Tõnu Karjatse filmikomm. Hoiatuseks ja soovituseks ({{commentsTotal}})

"Kalatüdruk Dory" Autor/allikas: kaader filmist

Hooaja esimese filmikommentaari jagan pooleks: hoiatuseks ja soovituseks. Hoiatuseks vaatamata sellele, et kunsti üle levinud arvamuse kohaselt vaielda ei tuleks. Võib vaid arvata, kes on sihtgrupp Dan Kani ja Daniel Schweinerti "Taskunoamehele" (2016), mis sai tänavu Sundance’il parima lavastajaauhinna.

Esimese poole tunni põhjal võib eeldada, et see film meeldiks neile, kelle lemmikfilmide hulka kuulub näiteks "American Pie" kõigi oma järgedega (1999-2012). Hea maitse piiride ületamises pole Hollywoodi meelelahutuskinos midagi uut, labasusega hiilgav "Taskunoamees" võib aga petlikult mõjuda neile, kes usaldavad Sundance’i kui teatud sõltumatu kino kvaliteedimärgi ega tea, et selle taga võib peituda ka lihtne allapoolevööd nalju täis pikitud pildirida.

"Taskunoamees" räägib üksikul saarel lootuse kaotanud ja enesetappu üritavast Hankist (Paul Dano), kes kõri ümber pingule tõmbuvast silmusest välja rabeleb, kuna märkab kaldale uhutud kahvatut tüüpi (Daniel Radcliffe). Saarelt pääseb Hank arvatava laiba kõhutuulte abil ja kodutee leidmiseks elustub kahvatul, suust joogivett välja purskaval kehal veel üks organ. Seda filmi võis küll olla lõbus kirjutada ja teostada, kuid seda pole põrmugi lõbus vaadata. Tuleb tunnistada, et mingil määral taandub see hukkamõist esteetilisele maitsele, kuid paistab, et ka lavastuse eest antud auhind Sundance’il oli liiast, kui arvestada seda, kui palju tehakse fantaasiarikkaid filme reaalsuse hägustumisest. Et teada saada, millega "Taskunoamees" lõpeb, peaks seda minema teist korda vaatama. Esimese poole tunniga sai aga piisavalt selgeks see, et kogu film ongi üles ehitatud samasugustele naljadele, mis peaksid üks teist üle trumpama. Kuhu see oleks viinud, tõesti ei tea.

Tänase filmikommentaari soovitus on aga hoopis perefilm "Kalatüdruk Dory", mille juures võib väsinud vanem ka rahulikult korraks tukastada, filmi sõnumit mööda laskmata. Pixari ja Disney kompanii 3D-tehnikas valminud kalatüdruku lugu räägib uudishimulikust sinisest ookeanikalast Doryst ja tema sõpradest, keda ta kohtab seiklusrikkal teel tagasi koju. Uudishimu viib Dory välja kodusest akvaariumist, nagu neid võib kohata Ameerika veeparkides ja ta võtab nõuks oma vanemad uuesti üles otsida, saades seejuures üle ka oma peamisest puudusest, peaaegu olematust mälust.

"Kalatüdruk Dory" on lugu sõprusest, ühtehoidmisest ja teineteise aitamisest. Siin pole kahemõttelisi nalju ega närvidelekäivaid tegelaskujusid, millega Hollywoodi animafilmides püütakse pahatihti meeldida kinos igavlevatele pereisadele. Suuresilmse kalatüdruku seiklused on peaaegu vabad soorollidest, koomika on targalt vaoshoitud ning tegevus hoiab kütkes ka neid, kelle esimene eelistus kinos on võibolla hoopis üleelusuurused märulifilmid. Tagasihoidlikult on "Kalatüdruk Dory" tegijad suhtunud ka 3D võimalustesse - midagi ei muutu segavaks ja efekte pole tehtud efekti enese pärast. Õigupoolest on isegi raske leida põhjust, miks peaks see film olema just 3D-s. Mu seekordse kinokaaslase, seitsmeaastase tütre arvates, kellele see oli esimene niinimetatud prillifilm, oli ainuke vahe selles, et nende prillidega muutus pilt teravamaks. Erilist vaimustust ta kolmanda mõõtme sissetoomise vastu kinokunstis seekord üles ei näidanud, küll oli aga film ise tema arvates tore.

Autorid Andrew Stanton, kes tegi ka animamenuki "Kalapoeg Nemo" (2012), ja Angus MacLane on seadnud eesmärgiks väiksele vaatajale arusaadava loo edasiandmise, kusjuures käsitlemata ei jää ka tõsisemad probleemid nagu keskkonnareostus ja loomade õigused kalade näitel. Inimesed on kalatüdruku loos pigem juhmid kõrvaltegelased, kes selle segaduse tekitanud. Filmi peategelaste, inimlike kalakeste peamine soov on vabadus, mille saavutamise nimel on nad valmis tegema ka selgelt ülejõukäivaid pingutusi.

"Kalatüdruk Dory" on positiivselt laetud pildike humanistlikest väärtustest ja toimib nii ka omamoodi sotsiaalse õpikuna neile, kes oma kooliteed alles alustamas.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: