Rebeka Põldsam: naiste hääl – mida see tähendab folgi kontekstis? ({{commentsTotal}})

Olen aastaid vaadanud oma vana armsat subkultuuri, pärimusmuusikat ja mõelnud, mida sellest kõigest arvata. Minu ühed olulisimad kogemused ja teadmised noor naine olemisest, muusikast, liikumisest, filosoofiast, elukaarest, romantikast, hingepiinade väljendamisest, eneseväärikusest ja igasuguste eri tüüpide vahelisest solidaarsusest pärinevad pärimusmuusikute subkultuurist. 

Tänavune festival oli üks paremaid, mida viimase seitsme aasta jooksul mäletan: linn oli löödud rohkem üles kui kunagi varem, festivali alkoholipoliitika, koristamine ja turvamine olid hästi läbimõeldud, igal sammul oli ruumi tänavamuusikutele, ning kes otsis, leidis ka mahetoitu, isegi taimetoitu.

Tänavuse Viljandi folgi teema oli miskipärast “Naiste hääl”. See võiks olla väga aktuaalne teema, mis pakuks võimalusi sõlmata pärimuskultuuri paremini praegusaja probleemidega ja laiemat kõlapinda selle sügavamatest teadmistest ühiskonnas, kus traditsiooniliste pereväärtuste lipu all mingeid odavaid klišeesid pähe määritakse. Aga et pärimusmuusikud mõtlevad rohkem tehnoloogia arengule, nt kas pesumasin võiks olla ka luuper, millega parmupillibändi teha, siis mõjus sooküsimus hoopis tänapäevakultuuri järeletegemiskatsena, mitte sooviga vaadelda pärimuskultuuri sooprillidega. Feministeeriumi tarvis jälgisin festivali muidugi eelkõige soo perspektiivist ja püüan jätkata Kairi Leivo 2011. ja 2013. aastal Sirbis avaldatud artikliseerias püstitatud küsimusega, mis on pärimusmuusika potentsiaal ja kõnekaim sõnum 21. sajandil.

Ega naismatšokultuur veel feminism pole, sõbrad feminismikauged!

Naiste hääl – mida see tähendab Viljandi folgi loodud kontekstis? Festivali erilehest sai lugeda vaimukuse ja vulgaarsuse vahel kõikuvat Merle Jäägri maaemalikkuse omamütoloogiat, kuidas mehed roojavad ja naistel on kuupuhastus ja nad muudkui koristavad, meestel on üsakadedus ja naised on tõeline loovjõud. Ega naismatšokultuur veel feminism pole, sõbrad feminismikauged! Intervjuus afgaanidega selgus, et nende koolipäev on täpselt samasugune nagu Eesti laste koolipäev, aga teismelised afgaani tüdrukud ja poisid, kes Viljandis esinesid, võitlevad iga päev soostereotüüpidega ühiskonnas ja oma perekondades. Rohkem selliseid esinejaid, kes midagi päevapoliitilist oleks öelnud, festivalil kontserte ei andnud, vähemalt kõrvu küll ei jäänud. Lisaks olid erilehes mõned meeste sõnavõtud, milles justkui soovitakse esile tuua ja tänada naisi, kes pärimusmuusika valdkonda Eestis edasi viivad, teevad ja hoiavad, aga samas näib, et autoritel on naisi vaid soo pärast piinlik kiita. Ei peaks olema, tuleb sellest ebakindlusest üle saada! Tõesti on pärimusmuusika üldjoontest noore kaunitari nägu.

Seto naiste ja meestelaul. Foto: Aivo Põlluäär
Seto naiste ja meestelaulu kontsert. Verska naase’. Foto: Aivo Põlluäär

Libahundid, intsest, emajoones pärimine ja huiked

Esiteks tahaks kiita Kairi Leivot, kes pani kokku sisuka töötubade programmi. Kui oleme tänapäeval järjest enam harjunud, et lugudel on mingisugune moraal, kus tark ja hea on kas mees või naine, siis väga vanades lugudes on tegelased ja sündmused tunduvalt keerukamad, nii et headuse ja kurjuse dihhotoomiat otse ei pruugigi tekkida, rääkimata muudest stampidest. Muinasjutuvestja Piret Päär ja rahvaluuleteadlane Merili Metsvahi jutustasid ja arutasid muistendeid ja muinasjutte libahuntidest ja intsestist.

Pääri ja Metsvahi esimeses õpitoas selgus, et veel 20. sajandil levis lugusid, kus inimesed nägid oma silmaga kellegi muutumist hundiks, ja sellel moondumisel oli palju funktsioone. Näiteks võis hundiks muutumine olla viis kiiremini liikumiseks,kui oma jalad enam kiiresti ei kandnud, samas võis kellegi kättemaksuks või vimka mõttes hundiks muuta, aga ka nälja peletamiseks sai hundina paremini jahti pidada. Metsvahi tõigi välja, et ilmselt said libahundilood palju jõudu pidevast näljahädast ja vaesusest. Hundiks muutusid nii mehed kui ka naised ja Freudi huntidega neil pistmist polnud. Säh, kastist välja mõtlemist rahvaluule varamust!

Teine rahvajuttude õpituba vaatles intsestilugusid Eesti rahvaluule varamus ning matrilineaarset ja matrilokaalset ühiskonnakorda Eesti ja Liivimaa aladel enne 13. sajandit. Kaua aega kolisid peigmehed neiu juurde oma kaasavaraga ja kui lahutati, võis mees kaasa võtta vaid selle, mille ta toonud oli. Hiljem jäi kõik naisele, välja arvatud loomad, karjamaa, põllumaa ja metsad ehk saabus patriarhaalne kord. Kusjuures, eestlased olid saksa mõisnikke eriliselt jälestanud, kuna need abiellusid oma nõbudega. Seda õudustunnet väljendati lugudega järvedest, mis olid valgunud sugulaste abiellumise kohta, kus siis majad pulmalistega vee alla vajusid. Kui hästi läheb, saab Merili Metsvahi arutlust Eesti võrdõiguslikkust muistsest ühiskonnast kuulata folgil salvestatud „Ööülikoolis”. Linnas levis küll kuuldus, et „Ööülikooli“ salvestus oli täielik fiasko, kuna seal puudus moderaator, aga teati rääkida, et ka kõige tüütumatest salvestustest on kokku lõigatud huvitavad saated.

Peale rahvajututubade ja laulutubade õpetas rahvaluuleteadlane Janika Oras koos Väikse Helleroga huikeid-hõiked ja kiigelaule. Oras tõi näite, et kui autode pagasnikutes veel polnud bassikõlareid, millega kogu mets enda piirkonnana müdisema panna, lõid inimesed metsas ja põllul oma ruumi enda häälega. Huigati, et suhelda, tööjärge hoida või niisama meelelahutuseks. Et paremini kosta oleks, tehti peahäält nagu ooperilauljad, mitte rinnahäält, millega tavaliselt räägitakse ja lauldakse. Kui see huikamine pole empowerment, mis üldse on? Kiigelaulud rääkisid enamjaolt meheleminekusoovist, kuidas tahaks taevas tantsida, et vend saaks naise ja ise saaks mehele. Lõpuks lauldi aga ikka, et teeks parem naistelinna ja pruutide kiriku – selline see traditsioon juba on, et mehed ja naised tahavad peale koosolemise ka eraldi olla.

Landstreichmusik. Foto: Aivo Põlluäär
Landstreichmusik („Uitajate bänd“) Šveitsist. Foto: Aivo Põlluäär

Romantiline naivism on asendunud protestantliku tööeetikaga

Õpitubade tihedast programmist hoolimata on Viljandi folk sadade esinejatega muusikafestival. Nullindate esimeses pooles oli kõige uuenduslikum ja representatiivsem folkbänd Vägilased, mille liikmete kõik teised bändid kandsid ka üsna sarnast esteetikat. Vägilased tegid rütmikaid seadeid uuemast ja vanemast rahvalaulust, kaasasid räppareid, trummareid ja keda kõike veel. Nende teised bändid olid tavaliselt pärimusmuusika autentsuse otsingutele mõnevõrra truumad, aga tolle põlvkonna esteetikat võiks iseloomustada kui romantilist naiivset idealismi – kus noored naised on haprad, veidi kardavad eesseisvat elu ja on kõigesse ilusasse, sh endasse, parasjagu armunud – kerge melanhoolse eksistentsialistliku ängi aktsendiga.

Praeguseks on rahvamuusikas saanud valdavaks motiiviks võistlus digitehnoloogia ja muusiku vahel. Nagu kaasaegse kunsti valdkonnas vaadatakse teinekord pisut viltu messikunstile, mis hoolimata kõigist tingimustest kipub jääma mittemidagiütlevaks, on ka rahvamuusikas tekkinud showcase-bändid, kes reisivad, esinevad sotsiaalmeedias piltidega töö- ja puhkehetkedest, annavad rohkelt intervjuusid ja toodavad lavale kütet tippmodelli vormis, uhkete lavasõudega.

Teist sellist Sonny ja Cheri laadset paari juba Eesti muusikast ei leia nagu Sandra Sillamaa ja Jalmar Vabarna. Nende ja Tõnu Tubli bändi Trad.Attack!i iga lugu kõlab nagu reklaamiklipp e-Eesti Showroomile või “Welcome to Estonia” kampaaniale. Nende suureks kiituseks tuleb veel öelda, et nad on tõesti toonud massidesse Eesti aladel elanud imelised esiemad ja unustusehõlma vajunud keele, sest kes ei teaks Liisa Kümmelilt kogutud võitegemise laulu, ah, ah, ah, ah?Visuaali ja heli ühendab edukalt ka Maarja Nuut, kes koostöös helimees Kaur Kenkiga on õppinud väga nobedalt luuperiga helikihte punuma, mis on paljude kõrvadele fantastiliselt võluv kuulda. Aga millist (sotsiaalset) sõnumit kannab nende koosseisude loodud esteetika?

Kuigi vähesed kavad olid ühiskondlikul tasandil läbimõeldud, väljendati skepsist rahvalauludes levinud klišeede vastu, neid ümber pöörates või absurdsetena esitades.

Eduloor takistab igaühe vaba liikumist ja muutus rahvamuusikute imagos iseloomustab muutust ühiskonnas väga hästi. Kümmekond aastat tagasi oli rohkem aega unistamiseks ja trenni asemel võis olla lihtsalt nii armunud, et ei magatud ega söödud. Praeguses digikapitalistlikus kiirenenud maailmas aga tuleb kogu aeg püsida tippvormis, harjutada tehnikat, olla vähesest unest hoolimata alati värske ja murda läbi. Vaadates tagasi, tahaks loota, et hiljemalt kümne aasta pärast on lootus ja läbimõeldud-tunnetatud sõnum tagasi igas valdkonnas. Sisu ja vorm peavad lihtsalt jätkusuutlikkuse nimel taaskohtuma. Niivõrd paljud folkbändid teevad praegu pigem levimuusikat kui midagi muud ja ühel hetkel tuleb hakata oma lavasarmi võrdlema pigem Janis Joplini, Patti Smithi ja Beyoncéga kui Untsakate või Rammsteiniga.

Kindlasti on üks pärimusmuusika suuremaid tugevusi austus iseõppinute ja muude diletantide vastu, mis toob lavadele nii toorust kui ka värskust ning üldine mentaliteet, et rahvamuusik ei pea viisi pidama või muidu olema mingi eriline muusikavirtuoos, ei jää vaid sõnakõlksuks. Seda solidaarsustaset iseloomustab siiras usk mitmekesisusse, millest tasub kogu ühiskonnal õppida. Pärimusmuusika viljelemise eesmärk on tihti pigem teha, katsetada ja kogemusi otsida, mitte perfektselt esitada, nagu kunstis on ka vaatajatele saanud tulemusest huvitavamaks pigem protsess. Vaba suhtumine annab võimaluse eksperimentidele, mis vahel kestavad kauem, vahel vähem, aga pakuvad nii kuulajatele kui ka tegijatele mõnusaid kogemusi.

Eduloor takistab igaühe vaba liikumist ja muutus rahvamuusikute imagos iseloomustab muutust ühiskonnas väga hästi.

Üks musikaalsemaid, fenomenaalsemaid ja pika tööga tuntust kogunud iseõppijaid on Ramo Teder, kes koos Marko Veissoniga teeb praegu bändi Puuluup – tüübid viskavad teravat nalja, mängivad endalegi võõrikult vanu pille, luubivad end vaimukalt ja tundlikult, jäädes samas tänapäevasteks eesti- ja venekeeles musitseerivateks rahvalaulikuteks. Helilooja Mirjam Tally on koos Meelika Hainsooga teinud üsna omanäolised arranžeeringud imelugulauludest, kus kala seest tuleb välja naine või kuri must lind röövib neiu ehted ära (kes tahab mõelda, mida see kõik tähendada võiks, kuulaku nende talvist salvestust).

Ent üheks eredamaks digibändiks, keda õnnestus tihedas folgiprogrammis tabada, oli Tintura, kus Karoliina Kreintaal paneb säravalt välja kõik rahvusvaheliselt õpitu ja laulab vabalt ja kaunilt. Tintura efekte ja sämplereid teeb ülisujuvalt ja mõnusa sünergiaga DJ Lauri Täht. Nende südamevalulaul “Liisa pehmes süles” pälvis juba enne festivali feministide tunnustuse, sest heteroseksuaalne naine laulab kaunikõlaliselt mehelaulu, kuidas paha naine ta südame murrab.

Noura Mint Seymali. Foto: Silver Tõnisson
Noura Mint Seymali (Mauritaania) Foto: Silver Tõnisson

Tahaks öelda, et Viljandi folgi raudvara ongi soostereotüüpide suhtes kriitiliselt mõtlev ja avatud, mida ilmestab kasvõi juba see, et lesbipaarid polnud festivali publikus mingi haruldus, samas kui geid liikusid pigem eraldi kui paaris. Kui olin festivalile saabunud, räägiti mulle aga väga nõme lugu ühest möödunud aasta meestelaulutoast. Nimelt lubatakse meestelaulutuppa ainult mehi ja sinna oli läinud üks transsooline mees, kel kästi püksid maha võtta ja sugu tõestada, muidu sisse ei lasta. Vanad folkarid on selle mehe transformatsiooni aastate jooksul näinud ja ju siis keegi soovis kiusata. See lugu küll kellelegi au ei tee ning festivali korraldajad võiksid olla tähelepanelikud, et selline jama edaspidi ei korduks – kasvõi seaduse järgimise pärast, kui muidu südametunnistust pole. Traditsiooniliselt koheldi sel aastal LGBT inimesi vaikiva leppimise, mitte rõveda kiusamisega, kui keegi siin pärimuslipuga lehvitada tahab, ja üleüldse ega 21. sajandist enam kellelgi pääsu ei ole.

Kogu linnapildile andsid vürtsi vaimustavad kujud, nagu joodeldav Barbie-gone-nõid ja Mauritaaniast pärit bluusikuninganna, kelle kontsert meenutas korraga natukene Anne Veskit, ansambleid Apelsin ja Vitamiin. Lauluga leevendasid suviselt raskeid südameid uskumatult võimsate häältega naised Ungarist, Setomaalt, Bulgaariast ja kust iganes, kes viljelesid pärimusmuusika nn autentsemat poolt ilma luuperite ja muude nüüdisviguriteta. Igal juhul võis pea kõigil kontsertidel olla inspireeritud väga mitut moodi võluvatest, andekatest, töökatest ja loovatest naistest. Kuigi vähesed kavad olid ühiskondlikul tasandil läbimõeldud, väljendati skepsist rahvalauludes levinud klišeede vastu, neid ümber pöörates või absurdsetena esitades.

Seda solidaarsustaset iseloomustab siiras usk mitmekesisusse, millest tasub kogu ühiskonnal õppida.

Järgmise sammuna võtab vahest keegi eeskuju presbüteri pastorist Carolyn Winfrey Gillette’ist, kes kirjutab nii jutluseid kui ka kirikuhümne Piibel ühes, ajaleht teises käes, ja võib-olla leitakse järgmisele festivalile mõni pärimusmuusikaühendus, mis astuks sammu lähemale avaliku elu debattidele, pühendaks selge sõnaga mõne sõjalaulu praegustele sõjakonfliktidele või migratsioonikriisile. Seni aga võib lugeda Merili Metsvahi raamatusoovitust Cai Hua “The Society Without Fathers or Husbands” Na hõimust, kus pere peavad õed-vennad, mitte emad-isad ja nii veel 1980. aastatel.


Rebeka Põldsam on kunstikriitik.

Artikkel ilmus Feministeeriumis.

Toimetaja: Aet Kuusik, Valner Valme

Allikas: Feministeerium



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: