Raul Järg: linnaruumis näeb sageli kakofooniat, kus igaüks jorutab oma helistikus ({{commentsTotal}})

Tallinna linnaruum Autor: ERR/Ülo Josing

Algava disaininädala sissejuhatuseks: Virtuaalne maailm juurdub üha tugevamalt meie, eestlaste identiteeti. Suur osa veel paar aastakümmet tagasi aega ja vaeva nõudnud argiaskeldustest on kolinud n-ö pärismaailmast virtuaalsesse. Elu võrgus omandab järjest enam väärtust. Meil on põhjust rõõmus olla, sest Eesti on e-vallas mitmes osas teerajaja.

Arhitektina aga tunnen muret. Olles poole jalaga virtuaalmaailmas, tekib kiusatus füüsilist ruumi järjest vähem tähtsustada või sellest isegi mööda vaadata. Kõigi virtuaalmaailma võlude juures tuleb tõdeda, et digitaalne verivorst kõhtu ei täida ja virtuaalne maja tuule eest ei kaitse.

Äri, töö ja suhtluse digitaliseerumine on meie eluviise muutnud märksa kiiremini, kui veel veerandsajandi eest oodata osati. Seetõttu on eriti oluline, et füüsiline ruum toetaks meie igapäevategemisi ja kiiresti muutunud eluviisi. See saab juhtuda vaid siis, kui mõistame, et ruum ja arhitektuur on enamat kui korrastatud ehitusmaterjalide kogum, kui käsitleme seda elutähtsa tugisüsteemina. Vaid kogukonna ühiste jõupingutustega võime jõuda linna kui elukeskkonnani, mis toetab meie eluviisi. Asjata ei öelnud Itaalia arhitekt Giancarlo De Carlo, et arhitektuur on liiga tähtis, et jätta seda ainult arhitektidele.

Põhiseadus kinnitab, et Eesti loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Loodusressurssidest rääkides ei piirduta ammu enam maapõues ning väljaspool linnu maa peal asuvate varadega. Ka ruum, eriti linnaruum, on elukeskkonnana ressurss. Ühe koha peale saab ehitada ühe maja ja kui see keskkonda "reostab", siis ikka aastakümneteks.

Ehitusmahust kolmandiku annab meil valitsussektor ja ruumilisi otsuseid langetavad omavalitsused. Eesti omavalitsuse võimekus näha sõiduteedest ja majadest kaugemale, võimekus sisuliselt suunata ruumilist arengut, on aga väga erinev. Ning ka erinevates omavalitsustes tähendab ruumilise arengu suunamine väga erinevaid asju – Tallinnas sigaduste vältimist, Piirissaares aga, et üldse midagi ehitataks.

Mullu korraldas Pärnu linn kiirustades ja õiguslikus mõttes ka räpakalt Rail Balticu Pärnu ühisterminali arhitektuurivõistluse. Tulemused kaevati kohtusse, hiljuti päädis vaidlus riigikohtu otsusega, mis muuhulgas sedastab: "Arhitektuurikonkursil toimub võistlus muuhulgas tööde kunstilise taseme alusel". Riigikohus soovis kindlasti parimat, aga niisugune väide on sama, kui öelda, et kohtunikud langetavad otsuse hageja või kostja kasuks parema õigekirja alusel.

Arhitektuur ja disain on alati tervik, kuigi koosneb erinevatest komponentidest. Üks olulisemaid neist on kasutatavus. Arhitektuuri lihtsalt kunstiks tembeldada on ohtlik lihtsustus, mis vaatab asja olemusest kaugelt mööda. Arhitektuur ei ole lihtsalt ilusad majad, vaid meie elukeskkond ja selle pidev ümberkorraldamine.

Virtuaalruumis on Eestil palju, mille üle uhke olla. Aga mis on pärismaailmas, päris ruumis, see rikkus, mida saaks uhkusega ette näidata? Tallinna vanalinn? Kuid see on loodud eelnevate põlvkondade poolt. Mida on tänasel põlvkonnal ette näidata, mille loomise üle uhke olla? 

Arhitektuur väljendab kultuuri ambitsioone. Eesti Vabariigi alguses näitas riigikogu hoone ette tee, kuhu pürgida, kuidas olla innovatiivne, püüda teha midagi julgelt ja teistmoodi. See maja mängis arhitektidele ette noodi, mille järgi häälestuda. Ja mitte ainult arhitektidele vaid ka tellijatele, kogu ühiskonnale. Täna kogeme linnaruumis paraku sageli kakofooniat, kus igaüks jorutab oma helistikus. Kuidas peaks toimuma joondumine täna?

Seaduse järgi peaks selleks joondajaks ja dirigendiks olema eelkõige omavalitsused, riik tervikuna. Paraku ei saa nad aga sageli ruumilise planeerimise ja ehitatud keskkonna kujunemise suunamisega mõistlikul viisil hakkama. Ja teisiti ei saakski see olla, sest kogu vastutus on antud omavalitsustele, aga vahendeid, sh ka inimresurssi neil enamasti selleks pole. Omavalitsused on jäetud elukeskkonna kujundamisega seotud probleemide lahendamisel üksi ning igaüks teeb nagu oskab (või ei oska). Kuigi erinevatel hinnangutel on 5-10 protsenti SKT-st seotud ehitussektoriga, on sellel valdkonnal lastud minna sisuliselt isevooluteed. 

Ka kavandatav haldusreform valdade liitmise näol ei aita planeerimise ja ehitamise kompetentsi oluliselt koondada. Isegi 80 omavalitsusüksuse jaoks ei jagu tugevaid spetsialiste. Mu kadunud vanaisa armastas öelda: "Mul on palju jõudu, aga kõik keha mööda laiali". Niisamuti on ka Eestis olemas inimesed, kes suudaksid elukeskkonna kui väärtuse, ressursi kujunemist juhtida, kuid nende jõud on hajutatud ja haare nõrk. Kui soovime tulevikus olla uhked mitte ainult virtuaalse vaid ka reaalse ruumi üle, tuleb linnaplanerimise valdkonna ümberkorraldamisel astuda pikemaid samme. Me väärime paremat elukeskkonda, sest linnaruum pole liftišaht.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Mikk Pärnits. Keele nõiduslik mõju

Sõnumise ja algkeele otsinguil.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.