Jürgen Rooste ja Ivar Sild: meie oleme kolekirjanikud ({{commentsTotal}})

19. septembril esietendub Vabal Laval Jürgen Rooste lavastatud ja algatatud vaate- ja kuuldemäng "sugu: M", kus lisaks Roostele pearollides veel Ivar Sild ja Kaur Riismaa ning kaasa teevad Siim Aimla, Marko Martinson, Meelis Oidsalu, Meelis Tasur, Asko Künnap ja Sveta Grigorjeva. Rooste ja Sild andsid intervjuu hooaja esimesele "OPile", millest kärpimata versiooni sõnas ja pildis saab näha ja lugeda kultuuriportaalist.

Kõigepealt intervjueerisid Jürgen Rooste ja Ivar Sild teineteist, aga mitte niisama lihtsalt, vaid füüsiliselt (vaadake juuresolevat videot).

Ivar Sild: Kuule, Jürgen, mis kuradi pärast sa selle lavastuse teed?

Jürgen Rooste: Tead, mingi hetk hakkas õudselt nagu pigistama kuskilt, vaata mul tuli postkasti mingi selline punane bülletään, et "Kogu tõde homoliikumise valedest" ja siis ma lugesin seda sitta, noh sihukene totaalne jauramine vale, mul hakkas niiviisi pitsitama, mõtlesin ühe luuleõhtu teha, kus me räägiks sellest asjast ja ma sain aru, et luuleõhtu ei ole ainus siuke formaat, et see peab olema mingi kaasaegne teater, mingi hullus, mingi imelik asi, kus me räägime sellest, mis me tunneme ja mõtleme meestena, mitte mitte ainult homodest, vaid üldse – naistest, kuidas mehed olla, kuidas hakkama saada, kuidas elada, kõik see.

IS: Hmm! Ja selleks sa valisid nüüd välja kaks kolleegi luuletajat, mitte professionaalset näitlejat.

JR: Näitlejatega ei saaks seda tükki teha. Näitlejad ei oskaks, siis nad hakkaks näitlema ja see oleks mingi totaalne jama noh, selles mõttes, et ma ma ei saaks näitlejatega lavastada mingit tükki, kus me siiralt räägime mingist oma elu asjast ja sellest neetud... noh, kuidas meie hakkama saame.

IS: Palju sa enda elu pealt maha viksisid?

JR: Me räägime siin tükis kõik iseendast põhimõtteliselt, meil on väga valusad kohad, kus me räägimegi endast, aga tegelikult mitte.

IS: Mis võiks olla selle tüki kokkuvõtlik kujund?

JR: Mõtlesin, kas poistebänd või pihtimusnurk või sihukesed vanad sõbrad üksteist kaelustamas, tantsimas koos. Trenni tegemas koos. Poistebänd, sihuke nukker poistebänd. Vanade meeste allakäinud nukker poistebänd. Poe taga või kuskil jumal teab kus.


JR: Ivar, ütle, kas sinu jaoks oli piin ka tulla teatritükki tegema?

IS: Kuule, kui sa arvad, et ma ei ole edev, siis sa natuke eksid, ma olen tohutult edev. Aga kuna ma olen üsna näitlejate suguvõsast, siis ma olen aru saanud, et ega mul seda annet seal lava peal küll ei ole.

JR: Kaur Riismaa ütles, et ma ekspluateerin sind kuidagi, et sa oled nagu kohustuslik homoseksuaal lava peal. Tunned sa ennast sihukese kohustusliku ärakasutatud homona?

IS: No ütleme nii, et ma tunnen nagu väikest kohusetunnet, et parim sõber on lolliks läinud keskeas, hakkab mingit tükki tegema raamatute asemel, et ju siis tuleb talle appi tulla.

JR: Aga see teatri vorm, see on ka ju luuletus, kas ei oleks nagu imelik, pikk imelik väga veider luuletus.

IS: No ma ei tea, kui ma luuletust kirjutades nii palju veniksin, siis ma oleks väga halb luuletus. 29.49.

JR: Miks Kauri ei ole?

IS: Ma arvan, et ta on ainuke inimene, kes teab, mida tuleb teha ellujäämiseks – abielluda.


Valner Valme: Mis teil viga on?

IS: Mis meil viga ei ole? Jah.

JR: Minu meelest mul pole suurt häda midagi, võiks nagu täitsa elada ja olla, aga mõnikord on tunne, et siia sellesse kogukonda või ühiskonda ma alati nagu ei passi või ei sobi, aga see on mul väiksest saati nii olnud! Ma olen alati natuke nagu imelik või kõrval või üksi, aga tegelikult ma mõtlen, et see on õige eestlase tunne. Õige eestlane ongi imelik, kõrval ja üksi, kõik muu on võõras ja minu vastu.

IS: Ma just mõtlesin, et hetkel mul ei olegi viga midagi, ma olen fabulous, selles mõttes, et elan metsa sees, kirjutan, ja siis pean ma sinuga tegelema, ja sul on midagi viga, raudselt.

VV: Mis takistab meestel tegelda nende asjadega, millega nad tahavad?

JR: Kui me seda tükki tegime, siis me leidsime, et suur jagu meist, kes me siin osaleme, oleme kõik nagu pooleldi koduperenaiste rollis, et me kõik teeme süüa täitsa ja me koristame ja niiviisi, võibolla rohkemgi kui meie elukaaslased mingis etapis ja selles mõttes ma ei usu, et miski suudaks meid takistada. Et see oleks ainult pesemata nõude virn.

IS: See on sõltumata soost eks ole, et literaat istub tavaliselt ju kodus, eelistab kodukeskkonda. Vähemalt, ütleme, ilukirjanik kui selline. Et mingit kontorit ta ei hakka ju linnas üürima, et kirjutada, seega järelikult kõik, mis sa kodus teed, pead sa ära tegema. Ja arvatavasti ei ole ükski kirjanik nii matšo, et ütleks, et minu asi ei ole nõusid pesta või last ära tuua või...

JR: Mõni on. Aga meie oleme muidugi kolekirjanikud, mitte ilukirjanikud ja selles mõttes mul on tunne, et mis on praeguse aja suund või mis on loomulik, mis on kogu kunstiga juhtumas, et kogu kunst astub inimesega kontakti. See on alati olnud aegade algusest saati kunsti roll ja selles mõttes pole midagi imelikku, et kirjanikud või kirjandus on ka lava peal ja kõneleb inimesega otse.

Ja me ajasime selle enda jaoks palju keerulisemaks, sest me vahepeal räägime hoopis ilma sõnadeta ja vahepeal räägime selliseid lugusid, mida me kohe otse kirja ei saa panna või ei taha panna, aga me räägime neid siis inimestele oma selles keeles ja selles tundes, mis meil lava peal sel hetkel tuleb.

IS: Mul kodus öeldi hästi: kuuldes sinu kirjanduslikest proovidest, et mis tänapäeva kunstiinimestel viga – mitte midagi sa oskama ei pea, aga lähed lavale ja muudkui teed.

JR: Ja kolm kuud järjest me oleme juba teinud seda, mida me ei oska, ja väga kirglikult.

VV: Mingi seos tekib "sugu N"-iga, kas ulatate "sugu N"-ile käe või annate pigem vastu näppe?

JR: Meie suhe naistesse on austav ja imetlev ja armastavgi ja "sugu N-i" mõne tegelasega nüüd ma olengi natuke rääkinud. Meil on väiksed riimid seal sees. Et kui keegi on riimidega luule sõber, siis ta võib tulla ja vaadata meie tükki ja leida sealt mõne pisikese riimi "sugu N"-i poole, aga tegelikult meie lugu on ikka teistsugune. Kas te olete näinud Monty Pythoni "Elu mõtte" filmi? Vaat meie tükk ei ole üldse selline.

IS: Tegelikult ongi niimoodi, et sa võid ükskõik millise mingi grupi keskse loo teha, on ta siis soopõhine või mille põhine, ilma vastand- või kõrval- või paralleelgrupita sa tegelikult ei saa hakkama, et kuidas saavad teha mehed tükki ilma naisteta, ehk kuidas saab "sugu M" olla ilma "sugu N"-ita?

JR: Jah, ja teine asi, et lähteimpulss oli kole kriitiline või jõuliselt selline et, vaatame nendele valukohtadele otsa, aga milleni me välja jõuame? Ikkagi, et me oleme inimestena leebemad või soojemad ja me ikkagi hakkasime tegelema inimlike probleemidega või noh, meheks olemise probleemidega, nii et see lõppkokkuvõttes on üks imelik kurblik komöödia. Ma ütlen, et teinekord on tunne, et me oleme nagu natuke soomlased seal lava peal.

IS: On omad probleemsed kohad, mida on raske endast välja saada. Sest me ei käitu ise niimoodi. Me proovime suhestuda mingite rollidega, mis on meile võõrad tegelikult.

JR: Mitte Stanislavskilikus mõttes.

IS: See on meie puhul võimatu praktiliselt.

JR: See Stanislavski, teda me lavale ei lase. Aga siin on veel üks väike nõks, et me oleme seal mingis mõttes väga ise. Ja kui meil mingil hetkel tekib sein ette või blokk ette, me ei ole seda proovis teinud, aga mul on alati mõttes, et kui mingil hetkel on sihuke seis, et rongile tuleb sein vastu, siis me lõpuks oleme ju luuletajad seal lava peal, ja siis me seisame publikuga vastamisi, me võime rahulikult lõpuks lugeda ka oma luuletusi, mis räägivad sellest samast asjast ja me ikkagi räägime selle loo ära, et kui mingi jumalik õnnetus peaks meile kaela langema, et kõik tuled kustu, siis etendus toimub ikka. Kui elektrit ei ole, toimub ikka.

IS: Jah, selles mõttes ei ole probleemi, me oleme ikkagi grafomaanid, teksti voolab meist elusast peast ja surnud peast.

JR: Kolekirjanikud.

IS: Jah.



Tallinna Ülikool

Värsiteadlase Jaak Põldmäe mälestuseks korraldatakse rahvusvaheline konverents

Väljapaistev eesti värsiteadlane Jaak Põldmäe oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Tema mälestuseks peetakse Tallinna Ülikoolis 29.–30. septembril rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3“. Konverentsil esinevad juhtivad värsiteadlased Austriast, Eestist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Tšehhist, USAst ja Venemaalt. Ettekandjaid on veel Hollandist, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja isegi Colombiast.

Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: