu kõlab nagu reklaamiklipp e-Eesti Showroomile või “Welcome to Estonia” kampaaniale. Nende suureks kiituseks tuleb veel öelda, et nad on tõesti toonud massidesse Eesti aladel elanud imelised esiemad ja unustusehõlma vajunud keele, sest kes ei teaks Liisa Kümmelilt kogutud võitegemise laulu, ah, ah, ah, ah?Visuaali ja heli ühendab edukalt ka Maarja Nuut, kes koostöös helimees Kaur Kenkiga on õppinud väga nobedalt luuperiga helikihte punuma, mis on paljude kõrvadele fantastiliselt võluv kuulda. Aga millist (sotsiaalset) sõnumit kannab nende koosseisude loodud esteetika?

Kuigi vähesed kavad olid ühiskondlikul tasandil läbimõeldud, väljendati skepsist rahvalauludes levinud klišeede vastu, neid ümber pöörates või absurdsetena esitades.

Eduloor takistab igaühe vaba liikumist ja muutus rahvamuusikute imagos iseloomustab muutust ühiskonnas väga hästi. Kümmekond aastat tagasi oli rohkem aega unistamiseks ja trenni asemel võis olla lihtsalt nii armunud, et ei magatud ega söödud. Praeguses digikapitalistlikus kiirenenud maailmas aga tuleb kogu aeg püsida tippvormis, harjutada tehnikat, olla vähesest unest hoolimata alati värske ja murda läbi. Vaadates tagasi, tahaks loota, et hiljemalt kümne aasta pärast on lootus ja läbimõeldud-tunnetatud sõnum tagasi igas valdkonnas. Sisu ja vorm peavad lihtsalt jätkusuutlikkuse nimel taaskohtuma. Niivõrd paljud folkbändid teevad praegu pigem levimuusikat kui midagi muud ja ühel hetkel tuleb hakata oma lavasarmi võrdlema pigem Janis Joplini, Patti Smithi ja Beyoncéga kui Untsakate või Rammsteiniga.

Kindlasti on üks pärimusmuusika suuremaid tugevusi austus iseõppinute ja muude diletantide vastu, mis toob lavadele nii toorust kui ka värskust ning üldine mentaliteet, et rahvamuusik ei pea viisi pidama või muidu olema mingi eriline muusikavirtuoos, ei jää vaid sõnakõlksuks. Seda solidaarsustaset iseloomustab siiras usk mitmekesisusse, millest tasub kogu ühiskonnal õppida. Pärimusmuusika viljelemise eesmärk on tihti pigem teha, katsetada ja kogemusi otsida, mitte perfektselt esitada, nagu kunstis on ka vaatajatele saanud tulemusest huvitavamaks pigem protsess. Vaba suhtumine annab võimaluse eksperimentidele, mis vahel kestavad kauem, vahel vähem, aga pakuvad nii kuulajatele kui ka tegijatele mõnusaid kogemusi.

Eduloor takistab igaühe vaba liikumist ja muutus rahvamuusikute imagos iseloomustab muutust ühiskonnas väga hästi.

Üks musikaalsemaid, fenomenaalsemaid ja pika tööga tuntust kogunud iseõppijaid on Ramo Teder, kes koos Marko Veissoniga teeb praegu bändi Puuluup – tüübid viskavad teravat nalja, mängivad endalegi võõrikult vanu pille, luubivad end vaimukalt ja tundlikult, jäädes samas tänapäevasteks eesti- ja venekeeles musitseerivateks rahvalaulikuteks. Helilooja Mirjam Tally on koos Meelika Hainsooga teinud üsna omanäolised arranžeeringud imelugulauludest, kus kala seest tuleb välja naine või kuri must lind röövib neiu ehted ära (kes tahab mõelda, mida see kõik tähendada võiks, kuulaku nende talvist salvestust).

Ent üheks eredamaks digibändiks, keda õnnestus tihedas folgiprogrammis tabada, oli Tintura, kus Karoliina Kreintaal paneb säravalt välja kõik rahvusvaheliselt õpitu ja laulab vabalt ja kaunilt. Tintura efekte ja sämplereid teeb ülisujuvalt ja mõnusa sünergiaga DJ Lauri Täht. Nende südamevalulaul “Liisa pehmes süles” pälvis juba enne festivali feministide tunnustuse, sest heteroseksuaalne naine laulab kaunikõlaliselt mehelaulu, kuidas paha naine ta südame murrab.

Noura Mint Seymali. Foto: Silver Tõnisson
Noura Mint Seymali (Mauritaania) Foto: Silver Tõnisson

Tahaks öelda, et Viljandi folgi raudvara ongi soostereotüüpide suhtes kriitiliselt mõtlev ja avatud, mida ilmestab kasvõi juba see, et lesbipaarid polnud festivali publikus mingi haruldus, samas kui geid liikusid pigem eraldi kui paaris. Kui olin festivalile saabunud, räägiti mulle aga väga nõme lugu ühest möödunud aasta meestelaulutoast. Nimelt lubatakse meestelaulutuppa ainult mehi ja sinna oli läinud üks transsooline mees, kel kästi püksid maha võtta ja sugu tõestada, muidu sisse ei lasta. Vanad folkarid on selle mehe transformatsiooni aastate jooksul näinud ja ju siis keegi soovis kiusata. See lugu küll kellelegi au ei tee ning festivali korraldajad võiksid olla tähelepanelikud, et selline jama edaspidi ei korduks – kasvõi seaduse järgimise pärast, kui muidu südametunnistust pole. Traditsiooniliselt koheldi sel aastal LGBT inimesi vaikiva leppimise, mitte rõveda kiusamisega, kui keegi siin pärimuslipuga lehvitada tahab, ja üleüldse ega 21. sajandist enam kellelgi pääsu ei ole.

Kogu linnapildile andsid vürtsi vaimustavad kujud, nagu joodeldav Barbie-gone-nõid ja Mauritaaniast pärit bluusikuninganna, kelle kontsert meenutas korraga natukene Anne Veskit, ansambleid Apelsin ja Vitamiin. Lauluga leevendasid suviselt raskeid südameid uskumatult võimsate häältega naised Ungarist, Setomaalt, Bulgaariast ja kust iganes, kes viljelesid pärimusmuusika nn autentsemat poolt ilma luuperite ja muude nüüdisviguriteta. Igal juhul võis pea kõigil kontsertidel olla inspireeritud väga mitut moodi võluvatest, andekatest, töökatest ja loovatest naistest. Kuigi vähesed kavad olid ühiskondlikul tasandil läbimõeldud, väljendati skepsist rahvalauludes levinud klišeede vastu, neid ümber pöörates või absurdsetena esitades.

Seda solidaarsustaset iseloomustab siiras usk mitmekesisusse, millest tasub kogu ühiskonnal õppida.

Järgmise sammuna võtab vahest keegi eeskuju presbüteri pastorist Carolyn Winfrey Gillette’ist, kes kirjutab nii jutluseid kui ka kirikuhümne Piibel ühes, ajaleht teises käes, ja võib-olla leitakse järgmisele festivalile mõni pärimusmuusikaühendus, mis astuks sammu lähemale avaliku elu debattidele, pühendaks selge sõnaga mõne sõjalaulu praegustele sõjakonfliktidele või migratsioonikriisile. Seni aga võib lugeda Merili Metsvahi raamatusoovitust Cai Hua “The Society Without Fathers or Husbands” Na hõimust, kus pere peavad õed-vennad, mitte emad-isad ja nii veel 1980. aastatel.


Rebeka Põldsam on kunstikriitik.

Artikkel ilmus Feministeeriumis.

Toimetaja: Aet Kuusik, Valner Valme

Allikas: Feministeerium



ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

Kino ja Viktor Tsoi lauludKino ja Viktor Tsoi laulud
Elamus. Mama Anarhia

Kontsert

Tsoi laulud

Vennaskond, Like & Share, Огни большого города, DND, Идеальные люди

Tallinn, Harjumägi

15. august

Filmilindifestival 2016Filmilindifestival 2016
Kinosõbrad peavad Järva-Jaanis unenäolist Filmilindifestivali

Homme, 19. augustil Järva-Jaanis toimuva Filmilindifestivali keskmes on unenäolised filmid ja seisundimuusika, projektorite vahelt jookseb läbi 20 kilomeetrit filmilinti.

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.