Arvustus: Eklektilised etüüdid revolvriga ({{commentsTotal}})

"Revolver" Autor/allikas: Johannes Valdma

"Revolver", VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus 5. septembril teatrifestivalil Draama Tartus
Mängivad: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Risto Vaidla

Värsked lavakunstikooli lõpetanud - nii lavastaja kui näitlejad - on üles kaevanud vana Ungari tüki, selle eestipärastanud ning lavale pannud. Sündisid dramaturgiaga lõdvalt seotud isiklike mälestustega pikitud inetute võimumängude etüüdid.

Ungari näitekirjaniku Gabor Görgey näidendi alusel valminud lavastus "Revolver" käivitub üsna raskelt. On ruum, on hirmul inimesed, ja on relva hoidev inimene, kes tahab näha, kas ta saab relva ees seisvad inimesed oma soovitud tantsu tantsima panna. Vaataja ees seisavad erinevad inimtüübid, mis hakkavad järjest enam välja joonistuma siis, kui etüüd korduma asub, ulatades relva järgmisele edasi. Milline on inimene siis, kui ta on relvasuu ees ja milline siis, kui tal on võimalus ise relvaga ähvardada? Kas iga relvahaaraja muutub samasuguseks mölakaks kui eelmine, kes selle abil võimu nautis?

Relvamängud on mõistagi perverssed: ähvardaja saab oma võimujanu revolvri abil lunastada, keegi ei hakka ju relvaga inimesele vastu. Magus võimutunne, mida relvaga inimene tunda saab, on nagu ostetud seks: sulle võidakse ju kinnitada, kuidas sind armastatakse, kuid seda tehakse üksnes seetõttu, et sul on raha/ relv. See pole ühestki otsast võrdne ega vabatahtlik suhe. See on võimu ostmine.

Ja nii nad seda laval kordamööda teevad: ostavad relva abil võimu.

Foto: Johannes Valdma

Etendus algab rabedalt: päris täpselt aru ei saa, mis asja seal laval aetakse ning miks on see kõik meie ees siin praegu, aastal 2016. Ühel hetkel aga saadakse alguse rabedusest üle ning mäng käivitub ja vaataja suudab ka toimuvaga suhestuma asuda. Selleks on aga vaja esimest relvavahetust.

Vahepeal mäng katkeb ning näitlejatele on antud ülesanne oma rollist välja tulla ning isiklikke lugusid jutustama hakata. See on sümpaatne kuulamine, mis pakub nii äratundmisrõõmu kui naeruturtsatusi.

Mängu võti on juured. Kas inimene on valmis relvaähvardusel oma juuri salgama? Kas ta paindub relva ees ja taandub oma tõest või pigem murdub, kuid iseennast ei salga? Noorte näitlejate isiklikud lood räägivad taasiseseisvumisajast, nende vanemate ja vanavanemate mälestustest (neil endil sellest ajast ju mälestusi veel olla ei saa). Kas me saaksime siin omakeelset teatrit täna teha, kui laulva revolutsiooni põlvkond oleks relvaähvardusel venekeelseid laule laulma hakanud ja agressorile veel 50 aastat takka kiitnud?

Võõritusefektina kasutatud rollist väljatulek ja oma lugude jutustamine annab võimaluse noori inimesi isiklikumalt tundma õppida, näha neid nende endina. Ehkki ainus naine laval, Lauli Otsar (Kiss) jääb ka seal ebausutavalt mängitsevaks, mida tal mängu ajalgi aeg-ajalt juhtub. Ta ei julge maski langetada ning väikeses saalis on ees suure lava mask - nii suured ja kunstlikud on kohati need võtted, mida ta kasutab, et lihtsalt ei saa uskuda.

Samas on tema monoloogi ajal posti ääres, relvasuu ees ka momente, mil ta mõjub usutavalt ja paneb end jälgima. Kohati meenutab ta oma häälelt ja välimuselt Mari-Liis Lille ning tal on hea hääleaparaat, mida ta valitseb. Ju vajab väike lava veel harjumist, et ülemängimisest hoiduda ning enam sisulist sügavust saavutada, mitte niivõrd teksti ette kanda.

Kõige orgaanilisemalt mõjus Markus Habakukk (härra Kompu), kes oleks nagu lavale sündinud. Tal on olemas lavaline sarm ja tüpaažilt on ta huvitav, kindel ja sisemiselt rahulik, mängus alati kohal. Teda tahaks ka filmis näha, ta võib suure ekraani lähedusega sobida.

Foto: Johannes Valdma

Kõige enam suutis üllatada Jürgen Gansen (Ivanov), kes pisut närvilise algusega end lõpuks lahti mängis ning ohoo-väärilise finaali pakkus. Tema muutumine hetkel, mil relv tema kätte jõudis ja tema kahekõnet imiteeriv monoloog algas, oli meisterlik ja lõpuni usutav.

Kohati tundus, et näitlejad on end lavastusprotsessi käigus lustima unustanud, jättes vaataja tagaplaanile. Nii jäid ähmaseks kahe näitleja vahel keset etendust toimunud "mängime nüüd iseendid, nagu see poleks lavastusse sisse kirjutatud" momendid, millele põhjendust ei tulnudki - inside joke, mis küllap oli iseendile tore, aga saalis istujas kummastust tekitas.

Ehkki algus oli vaatajale raske haarata, saadi lõpuks mäng käima. Natuke eklektiline ja lõdvalt seotud kogu see lavastus oli, erilist tervikut moodustamata, ent mängulusti noortele näitlejatele see kahtlemata pakkus. Lavastaja Karl Koppelmaa leidis lavastuslikult mitmeid häid momente (näitlejate vaikne ja paisuv taustalaul, kõrges kaares kusemine) ning näha oli, et ta oli oma tööd südame ja pühendumusega teinud.

Mõnevõrra lihtsalt üllatas, et nii vana algtekst möödunud sajandi keskpaigast rääkimas Ungari mässust Nõukogude Liidu vastu, mis püüdis oma kombitsaid endise sotsmaa ümber tugevdada, nii noorte inimeste poolt üldse üles leiti ja neid kõnetas. Pole ju tegemist ka mingi üldtuntud tüvitekstiga, mida igal ajastul omamoodi mõtestada, kuid võimalik, et siit tuleb otsida veel teatrikooli ja õppejõudude suunavat mõju.

Igatahes tundus, et materjaliga suhestuti valdavalt kenasti. Küllap ka lavaline usutavus võis kohati jääda selle taha, et ei tekkinud õiget sidet oma rolliga. Ju siis oli lavastajal oma põhjus, miks ta just neid võimusuhteid Eesti lähimineviku kaudu lahata soovis. Publiku soojendamiseks sobisid need igal juhul kenasti - etenduse lõpuks oli lisaks näitlejatele ka publik soe.

Toimetaja: Madis Järvekülg



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Kalle Kurg. Maastik

Hõberemmelgaga seotud sündmuste valguses avaldame Kalle Kure luuletuse "Maastik".

FILM
Kaamerad
ERR kuulutab välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks

Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga kuulutab taas välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.