Jürgen Rooste ja Ivar Sild: meie oleme kolekirjanikud ({{commentsTotal}})

19. septembril esietendub Vabal Laval Jürgen Rooste lavastatud ja algatatud vaate- ja kuuldemäng "sugu: M", kus lisaks Roostele pearollides veel Ivar Sild ja Kaur Riismaa ning kaasa teevad Siim Aimla, Marko Martinson, Meelis Oidsalu, Meelis Tasur, Asko Künnap ja Sveta Grigorjeva. Rooste ja Sild andsid intervjuu hooaja esimesele "OPile", millest kärpimata versiooni sõnas ja pildis saab näha ja lugeda kultuuriportaalist.

Kõigepealt intervjueerisid Jürgen Rooste ja Ivar Sild teineteist, aga mitte niisama lihtsalt, vaid füüsiliselt (vaadake juuresolevat videot).

Ivar Sild: Kuule, Jürgen, mis kuradi pärast sa selle lavastuse teed?

Jürgen Rooste: Tead, mingi hetk hakkas õudselt nagu pigistama kuskilt, vaata mul tuli postkasti mingi selline punane bülletään, et "Kogu tõde homoliikumise valedest" ja siis ma lugesin seda sitta, noh sihukene totaalne jauramine vale, mul hakkas niiviisi pitsitama, mõtlesin ühe luuleõhtu teha, kus me räägiks sellest asjast ja ma sain aru, et luuleõhtu ei ole ainus siuke formaat, et see peab olema mingi kaasaegne teater, mingi hullus, mingi imelik asi, kus me räägime sellest, mis me tunneme ja mõtleme meestena, mitte mitte ainult homodest, vaid üldse – naistest, kuidas mehed olla, kuidas hakkama saada, kuidas elada, kõik see.

IS: Hmm! Ja selleks sa valisid nüüd välja kaks kolleegi luuletajat, mitte professionaalset näitlejat.

JR: Näitlejatega ei saaks seda tükki teha. Näitlejad ei oskaks, siis nad hakkaks näitlema ja see oleks mingi totaalne jama noh, selles mõttes, et ma ma ei saaks näitlejatega lavastada mingit tükki, kus me siiralt räägime mingist oma elu asjast ja sellest neetud... noh, kuidas meie hakkama saame.

IS: Palju sa enda elu pealt maha viksisid?

JR: Me räägime siin tükis kõik iseendast põhimõtteliselt, meil on väga valusad kohad, kus me räägimegi endast, aga tegelikult mitte.

IS: Mis võiks olla selle tüki kokkuvõtlik kujund?

JR: Mõtlesin, kas poistebänd või pihtimusnurk või sihukesed vanad sõbrad üksteist kaelustamas, tantsimas koos. Trenni tegemas koos. Poistebänd, sihuke nukker poistebänd. Vanade meeste allakäinud nukker poistebänd. Poe taga või kuskil jumal teab kus.


JR: Ivar, ütle, kas sinu jaoks oli piin ka tulla teatritükki tegema?

IS: Kuule, kui sa arvad, et ma ei ole edev, siis sa natuke eksid, ma olen tohutult edev. Aga kuna ma olen üsna näitlejate suguvõsast, siis ma olen aru saanud, et ega mul seda annet seal lava peal küll ei ole.

JR: Kaur Riismaa ütles, et ma ekspluateerin sind kuidagi, et sa oled nagu kohustuslik homoseksuaal lava peal. Tunned sa ennast sihukese kohustusliku ärakasutatud homona?

IS: No ütleme nii, et ma tunnen nagu väikest kohusetunnet, et parim sõber on lolliks läinud keskeas, hakkab mingit tükki tegema raamatute asemel, et ju siis tuleb talle appi tulla.

JR: Aga see teatri vorm, see on ka ju luuletus, kas ei oleks nagu imelik, pikk imelik väga veider luuletus.

IS: No ma ei tea, kui ma luuletust kirjutades nii palju veniksin, siis ma oleks väga halb luuletus. 29.49.

JR: Miks Kauri ei ole?

IS: Ma arvan, et ta on ainuke inimene, kes teab, mida tuleb teha ellujäämiseks – abielluda.


Valner Valme: Mis teil viga on?

IS: Mis meil viga ei ole? Jah.

JR: Minu meelest mul pole suurt häda midagi, võiks nagu täitsa elada ja olla, aga mõnikord on tunne, et siia sellesse kogukonda või ühiskonda ma alati nagu ei passi või ei sobi, aga see on mul väiksest saati nii olnud! Ma olen alati natuke nagu imelik või kõrval või üksi, aga tegelikult ma mõtlen, et see on õige eestlase tunne. Õige eestlane ongi imelik, kõrval ja üksi, kõik muu on võõras ja minu vastu.

IS: Ma just mõtlesin, et hetkel mul ei olegi viga midagi, ma olen fabulous, selles mõttes, et elan metsa sees, kirjutan, ja siis pean ma sinuga tegelema, ja sul on midagi viga, raudselt.

VV: Mis takistab meestel tegelda nende asjadega, millega nad tahavad?

JR: Kui me seda tükki tegime, siis me leidsime, et suur jagu meist, kes me siin osaleme, oleme kõik nagu pooleldi koduperenaiste rollis, et me kõik teeme süüa täitsa ja me koristame ja niiviisi, võibolla rohkemgi kui meie elukaaslased mingis etapis ja selles mõttes ma ei usu, et miski suudaks meid takistada. Et see oleks ainult pesemata nõude virn.

IS: See on sõltumata soost eks ole, et literaat istub tavaliselt ju kodus, eelistab kodukeskkonda. Vähemalt, ütleme, ilukirjanik kui selline. Et mingit kontorit ta ei hakka ju linnas üürima, et kirjutada, seega järelikult kõik, mis sa kodus teed, pead sa ära tegema. Ja arvatavasti ei ole ükski kirjanik nii matšo, et ütleks, et minu asi ei ole nõusid pesta või last ära tuua või...

JR: Mõni on. Aga meie oleme muidugi kolekirjanikud, mitte ilukirjanikud ja selles mõttes mul on tunne, et mis on praeguse aja suund või mis on loomulik, mis on kogu kunstiga juhtumas, et kogu kunst astub inimesega kontakti. See on alati olnud aegade algusest saati kunsti roll ja selles mõttes pole midagi imelikku, et kirjanikud või kirjandus on ka lava peal ja kõneleb inimesega otse.

Ja me ajasime selle enda jaoks palju keerulisemaks, sest me vahepeal räägime hoopis ilma sõnadeta ja vahepeal räägime selliseid lugusid, mida me kohe otse kirja ei saa panna või ei taha panna, aga me räägime neid siis inimestele oma selles keeles ja selles tundes, mis meil lava peal sel hetkel tuleb.

IS: Mul kodus öeldi hästi: kuuldes sinu kirjanduslikest proovidest, et mis tänapäeva kunstiinimestel viga – mitte midagi sa oskama ei pea, aga lähed lavale ja muudkui teed.

JR: Ja kolm kuud järjest me oleme juba teinud seda, mida me ei oska, ja väga kirglikult.

VV: Mingi seos tekib "sugu N"-iga, kas ulatate "sugu N"-ile käe või annate pigem vastu näppe?

JR: Meie suhe naistesse on austav ja imetlev ja armastavgi ja "sugu N-i" mõne tegelasega nüüd ma olengi natuke rääkinud. Meil on väiksed riimid seal sees. Et kui keegi on riimidega luule sõber, siis ta võib tulla ja vaadata meie tükki ja leida sealt mõne pisikese riimi "sugu N"-i poole, aga tegelikult meie lugu on ikka teistsugune. Kas te olete näinud Monty Pythoni "Elu mõtte" filmi? Vaat meie tükk ei ole üldse selline.

IS: Tegelikult ongi niimoodi, et sa võid ükskõik millise mingi grupi keskse loo teha, on ta siis soopõhine või mille põhine, ilma vastand- või kõrval- või paralleelgrupita sa tegelikult ei saa hakkama, et kuidas saavad teha mehed tükki ilma naisteta, ehk kuidas saab "sugu M" olla ilma "sugu N"-ita?

JR: Jah, ja teine asi, et lähteimpulss oli kole kriitiline või jõuliselt selline et, vaatame nendele valukohtadele otsa, aga milleni me välja jõuame? Ikkagi, et me oleme inimestena leebemad või soojemad ja me ikkagi hakkasime tegelema inimlike probleemidega või noh, meheks olemise probleemidega, nii et see lõppkokkuvõttes on üks imelik kurblik komöödia. Ma ütlen, et teinekord on tunne, et me oleme nagu natuke soomlased seal lava peal.

IS: On omad probleemsed kohad, mida on raske endast välja saada. Sest me ei käitu ise niimoodi. Me proovime suhestuda mingite rollidega, mis on meile võõrad tegelikult.

JR: Mitte Stanislavskilikus mõttes.

IS: See on meie puhul võimatu praktiliselt.

JR: See Stanislavski, teda me lavale ei lase. Aga siin on veel üks väike nõks, et me oleme seal mingis mõttes väga ise. Ja kui meil mingil hetkel tekib sein ette või blokk ette, me ei ole seda proovis teinud, aga mul on alati mõttes, et kui mingil hetkel on sihuke seis, et rongile tuleb sein vastu, siis me lõpuks oleme ju luuletajad seal lava peal, ja siis me seisame publikuga vastamisi, me võime rahulikult lõpuks lugeda ka oma luuletusi, mis räägivad sellest samast asjast ja me ikkagi räägime selle loo ära, et kui mingi jumalik õnnetus peaks meile kaela langema, et kõik tuled kustu, siis etendus toimub ikka. Kui elektrit ei ole, toimub ikka.

IS: Jah, selles mõttes ei ole probleemi, me oleme ikkagi grafomaanid, teksti voolab meist elusast peast ja surnud peast.

JR: Kolekirjanikud.

IS: Jah.



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: