Arvustus. Elu( )lood poolsalajasel Monomaffial ({{commentsTotal}})

Lauri Saatpalu monotükis
Lauri Saatpalu monotükis "Kuidas ma koera sõin"

Teatri soolovormidele keskenduv festival Monomaffia toimus 18.–20. augustini Pärnus juba viiendat korda. Programmis oli kaheksa lavastust Eestist, Austriast, Slovakkiast, Soomest, USAst ja Saksamaalt ning kuigi teiste rahvusvaheliste teatrifestivalidega võrreldes pole kaheksa lavastust kolmel päeval ülearu tihe kava, moodustus tugev ja mitmeilmeline tervik. Kahjuks leidis see kõik aset veidi omaette.

Mitmepäevasest monovormi süüvimisest tõuseb tõdemus, mis võib olla veidi trafaretne, kuid sellegipoolest: monolavastused on sageli elu( )lood. Olgu nad siis (auto)biograafilised või fiktsionaalsest tegelasest jutustavad ja sedakaudu üldistuseni küündivad – neid ühendab tagantjärgi jutustav lähenemine mingile üksikisiku jaoks pöördelisele sündmusele, mille olulisust ning seotud teemasid varasema ja hilisema elu kontekstis mõtestatakse. Või siis räägitakse-kujutatakse laval inimese elu lugu selle suhtelises terviklikkuses. Niisiis võivad monolavastuste sisuks olla elulood nii tavapärases mastaapses mõttes kui lood, mida võib suurteks ehk elu lugudeks nimetada nende mõju tõttu.

Festivali programmist kuuluvad sellisesse elu( )lugusid jutustavasse hulka "Mu süda uitab Lvovis", milles tegeldi Nõukogude Liidust Ameerikasse kolinud juudi rahvusest naiste kogemustega, miimikunstniku Bill Bowersi autobiograafiline lavastus "Sõnadetagi selge", ka narkomaani allakäigutreppi kujutav "5 grammi sisemist rahu". Kaks, olgugi et eri moel sõjaväe- või sõjakogemusest rääkivat lavastust, Lauri Saatpalu mängitud "Kuidas ma koera sõin" ja hingepitsitav "Sõdur" noore soome näitleja Johannes Holopaineni esituses sobituvad samuti elu( )lugude hulka.

Niisiis saab sel moel kirjeldada enamikku programmi kuulunud lavastustest, mis aga pole monoteatri puhul tingimata endastmõistetav. On ju teisigi monoteatri vorme, nt n-ö klassikaliselt reaalajas arenev lugu (nagu tavalise draamalavastuse puhul) või erinevad stand-up’ilikud lähenemised.

Elu( )lugusid jutustav monolavastus tundub olevat tänapäeva vaatajale üsna ideaalne ja kergelt seeditav vorm. Elulooraamatud on sageli raamatupoodide müügiesikümneis troonimas kõrgeimal riiulil, sotsiaalmeediaplatvorme hoiab suuresti käigus just nn isikukultus[1], janu isiklike lugude järele. Sel lainel ratsutab ka Facebookis enam kui 17 miljonit like’i kogunud fotoblogi Humans of New York, mille autor Brandon Stanton alustas tavaliste newyorklaste portreteerimisest, kuid on nüüd teinud fotoseeriaid pagulaslaagrites elavatest inimestest, vangidest, vähiga võitlejatest, sõjaveteranidest jpt-st. Ta avaldab koos fotodega inimeste mina-vormis lugusid, mille lühikestes lõikudes on hämmastavalt vahetult kokku võetud nende elu( )lood. Sageli on tegemist lugudega, mis annavad inimliku mõõtme teemadele, millest muidu sageli statistika, seaduste, poliitiliste manöövrite ja emotsionaalsete liialduste keeles räägitakse, või siis vastupidi, ei räägitagi üldse.

Mitmes Monomaffia lavastuses võib näha (kui fiktsionaalsuse-dokumentaalsuse telg kõrvale jätta) selle nähtuse analooge teatrivormis. Tugevaim neist oli kahtlemata "Sõdur", mida esitanud Johannes Holopainen ka festivali peapreemia ehk Suure Kirsi pälvis. Dalton Trumbo sõjavastasel romaanil "Johnny Got His Gun" põhinev lugu on mõnevõrra pateetiline väljaastumine üksikinimese kaitseks ning poliitiliste ja sotsiaalsete struktuuride vastu, mis suunavad ning sunnivad noort meest idee või riigi nimel elu ohverdama. Terava täkkena i peal mõjus mõista antud tõdemus sellest, kui silmakirjalik on selle kõrval põhimõtteline hukkamõist eutanaasia suhtes. Kui idee eest surra ei taha, siis sunnitakse, aga kui seisundis, kus inimväärsest elust vaid räbalad järel, surma kui halastust palud, siis keelatakse. "Sõduri" kõik osised olid õnnestunult valitud ja täpseks timmitud näitleja ja lavastaja Essi Räisäneni hea koostöö viljana.

Huvitava teemaga silma jäänud lavastus, USA näitleja Sandy Simona "Mu süda uitab Lvovis" sobis festivali teisel päeval "Sõdurile" järgnema, rääkides samuti sõjaga seonduvaist kogemustest, ent naise vaatepunktist. Simona on kaevunud oma perekonnalukku ning pannud lavastuse kokku ümberjutustustest-fragmentidest oma naissoost sugulaste elust Nõukogude Liitu kuulunud Ukrainas ning nende kui juutide põgenemisest unistuste maale Ameerikasse. Kontrastiks kõneleb ta enda kui Ameerikas sündinud juudi-vene juurtega noore identiteediküsimustest. Siiski on lavastus pigem kerges võtmes, tädide kujutamine läheb puhuti maneerlikuks ning dramaturgiliselt on lavastus võrdlemisi laialivalguv. Ent siiski, monoloog sellest, milline käitumine on ja ei ole ühele korralikule juudi-vene päritolu tütarlapsele kohane, mõjus kui üks hea püstijalakomöödiapala.

Kaks Eestist pärit lavastust ehk "Kuidas ma koera sõin" ja "5 grammi sisemist rahu", mis mõlemad ka žürii eripreemia pälvisid, on kõrgel tasemel kombinatsioonid nauditavast ja isikupärasest näitlejatööst ning paeluvast teemast või loost. Saatpalu kehastas nooruses vene sõjaväes käinud meest, kelle näol aga polnud tegu veteraniga, kelle rinnal teenetemärkide väljapanek ilutseks. Tema kogemused nn vene saarel aega teenides olid mõnevõrra teist liini kui karmid kaevikupäevad vaenlase tule all, ent jäädava nihestuse tema isiklikus ajaloos tekitas see täiesti teises maailmas, teiste reeglite-rituaalide järgi elamine sellegi poolest. Asjaolud, et põikeid tegelase lapsepõlve illustreerisid fotod noorest Saatpalust endast ning et tegelase muusikuambitsioonid klappisid näitleja isikuga kokku, toetasid muljet lavategelase elulisusest.

Silver Kaljula "5 grammi sisemist rahu", milleta seekordset festivali poleks ette kujutanudki, käsitleb haaravalt narkoteemat, kõnetades noort vaatajat mõtlemis- ja otsustusvõimelise inimesena. Nüüd, mitmendal vaatamisel jäid aga iseäranis kõrva mõningad keelekasutuse nüansid, mis takistavad lavastuse edasist arengut. Kohatine kangelt mõjuvate õpikufraaside kasutamine üliisiklike kogemuste kirjeldamiseks ("esines paanikaoht” vmt) tõmbab täiskasvanute selleteemalistesse avaldustesse niigi kriitiliselt suhtuva noore vaataja silmis kõneleja krediiti kohe alla ning seda tagasi võita on juba keerulisem.

Mõlemas lavastuses, kus kasutati verbaalse kõrval enam või ka peamiselt kehakeelt (ehk juba mainitud lavastuses "Sõnadetagi selge" ning Pavol Seriši füüsilises komöödias "Kas jäite oma roaga rahule?") oli sees stand-up’ilikult meelelahutuslik element. Seriši puhul, kellega publik algusest peale hoobilt kaasa tuli, oli see kahtlemata peamisem kui Bowersil. Seriš, kes kehastas etenduse jooksul ligi 20 erisuguste jaburate ja klientide mõistlikku teenindamist välistavate omadustega kelnerit, sai ennustatavalt ka publikužürii lemmiku tiitli, ent kogu füüsilise komöödia meisterliku valdamise juures jäi lugu veidi lihtsakoeliseks: pingevaese lõpu asemel kulunuks ära üks puänt.

Seevastu lavastuse "Sõnadetagi selge", mille puhul võis põhimõtteliselt samuti täheldada trajektoori ühest naerukohast järgmiseni, peamiseks trumbiks ja naljakohtade sideaineks oli siiski paeluv lugu, mis hõlmas veidi enam kui tunni jooksul uskumatult palju: nii Ameerika ühe tuntuima elava miimi Bill Bowersi värvikat teekonda professionaalseks miiminäitlejaks kui teraseid tähelepanekuid vaikuse rolli kohta inimestevahelises läbikäimises. Etenduse liigutavamaid hetki oli stseen funktsionaalsete liigutuste muutumisest koreograafiliseks suhtluseks olukorras, kus sõnaline vestlus pole ühele osapoolele haiguse tõttu enam võimalik. Lavastus tõi Bowersile teenitult ka esimese Väikese Kirsi auhinna.[2]

Teise Väikese Kirsi pälvis Toomas Täht rolli eest lavastuses "Juudas", mille ambitsiooniks oli anda sõna reeturi arhetüübile. Lavastust tutvustava teksti järgi teeb nimitegelane laval katse oma tegu inimlikult põhjendada. Põhjendamise ja õigustamise piir on aga hägus ning Tähe mängitud Juuda kõnelus kaldub pigem viimase poole. Vastus küsimusele "miks" ei selgu, mehe jutt, mis tema jaheda maneeri tõttu näib kindlameelne, ent sisu järgi võttes pigem pole seda, uitab muuhulgas mööda mälestusi lähedasest läbisaamisest Kristusega ning vihjelisi mõtisklusi inimese motivatsioonist tegudeks üleüldse ning kahtluse osast selles. Maailma suurima patuoina keerutavast jutust mõjusam oli siinkirjutaja jaoks siiski võimukuse ja armetuse vahekord Tähe loodud Juudase persona's.

Enim küsitavusi ilmnes Julia Rosa Stöckli lavastuse "Lahkudes Zilleri orust" puhul. Stöckl tegeles identiteediteemadega tänapäevases maailmas, kus lennufirma reklaamist kõrva jäänud fraas "maailm tunni kaugusel" ongi reaalsus ja teatud mööndustega lausa tohutu alahinnang. Kahjuks jäi erinevatest teatrikeeltest, klišeedest ja publikukaasamisest kui hõreda sisulise põhjendusega trikist koosnev lavastus väljaarendamata seostega mustandi tasemele.

Kokkuvõttes oli Monomaffia programm siiski tuumakas ja tähelepanuväärt, mis kasvatab hämmeldust selle üle, et see festival teiste Eesti rahvusvaheliste teatrifestivalidega võrreldes nii meediakaja kui teatrirongkonnasisese huvi poolest poolsalajaseks või nurgataguseks jäänud on. Kohal ei viibinud just liiga palju teatriinimesi, samuti võiks sündmus nähtavam olla linnaruumis. Festival jäi tänavu targu põhiformaadi raamesse ja teatrimaja seinte vahele (varasematel kordadel on näiteks Endla teatri kohvikus iga päeva lõpus peetud aruteludega festivaliklubi, endises Pärnu vanglas on tehtud off-programmi), mis on ehk üks põhjuseid, miks oli festivali toimumise ümber vähem kära ja kuulutamist.

Ühest küljest sobibki selline rahulikum tempo Monomaffiale. Tore on minna etenduste vahel Endla kohvikusse ja saada oma teetass kätte pikemas järjekorras seismata. Hea, et kogu festivali programmi saab ära näha mõõdukate päevaste dooside kaupa teatriväsimuse tekkimata. Viimase vältimisele aitab kaasa seegi, et erinevalt Baltoscandalist või Draama festivalist puudus oht jääda pärast etendusi varase hommikuni kestva klubimelu kütkesse. Teatriteaduse tudeng, kes Draama ajal on topeltlaksu all[3], saab Pärnus monolavastusi nautida tasakaalukamas seisundis, ent siiski meeldivas elevuses.

Sellegipoolest, kui Endla kohvik nagunii festivalilisi teenindab ja kogunemiskohaks on, ning festivali jälgib professionaalne žürii, kes lavastusi hindab, võiks nende kahe asja kokkupanekul festivali ajal mingis vormis arutelud siiski toimuda. Žürii arvamust oleks ka auhindade kätteandmisel tegelikult rohkem kui žürii esimehe üldise kõne ja laureaatide nimetamise kuulda tahtnud. Veel enam puudu oli aga festivali kunstilise juhi Ingomar Vihmari hääl. Enam-vähem kõik tema esinduslikud funktsioonid näisid küll teiste korraldajate (st peamiselt tegevjuhi Viivika Orula) poolt täidetud saavat (Ingomar Vihmar ei võtnud sõna ei festivali avamisel ega lõpetamisel), ent sellest tekkiski küsimus, kes seda festivali siis ikkagi loomingulises mõttes juhib. Kunstilise juhi kui kuraatori nägu programmist igatahes vastu ei kumanud.

Ilmselt seisabki festivalil paratamatult ees mõningane oma identiteedi (ümber?)kontseptualiseerimine või täpsustamine ka selles osas, muuhulgas selleks, et festival suudaks end nähtavuse ja kajastatavuse mõttes paremini kehtestada.

 

[1] Vt nt Hanna Linda Korbi artiklit youtuber’itest Müürilehes

[2] Bill Bowersi “Sõnadetagi selge” on ingliskeelse nime “It Goes Without Saying” all Vimeos täispikkuses üleval

[3] Nagu ütles Veiko Märka: “Kommentaar: Jumala ja venelaste vahel” Sirp 26.09.2014

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: