Maarja Vaino: Tauno Kangro egotripp
Tehnilise järelevalve amet peatas küll hoonestusloa menetluse Tauno Kangro Kalevipoja skulptuuri püstitamiseks Tallinna lahte, kuid ega teema seetõttu päevakorrast maas ole. Esialgu on küsimus ainult bürokraatlikes protseduurides.
Ja seetõttu tahaksin juhtida tähelepanu mitmele aspektile, miks Kalevipoja skulptuuri püstitamine just niisugusena ja sel moel tuleks ikkagi täiesti päevakorrast maha võtta.
Alustame algusest.
Projekt kannab pealkirja "Kalevipoja kojutulek". Kas mõeldud on Kalevipoja naasmist siis, kui pirrud kahel otsal lausa lähvad lõkendama? See on vähemalt kõige kuulsam Kalevipoja kojutuleku motiiv, millel on sümbolväärtus ja millega tõenäoliselt esimesena kuju seostatakse. See kojutulek ei saa aga kuidagi toimuda Tallinna lahes. Keskset rahvusmüüti ja selle süžeed tuleb austada. Kalevipoeg kaotas oma jalad mäletatavasti Kääpa jões, mis asub Jõgevamaal. Olgu vahemärkusena märgitud, et Jõgevamaal, täpsemalt Põltsamaal, on Ants Paju eestvedamisel ja Tauno Kangro poolt teostatult Kalevipoja skulptuur ka juba olemas.
Kalevipojal ei ole Tallinna ega Tallinna lahega üldse eriti palju tegemist. Tallinna mütoloogiaga on seotud tema vanemad – Kalev ja Linda, kes seostuvad Toompea ja Tallinna asutamisega. Tallinna laht seostub ehk ainult Kalevipoja kurikuulsa Soomes käiguga. Aga kui nii silmatorkav skulptuur püstitada, siis on selge, et selle juurde tuleb hakata ka lugusid rääkima ning pärimust avama.
Lisaks tekib imelikke lühiühendusi. Kas Kalevipoeg toob välja selle laeva, mille hukkumispaigale osutub sealsamas Pirita teel paikneva Russalka käsi?
Kalevipoja kujutamine laevakandjana on nii või teisiti vale. Muidugi, ka Kalevipojal oli laev Lennuk, millega sõideti maailma otsa. Aga hiid, kes päästab merest uppuva laeva koos meestega, on mütoloogias hoopis Saaremaa kangelane Suur Tõll.
Kuju silmatorkavus on mõistagi kolmas teema. Olen üldiselt arvamusel, et Tallinna linnaruumi võiks põnevamaks teha mitmete monumentide ja installatsioonidega. Jäädvustusi nii suurkujudele kui fiktiivsetele kangelastele võiks olla rohkem. Aga monumendi all ei peaks 21. sajandil silmas pidama tingimata pronksi valatud rasket ja staatilist taiest. Võimalusi on ju palju rohkem! Näiteks idee 3D Kalevipojast, mis õhtusel ajal viirastuslikuna meres sammub või selle kohal hõljub, mõjuks e-riigis märksa kaasaegsemana. Aga see selleks. Mis peamine – selliseid suuri otsuseid, mis mõjutavad nii linna siluetti kui ka elukeskkonda, ei saa teha ilma avaliku arutelu ja konkursita.
Pirita tee, mida niigi ähvardab Reidi tee projekt, on üks väheseid paiku, kus meri on Tallinnas tõeliselt linnaelanikele avatud. Viimsi poole sõites avaneb Tallinnale hunnitu vaade ning tundub mõeldamatu, et see vaade muudetakse ära linnaelanikega üldse nõu pidamata. Avalikkusele ei ole esitletud analüüse kuju mõjust linnaruumile, keskkonnale ega veealusele pärandile. Kes ja millal otsustas, et kui üldse midagi Tallinna lahte panna, peab see tingimata olema Tauno Kangro pseudokalevipoeg? Mille idee, nagu on viidatud, paistab kahtlaselt sarnane tema kunagise õpetaja Kalju Reiteli ühele skulptuurile.
Kipub jääma mulje, et tegemist on kunstniku egotripi ja kahtlemata ka tulusa ettevõtmisega. Rahvuseepose kangelasel on oht sattuda lihtsalt ärakasutamise ohvriks.
Seega loodan, et projekt, mis Kalevipoja nime all esitab kes-teab-mida, ei jõua sellisel kombel teostuseni. Vastavaid ameteid, kui neil tõesti peaks olema iha Tallinna lahte mõni skulptuur paigutada, kutsun üles kõigepealt algatama tõsiseltvõetavat arutelu.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio