Pastacas: Viljandi on kõige müstilisem linn ({{commentsTotal}})

Muusik Pastacas ehk Ramo Teder on viimasel ajal olnud tegev Puuluubi ja Upa-upa ubinakõnõ koosseisudes, andnud Pastacana välja koostöö ja töötlustealbumeid, aga Pastacana pole ta sooloalbumit välja andnud 12 aastat. Täna on ta juba Jaapani tuuril, enne seda andis intervjuu "OPile", milles lõikamata varianti lugege alt.

"Kui selle plaadi tervikut vaadata, siis seal on peal üks lugu nimega "Pohlad". Selle loo meeleolu jäi sihukeseks selle plaadi keskmeks pluss siis see nimi ise ka sobis sellele plaadile, niimoodi, et see on nüüd ühe loo järgi, mis ei ole küll plaadi hittlugu, aga ikkagi meeleolu mõttes määrav," kommenteeris Pastacas, miks "Pohlad".

Valner Valme: Mulle tundub, et sa oled hakanud hitte tegema.

Pastacas: Mulle ei tundu.

Kuidas sul need lood sünnivad, kas sa laulad peale oma luupivatele käikudele?

Peamiselt niipidi jah. Et teed enne instrumentaali või enne väikseid selliseid loojuppe. Tavaliselt ma kogun selliseid väikseid loojuppe, ideejuppe, neid mul koguneb kiiresti üsna palju. Ja siis ma neid ise kuulan, see on üks sõitude või reiside ajal mul üks lemmiktegevusi, neid oma loojuppe kuulata uuesti. Uuesti võtan ette mingid kataloogid, kus on mingi viiskümmend juppi või sada juppi või niimoodi, sõitude ajal uuesti käian neid juppe läbi. Ja siis tavaliselt hiljem hakkan sinna peale laulma lihtsalt. See tekst tuleb alati hiljem. Paljud on öelnud, et laulu tegemisel see on tegel't vale järjekord, et peaks nigu tekstist alustama, aga mul on peaaegu kõik korrad teistpidi.

Tekstidest rääkides, kuidas sul need seosed tekivad? Sul on üpris vabad seosed, mida sõnad tähistavad ja kuidas nad kõlavad.

No see on mulle võibolla lapsepõlvest jäänud, kui ma kuulasin väiksena välismaa muusikat, ingliskeelset muusikat, millest ma mitte midagi aru ei saanud, ja minu jaoks oli see selline abstraktne häälikute kogum, ja kui ma hiljem olen siis ära saanud tõlkida need lood, mis mulle väiksena meeldisid, ma olen nendes laulutekstides natuke pettunud, et see argisus või see reaalsus, mis nendes tekstides on, on olnud palju tavalisem, kui see, mis mul fantaasias oli nendest lugudest. Mulle õudselt meeldib, kui laulutekst ei ole nii väga konkreetne, jätab nagu vabaduse, et kui seal on pisut abstraktsust sees, siis see jätab selle minu jaoks nigu huvitavamaks ja ilusamaks.

Räägi Viljandi ajast. Sealt oled sa ise pärit ja paljuski sinu tunnetus pärit. Sul oli rott õlal ja flööt ja naturaalkitarriga mängisid Vennaskonna lugusid.

No see esimene assotsiatsioon, mis mul selle ajaga on, oled sina. Sinuga koos me käisime seal ja... See keskkooli lõpuaeg, kui moodustus selline suurem kamp inimesi sinna samamoodi ringi kõndima ja plokkflöötidega mängima ja laulma, see mõjutas küll.

Räägi pastakasüsteemist laiemalt.

Pastacas ongi pastakaga joonistamisest alguse saanud. Kooliajal joonistasin pastakaga, nagu ikka koolis, tunnis kõik nagunii on igav, mis sa ikka teed, hakkad midagi joonistama vihiku taha või tagaküljele ja hiljem, kui ma Kunstiakadeemiasse astusin, kus nagu traditsioonilised vahendid nagu pliiats või süsi või mis iganes, millega seal veel joonistada annab, need nagu ei sobinud nii hästi, see tehnika oli juba nii sees mul kooliajast. Ja siis, kui ma hakkasin muusikat tegema, siis esimesed näitused olid kunstiakadeemias nii, et ma panin oma muusika sinna taustaks mängima. Ja ma ise sel hetkel nagu pastakajoonistuste kaudu võtsin omale Pastaca muusikunimeks.

Räägi luuperist.

Luuper on põhimõtteliselt masin, tihti pedaalidega aparaat, kuhu tuleb ühendada, ükstapuha, mis sinna siis ühendada, kas kitarri või laulu või mingit muud instrumenti, mikrofone, siis ta salvestab teda ja ta jääb seda salvestamist kordama, sinna salvestuse peale saab võtta nagu kihte järjest juurde ja juurde. See on hästi lihtne masin selles mõttes, lihtsalt nagu kordusmasin, salvestamiskordusmasin on luuper eesti keeles.

Minu jaoks täielik varbaklaver.

Nojah, sel minu luuperil on rohkem nuppe, seal on võimalusi. Mul on kolmekohaline luuper, seal on lihtsalt nagu kolm luuperit ühes koos.

Sa oled luuperivirtuoos.

Ei usu küll. On muid, kes on palju paremad Eestis.

Sa oled ka kunstnik, aga viimasel ajal järjest rohkem tegutsed muusikuna, eks. Kuidas sul see süsteem käib?

Põhimõtteliselt on nii läinud jah. Mingi aeg tegin pikalt umbes võrdselt, veel trükkisin graafikat ja tegin pilte, maalisin, aga nüüd on mul on nii mitu projekti, Pastacale ehk sooloprojektile lisaks Upa-Upa koos Mari Kalkuni ja Tuulikki Bartosikuga ja Puuluup koos Marko Veissoniga ja see Puuluubi aktiivsus on just kasvanud. See suvi oli iga nädalavahetus festival, kus me esinesime ja siis oli veel hiiu kandle orkester, kus ma mängin ja neid muusikaprojekte on tulnud järjest juurde. See on võtnud selle aja siis kunstilt enda alla.

Kuidas sul praegu seosed Viljandiga on?

Ma käin seal kogu aeg, Viljandi on hästi ilus linn. Soomes tutvusin ühe vanapaariga, kellega ma rääkisin ja kui nad said teada, et olen Eestist pärit, küsisid, et mis on Eesti kõige ilusam linn, siis ma natuke mõtlesin ja ütlesin, et Viljandi, siis nad tegid sellise näo ja ütlesid, et absoluutselt, kõige müstilisem linn Eestis on Viljandi, see on nii ilus ja samas ka kummaline. Tunnen endiselt samamoodi.

Kuidas tekkisid su sidemed Jaapanis?

Jah, nüüd ma lähen jälle Jaapanisse uuesti kümneks-kaheteistkümneks päevaks just. See tekkis kõigepealt ühe sõbra kaudu, kellega ma olin koos Taikis (Helsingi kunstikõrgkool - VV), kus ma olin vahetusüliõpilasena ja seal oli üks samasugune tüüp nagu mina, et ta tegi muusikat, mängis kitarri, tegi ise lugusid ja tegi elektroonilist muusikat ka, ja samamoodi joonistas hästi palju, mitte küll pastakaga, vaid joonistas tušiga. Ja me avastasime, et meil on hästi palju ühiseid lemmikuid, ja kuidagi tema kaudu avanes Afterhours Recordsiga kontakt. Esimene kord käisin seal vist aastal 2002 ja pärast seda seal üks leibel annab minu plaate välja Jaapanis ja on organiseerinud minule ühe väikese tuuri ja on nüüd olnud kõik järgmised korrad seal sõitude taga.

Räägi Üllari lugu. Nooremana sa jutustasid seda igal koosviibimisel.

Äkki räägime koos? Üllar sisenes ruumi, ruum oli külm ning kõle, seintel rippusid rangetes raamides vanaaja mõtlejate näpujäljed. Teises nurgas lebas tükike vorsti. Üllar haaras taskust noa. Seis! Praegu pole aega nüpeldada vorsti, praegu tuleb hävitada viimne kui vaenlane, siis palun väga.

Aitäh!



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: