Peeter Helme: pealinna juhid rõhuvad kurat teab, millele ({{commentsTotal}})

Kalevipoeg
Kalevipoeg Autor/allikas: Skulptuuristuudio

Käisin hiljuti Tartus. Iseenesest pole selles midagi erilist. Eriline oli vaid see, et sattusin Emajõe Ateenasse ühe välismaalasest sõbraga, mistõttu muutusin reisijuhiks ning pidin seletama, kus ja mis ja miks. Täitsa tore tegevus. Eriti lihtsaks ja meeldivaks muutis selle üks tõik, mida ma varem Tartus käies märganud pole, sest võimatu on iseenese vana ülikoolilinna vaadata päriselt väljasseisja pilguga.

Pean silmas seda, kui hästi ja põhjalikult on Tartus sildistatud kõik, millel on vähegi mingi aja- või kultuurilooline väärtus. Sellele lisandub veel hulk suurmeeste kujusid, büste ja bareljeefe, mis muudavad giidi töö lihtsaks – peab vaid olema oidu kõndida õige kuju, maja, tänava või väljakuni. Kui jätta kõrvale Tartu Ülikooli peahoone tagaseina ehtiv Stefan Batory eesti- ja poolakeelne mälestustahvel, on kõik turistile vähegi huvipakkuvad ajaloomälestised varustatud eesti- ja inglise-, linna ja ülikooli ajaloost johtuvalt teinekord ka saksa- või rootsikeelsete tekstidega. Suurepärane!

Muidugi hakkasin kogu seda ilu ja rikkust nautides mõtlema enda kodulinna peale – miks pole Tallinnas nii? Miks on vähemalt sama rikka – tegelikult isegi rikkama – ajalooga Tallinnas nõnda hõredalt kõikvõimalikke silte, tahvleid ja kujusid, mis mälestaksid linna väisanud või siin sündinud, elanud, tegutsenud ja surnud suurkujusid? Selle asemel leiame linna esindusväljakult Poola ametiühinguliikumisele pühendatud kivi, mitte iialgi Tallinnas käinud Poola heliloojale Chopinile pühendatud pingi ning haprast klaasist pidevalt puruneva risti. Ah jaa, Tallinna Kunstihoone seinal leidub ka tahvel Kunstnike hoone ateljeedes tegutsenud kunstnikele.

Tõigale, et see asjatundmatu tahvlike ülistab ka stalinistlikke kunstitegelasi, juhtis muide möödunud kevadel meedias tähelepanu ka professor Leonhard Lapin. Ja laiemalt juhtis juba 2010. aasta lõpul Postimehes kunstiteadlane Harry Liivrand tõsiasjale, et me ei leia Tallinna avalikus ruumis viiteid ei olulisele barokkpoeedile Paul Flemingule, kes pikalt Tallinnas viibi, ning meil pole mälestussammast linna esimese kutselise teatri rajanud ja kogu Euroopas tuntud näitekirjanikule August von Kotzebuele – kui nimetada vaid paar suvalist nime.

Tähtsaid tallinnlasi, kes vääriksid monumenti või mälestustahvlit võiks aga nimetada veel: olgu selleks "Eestimaa Hannibal" Ivo Schenkenberg, kroonik Balthasar Russow, piiblitõlkija Anton Thor Helle, kolmekordne ümbermaailmasõitja, maadeuurija Otto von Kotzebue või terve plejaad olulisi kirjandus-, kunsti-, haridus-, sõjandus- või sporditegelasi.

Selline loend on paraku pea ammendamatu ning paarile kirjanikule, kunstnikule ja sportlasele pandud kujud Tallinnas on vaid tilk merre. Kuid selle asemel, et meenutada, kes me oleme ja kust tuleme, leiame Tallinnast hoopis bareljeefi Boris Jeltsinile, kel ei jäänud lääneriikide survel üle midagi muud kui Balti riikide iseseisvumist tunnistada...

Ah jaa, ja muidugi ei saa unustada koletislikku Kalevipoega, mille kohta vist rohkem kohtus oma tegemiste kohta aru andmas käiv kui Tallinna kesklinna linnaosa juhtiv Alar Nääme on kinnitanud, et seda olla rohkem vaja kui – tsiteerin Nääme blogi – "küündimatut jama, mida meile tõe monopoli anastanud moodsa kunsti kuraatorite poolt püütakse pähe määrida."

Nõnda polegi nagu midagi arutada – on selge, et erinevalt Tartu linnaisadest, kes pingutavad selle nimel, et kasutada oma kodulinna turistisõbralikuks muutmiseks ära linna paks kultuurikiht, mis lihtsalt ongi olemas, seda polegi vaja kalli raha eest osta ega leiutada, rõhuvad pealinna juhid... kurat teab, millele.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: