Kultuurikommentaar: sadul sea seljas
Nädalavahetusel suvaliselt telekapulti klõpsides sattusin juhuslikult Tallinna merepäevade kontserdi kordusele, kus armastatud lauljad esitasid rahvas seas palavalt armastatud igihaljaid merelaule. Mitmed neist lauljatest olid ooperisolistid. Selles saates kuuldu tuletas meelde ühe kivi, mis mu kinga sees juba aastaid häirinud on.
Ooper on väärikas žanr ja koolitatud ooperihääli oma aariaid esitamas kuulata ongi nauding.
Süldilaulud on üldrahvalik žanr, mida on harjutud koos jorutama. Lepime kokku, et merelaulud on süldilaulude ehk estraadi alamliik.
Ja kui siis väärikale ooperilauljale antakse ette üks lihtne merelauluke, hakkab asju juhtuma: ei, mitte mingil juhul ei saa ta seda laulu esitada nii nagu tavaline poplaulja ta kõrval või kaasa laulev inimene publikust. Ta on ju ooperilaulja, järelikult peab ta seda laulu esitama nagu ooperilaulja.
Kui aaria puhul kõlab häälepaisutamine ja -väristamine loomuliku osana ja meisterlikkuse näitajana, siis süldilaulu puhul hakkab ruttu piinlik - väärikas inimene oma olemuselt lihtsat laulukest võltsilt paisutamas. Nagu sadul sea seljas, kuidagi ei passi.
Aga enamus publikust on vaimustuses, sest ooperilaulja justkui õilistab neid lihtsaid laulukesi: mõtleks, isegi TEMA võttis seda laulu laulda, peab ikka hea asi olema! Ja inimesele tundub, et ta saab osa kõrgkultuurist, on ka korraga kultuurne.
Komme aeg-ajalt ooperilauljaid rahvalikke lemmikuid esitama kutsuda on moodi läinud juba mitukümmend aastat tagasi. Nii populariseeriti pikalt Jassi Zahharovit poplugude ooperikastmes esitajana ja nõnda kõlas lausa vabariigi aastapäeval "Kauges külas" ühe kauge ooperisolisti esituses. Inimesed rõõmustasid siiralt nagu lapsed tsirkuses - mõtle, tumedanahaline mees laulab, kuidas tahab saada pruuniks teiseks juuniks!
Ikkagi palagan, mitte kõrgkultuur. Las jääda kumbki oma klassi, neile mõlemale on kohad täiesti olemas. Kuid neid omavahel segada kõlab piinlikult ja näitab halba maitset. Palun mitte rohkem teha!
Toimetaja: Valner Valme