Keelesäuts. Laadivaheldusest
Kuidas käänata sõna "iive"? Aga sõna "hoob"? Toimetajate ja ilmselt ka õpetajate jaoks on need küsimused, ka vastused ja teiste, abivajajate pidev eksimine tavalised. Teeme siis asjad selgeks.
Mõlemad sõnad on laadivahelduslikud ehk neis on ühes käändes b, seises v.
Sõna iive (tähendus ‘juurdekasv’) käändub nagu mõte, mis, tõsi küll, ei ole laadi-, vaid vältevahelduslik, kuid tuleb vaid meeles pidada, et seal, kus mõtte puhul on kaks t-d, on iibe puhul nõrk b. Ja seal, kus ütleme ühe t-ga, näiteks mitmuse seesütlevas mõtetes, on iibe puhul iivetes. Kuigi, jah, sõna iive kasutame üldiselt vaid ainsuses. Nõnda siis: kui kusagil räägitakse Eesti iibest, on kõik hästi, samamoodi nagu kui räägitakse Eesti mõttest. Kui aga lugu on Eesti iivest*, on midagi valesti läinud – me ei räägi ka ju Eesti mõtest*, vaid ikka mõttest. Nii ka iibest.
Sõna hoob sobib siia hästi paariliseks, sest muu jutt on sama – b ja v muudkui vahelduvad, aga käänetes täpselt vastupidi: omastav kääne (mille?) ei ole mitte tugevas, vaid nõrgas astmes: hoova. Eeskujusõnaks tuleb võtta külm ja b-v-vahelduse aitab õigeks sättida sõna leib. Moodustame näiteks mitmuse osastava: õige on tuleb liigutada hoobasid ehk hoobi.
* väär vorm on märgitud tärniga.
Kuula Vikerraadio "Keelesäutse" siit.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio