Tõnu Karjatse filmikomm. Hoiatuseks ja soovituseks ({{commentsTotal}})

"Kalatüdruk Dory" Autor/allikas: kaader filmist

Hooaja esimese filmikommentaari jagan pooleks: hoiatuseks ja soovituseks. Hoiatuseks vaatamata sellele, et kunsti üle levinud arvamuse kohaselt vaielda ei tuleks. Võib vaid arvata, kes on sihtgrupp Dan Kani ja Daniel Schweinerti "Taskunoamehele" (2016), mis sai tänavu Sundance’il parima lavastajaauhinna.

Esimese poole tunni põhjal võib eeldada, et see film meeldiks neile, kelle lemmikfilmide hulka kuulub näiteks "American Pie" kõigi oma järgedega (1999-2012). Hea maitse piiride ületamises pole Hollywoodi meelelahutuskinos midagi uut, labasusega hiilgav "Taskunoamees" võib aga petlikult mõjuda neile, kes usaldavad Sundance’i kui teatud sõltumatu kino kvaliteedimärgi ega tea, et selle taga võib peituda ka lihtne allapoolevööd nalju täis pikitud pildirida.

"Taskunoamees" räägib üksikul saarel lootuse kaotanud ja enesetappu üritavast Hankist (Paul Dano), kes kõri ümber pingule tõmbuvast silmusest välja rabeleb, kuna märkab kaldale uhutud kahvatut tüüpi (Daniel Radcliffe). Saarelt pääseb Hank arvatava laiba kõhutuulte abil ja kodutee leidmiseks elustub kahvatul, suust joogivett välja purskaval kehal veel üks organ. Seda filmi võis küll olla lõbus kirjutada ja teostada, kuid seda pole põrmugi lõbus vaadata. Tuleb tunnistada, et mingil määral taandub see hukkamõist esteetilisele maitsele, kuid paistab, et ka lavastuse eest antud auhind Sundance’il oli liiast, kui arvestada seda, kui palju tehakse fantaasiarikkaid filme reaalsuse hägustumisest. Et teada saada, millega "Taskunoamees" lõpeb, peaks seda minema teist korda vaatama. Esimese poole tunniga sai aga piisavalt selgeks see, et kogu film ongi üles ehitatud samasugustele naljadele, mis peaksid üks teist üle trumpama. Kuhu see oleks viinud, tõesti ei tea.

Tänase filmikommentaari soovitus on aga hoopis perefilm "Kalatüdruk Dory", mille juures võib väsinud vanem ka rahulikult korraks tukastada, filmi sõnumit mööda laskmata. Pixari ja Disney kompanii 3D-tehnikas valminud kalatüdruku lugu räägib uudishimulikust sinisest ookeanikalast Doryst ja tema sõpradest, keda ta kohtab seiklusrikkal teel tagasi koju. Uudishimu viib Dory välja kodusest akvaariumist, nagu neid võib kohata Ameerika veeparkides ja ta võtab nõuks oma vanemad uuesti üles otsida, saades seejuures üle ka oma peamisest puudusest, peaaegu olematust mälust.

"Kalatüdruk Dory" on lugu sõprusest, ühtehoidmisest ja teineteise aitamisest. Siin pole kahemõttelisi nalju ega närvidelekäivaid tegelaskujusid, millega Hollywoodi animafilmides püütakse pahatihti meeldida kinos igavlevatele pereisadele. Suuresilmse kalatüdruku seiklused on peaaegu vabad soorollidest, koomika on targalt vaoshoitud ning tegevus hoiab kütkes ka neid, kelle esimene eelistus kinos on võibolla hoopis üleelusuurused märulifilmid. Tagasihoidlikult on "Kalatüdruk Dory" tegijad suhtunud ka 3D võimalustesse - midagi ei muutu segavaks ja efekte pole tehtud efekti enese pärast. Õigupoolest on isegi raske leida põhjust, miks peaks see film olema just 3D-s. Mu seekordse kinokaaslase, seitsmeaastase tütre arvates, kellele see oli esimene niinimetatud prillifilm, oli ainuke vahe selles, et nende prillidega muutus pilt teravamaks. Erilist vaimustust ta kolmanda mõõtme sissetoomise vastu kinokunstis seekord üles ei näidanud, küll oli aga film ise tema arvates tore.

Autorid Andrew Stanton, kes tegi ka animamenuki "Kalapoeg Nemo" (2012), ja Angus MacLane on seadnud eesmärgiks väiksele vaatajale arusaadava loo edasiandmise, kusjuures käsitlemata ei jää ka tõsisemad probleemid nagu keskkonnareostus ja loomade õigused kalade näitel. Inimesed on kalatüdruku loos pigem juhmid kõrvaltegelased, kes selle segaduse tekitanud. Filmi peategelaste, inimlike kalakeste peamine soov on vabadus, mille saavutamise nimel on nad valmis tegema ka selgelt ülejõukäivaid pingutusi.

"Kalatüdruk Dory" on positiivselt laetud pildike humanistlikest väärtustest ja toimib nii ka omamoodi sotsiaalse õpikuna neile, kes oma kooliteed alles alustamas.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



9. mai rongkäik9. mai rongkäik
Anders Härm: traditsioon & trauma – Aasta ema & 9. mai juhtumid

Siiri Oviiri “Aasta ema skandaalist” on nüüd juba mõnevõrra aega mööda läinud, mistõttu saab sellele nüüd ehk veidi rahulikumalt tagasi vaadata. Kuigi ka 9. maist saab varsti juba kaks nädalat, käivad vaidlused sel teemal jätkuvalt edasi. Järgnevas lühiessees huvitab mind nende kahe juhtumi näitel küsimused traditsioonist ja traumast nii personaalsetes kui ka kollektiivsetes subjekti-positsioonides ning eelkõige see, mida nendega peale hakata.

operett "Linnukaupleja"operett "Linnukaupleja"
Estonias esietendub Carl Zelleri operett "Linnukaupleja"

Rahvusooper Estonias esietendub homme Carl Zelleri operett "Linnukaupleja".

FILM
"Tschick"
Greta Varts andis uued filmisoovitused

"Terevisiooni" tuli külla filmikriitik Greta Varts, kes tõi esile, mida põnevat ka kinolinal neil päevil näidatakse.

TEATER
Ivar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

KIRJANDUS
Reet Hiiemäe
Folkloristika aastapreemia laureaat on Reet Hiiemäe

Eesti folkloristika aastapreemia 2016. aastal tehtud töö eest pälvis Reet Hiiemäe

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Arvo Pärt
Arvo Pärdile anti üle paavsti kultuurinõukogu tunnustus "Per artem ad Deum"

Poola Vabariigi suursaatkonnas Tallinnas toimus täna tseremoonia, mille käigus anti Arvo Pärdile üle paavsti kultuurinõukogu medal „Per artem ad Deum“ („Kunsti kaudu Jumala poole“). Medali saajaid tunnustatakse kultuurialaste saavutuste eest, mis on aidanud oluliselt kaasa dialoogi loomisele eri kultuuride vahel kaasaegses maailmas ning seeläbi innustanud inimesi arendama enda ainukordsust.

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver: ei tohi. magama. jääda

Me kaotame selle sõja päris kindlasti. Selle sõja, mida veel ei ole. Mis peagi puhkeb. Kui me oma pisikese aru ja iibega ei taipa märgata midagi, mis meile antud kosmosest ammu enne kui 700 aastat, mida millegipärast eestluse vanuseks peetakse.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk