Martin Oja: puust maja Lutsu tänavas
Tartu multikultuurimaja Genialistide Klubi tähistab sel nädalal 10. sünnipäeva. Martin "Daysleeper" Oja meenutab sel puhul Genialistide Klubi algusaegu.
Vanast Lutsu-tänava klubist tulid kaasa suured padjad, või vähemalt idee nendest. Mõte siseruumis matkamisest, peaaegu et iseenda siseruumis, oma rännuvahendit sobivasse kohta sättides, et see siis lendava vaibana paigale jääks ja kõigel ümbritseval endast mööda ja üle laseks lennata. Aga padjaklubi see koht mõistagi polnud.
Uus Gen sama hubaseks ei saanud. Seal võimutses kivi; rohkem oli treppe, lagi oli kõrgemal ja saali hämarais nurkades võis veel kaua aimata kunagiste sportlaste varje, mis jalga puhkamata meenutasid maja võimla-minevikku. Seevastu vanas Genis oli kõik puust, vähemalt praegu tundub nii. Vana-Geni hing oli üleni puust ja kääksuv, koorunud värviga, soe ja oma. Selles mõttes jätkus seal Jaama tänava Lasteteatri rida, köetud ahjude ja küünlate vaib, ja muidugi lähedus näitleja-vaataja vahel. See on teatris kõige kõvem asi üldse. Suures teatris ei saa see kuidagi teoks. Vanas Genis nägin oma elu šefimat lavatükki ka, McPhersoni "Sadama võimu" Evald Aaviku, Ago Andersoni ja Margus Luigega. Mänglemisega solkimata essents, lugude rääkimine puhtal ja sügaval kujul.
Ei saanud parata, et kontserdid ja peodki võtsid teatri näo. Olid sa laval või saalis – ja nende kohtade vahe jäi seal imeliselt väikseks – sai teater sinust osa. Mitte ses mõttes, et oleksid võõrast rolli mänginud. Mulle tundub, et nii mõnedki hakkasid kehastama oma tõelist mina, võttes selle peolt lahkudes koju kaasa.
Geni jõudis ka ainus kodumaine bänd, kes suutis muusikas teatraalsuse piinlikkuseta välja mängida. Eriti Kurva Muusika Ansambel andis oma viimased laivid, enne kui selle juht Sven Kuntu päriseks lahkuda otsustas. Lavale jõudis ka teistsuguseid traagikuid: Lutsu-Gen aitas legitiimseks muuta multiinstrumentalist Erkki Hüva, kes mujal raamidesse ei mahtunud. Hüva tegemistest väntas aga dokfilmi Jaan-Jürgen Klaus. Jaan-Jürgeni hooleks jäid Lutsu-maja filmiõhtud; enamasti üllatas ta kinosõpru järjekordse omaloominguga. Kohalike boheemidega lappasime paaril korral kokku Tartu Parmupilliorkestri, mille instrumentideks olid muuhulgas djembed, vilepillid ja kultuskirjanikud. Auravate teetasside kohal võisid seguneda regilaul ja elektroonika. Need on ainult üksikud killud.
Siis tulid peod – legendaarne Bashment, vinüülinõelad noppimas biidikartuleid raggajungleʼi ja dancehallʼi vagudest. See pidu tõi kohale võibolla et kaks kõige kõvema valikuga DJ-d Eestis, Don Eriksoni ja Pickney Tigeri. Neid mehi kuulates said aru, et tühja pärast miksimine on kehkenpükside rida. Samal ajal pani visuaaliguru Kashél üles kolm vanakooli slaidimasinat, kattes terve saali maagilise mustrivaibaga. Rekordid võttis enda kätte aga Vastik Disko. Rühmitus Eha Tänava Poisid pani peokorraldajana toime kohalikke imesid: kujuta ette, kui su elutoast (tõsi, parasjagu ruumikast) tantsib läbi vähemalt pooltuhat inimest, elusad kanad takkapeale.
Kes plaadimuusikat mängis, puutus kokku masinavärgiga, mis võinuks vabalt kanda nime "Maailma Vanim Diskoaparaat" ja olla iga tehnikamuuseumi aueksponaat. Rohmakas, väikest sarkofaagi meenutav Numark nägi välja, nagu oleks ta kokku keevitatud varajastel kaheksakümnendatel. Aparaat neelas vahelduva isuga sisse kaks CD-plaati ja kätkes endas ka algelisi mikseripuldi omadusi. Küllap on peale minu nii mõnigi Tartu DJ selle kaadervärgi seltsis jupp-jupilt süütust kaotanud.
Vanas Genis sündisid ka esimesed Maailmamustrid. Võtsin julguse kokku ja pidasin koridoris kinni Ivari isiklikult. – "Mis sa arvad, kui oleks selline eriti äge maailmamuusika pidu, nagu kord aastas on Folgil Etnokonservid?" – "Tead, mul on tükk aega täpselt sama mõte olnud. Aga võta kätte ja tee ise ära!"
Vanas Genis täpselt nii oligi. Võtsid kätte ja tegid ise ära. Respect.
Martin "Daysleeper" Oja,
Maailmamustrite DJ
ning R2 "Etnokonservide" saatejuht
10. detsember 2006. Jaan-Jürgen Klausi portreefilm "Sinitäheke" Erkki Hüvast. Esilinastus Genialistide Klubi vanas majas Tartus Lutsu tänaval. Foto: Lauri Kulpsoo
Toimetaja: Madis Järvekülg