Arvustus: Eklektilised etüüdid revolvriga ({{commentsTotal}})

"Revolver" Autor/allikas: Johannes Valdma

"Revolver", VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus 5. septembril teatrifestivalil Draama Tartus
Mängivad: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Risto Vaidla

Värsked lavakunstikooli lõpetanud - nii lavastaja kui näitlejad - on üles kaevanud vana Ungari tüki, selle eestipärastanud ning lavale pannud. Sündisid dramaturgiaga lõdvalt seotud isiklike mälestustega pikitud inetute võimumängude etüüdid.

Ungari näitekirjaniku Gabor Görgey näidendi alusel valminud lavastus "Revolver" käivitub üsna raskelt. On ruum, on hirmul inimesed, ja on relva hoidev inimene, kes tahab näha, kas ta saab relva ees seisvad inimesed oma soovitud tantsu tantsima panna. Vaataja ees seisavad erinevad inimtüübid, mis hakkavad järjest enam välja joonistuma siis, kui etüüd korduma asub, ulatades relva järgmisele edasi. Milline on inimene siis, kui ta on relvasuu ees ja milline siis, kui tal on võimalus ise relvaga ähvardada? Kas iga relvahaaraja muutub samasuguseks mölakaks kui eelmine, kes selle abil võimu nautis?

Relvamängud on mõistagi perverssed: ähvardaja saab oma võimujanu revolvri abil lunastada, keegi ei hakka ju relvaga inimesele vastu. Magus võimutunne, mida relvaga inimene tunda saab, on nagu ostetud seks: sulle võidakse ju kinnitada, kuidas sind armastatakse, kuid seda tehakse üksnes seetõttu, et sul on raha/ relv. See pole ühestki otsast võrdne ega vabatahtlik suhe. See on võimu ostmine.

Ja nii nad seda laval kordamööda teevad: ostavad relva abil võimu.

Foto: Johannes Valdma

Etendus algab rabedalt: päris täpselt aru ei saa, mis asja seal laval aetakse ning miks on see kõik meie ees siin praegu, aastal 2016. Ühel hetkel aga saadakse alguse rabedusest üle ning mäng käivitub ja vaataja suudab ka toimuvaga suhestuma asuda. Selleks on aga vaja esimest relvavahetust.

Vahepeal mäng katkeb ning näitlejatele on antud ülesanne oma rollist välja tulla ning isiklikke lugusid jutustama hakata. See on sümpaatne kuulamine, mis pakub nii äratundmisrõõmu kui naeruturtsatusi.

Mängu võti on juured. Kas inimene on valmis relvaähvardusel oma juuri salgama? Kas ta paindub relva ees ja taandub oma tõest või pigem murdub, kuid iseennast ei salga? Noorte näitlejate isiklikud lood räägivad taasiseseisvumisajast, nende vanemate ja vanavanemate mälestustest (neil endil sellest ajast ju mälestusi veel olla ei saa). Kas me saaksime siin omakeelset teatrit täna teha, kui laulva revolutsiooni põlvkond oleks relvaähvardusel venekeelseid laule laulma hakanud ja agressorile veel 50 aastat takka kiitnud?

Võõritusefektina kasutatud rollist väljatulek ja oma lugude jutustamine annab võimaluse noori inimesi isiklikumalt tundma õppida, näha neid nende endina. Ehkki ainus naine laval, Lauli Otsar (Kiss) jääb ka seal ebausutavalt mängitsevaks, mida tal mängu ajalgi aeg-ajalt juhtub. Ta ei julge maski langetada ning väikeses saalis on ees suure lava mask - nii suured ja kunstlikud on kohati need võtted, mida ta kasutab, et lihtsalt ei saa uskuda.

Samas on tema monoloogi ajal posti ääres, relvasuu ees ka momente, mil ta mõjub usutavalt ja paneb end jälgima. Kohati meenutab ta oma häälelt ja välimuselt Mari-Liis Lille ning tal on hea hääleaparaat, mida ta valitseb. Ju vajab väike lava veel harjumist, et ülemängimisest hoiduda ning enam sisulist sügavust saavutada, mitte niivõrd teksti ette kanda.

Kõige orgaanilisemalt mõjus Markus Habakukk (härra Kompu), kes oleks nagu lavale sündinud. Tal on olemas lavaline sarm ja tüpaažilt on ta huvitav, kindel ja sisemiselt rahulik, mängus alati kohal. Teda tahaks ka filmis näha, ta võib suure ekraani lähedusega sobida.

Foto: Johannes Valdma

Kõige enam suutis üllatada Jürgen Gansen (Ivanov), kes pisut närvilise algusega end lõpuks lahti mängis ning ohoo-väärilise finaali pakkus. Tema muutumine hetkel, mil relv tema kätte jõudis ja tema kahekõnet imiteeriv monoloog algas, oli meisterlik ja lõpuni usutav.

Kohati tundus, et näitlejad on end lavastusprotsessi käigus lustima unustanud, jättes vaataja tagaplaanile. Nii jäid ähmaseks kahe näitleja vahel keset etendust toimunud "mängime nüüd iseendid, nagu see poleks lavastusse sisse kirjutatud" momendid, millele põhjendust ei tulnudki - inside joke, mis küllap oli iseendile tore, aga saalis istujas kummastust tekitas.

Ehkki algus oli vaatajale raske haarata, saadi lõpuks mäng käima. Natuke eklektiline ja lõdvalt seotud kogu see lavastus oli, erilist tervikut moodustamata, ent mängulusti noortele näitlejatele see kahtlemata pakkus. Lavastaja Karl Koppelmaa leidis lavastuslikult mitmeid häid momente (näitlejate vaikne ja paisuv taustalaul, kõrges kaares kusemine) ning näha oli, et ta oli oma tööd südame ja pühendumusega teinud.

Mõnevõrra lihtsalt üllatas, et nii vana algtekst möödunud sajandi keskpaigast rääkimas Ungari mässust Nõukogude Liidu vastu, mis püüdis oma kombitsaid endise sotsmaa ümber tugevdada, nii noorte inimeste poolt üldse üles leiti ja neid kõnetas. Pole ju tegemist ka mingi üldtuntud tüvitekstiga, mida igal ajastul omamoodi mõtestada, kuid võimalik, et siit tuleb otsida veel teatrikooli ja õppejõudude suunavat mõju.

Igatahes tundus, et materjaliga suhestuti valdavalt kenasti. Küllap ka lavaline usutavus võis kohati jääda selle taha, et ei tekkinud õiget sidet oma rolliga. Ju siis oli lavastajal oma põhjus, miks ta just neid võimusuhteid Eesti lähimineviku kaudu lahata soovis. Publiku soojendamiseks sobisid need igal juhul kenasti - etenduse lõpuks oli lisaks näitlejatele ka publik soe.

Toimetaja: Madis Järvekülg



KalmetKalmet
Kalmet hiljutisest tülist Linnateatris: see taandus liialt persoonide peale

Näitleja Henrik Kalmeti leping Linnateatriga on lõppenud ning käesolevale hooajalegi joon alla tõmmatud. Seda, mis saab tema suurtest rollidest, ta veel ei tea, kuid tunnistas, et hiljutine lahkarvamus teatriga taandus kahetsusväärsel kombel suurtelt teemadelt persooniküsimuste peale.

Ivar PõlluIvar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

FILM
"Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

TEATER
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

KIRJANDUS
Tan Twan Eng
Kirjandusfestival HeadRead toob viiel päeval kokku üle saja esineja

24. mail algab kirjandusfestival HeadRead, kus viie päeva vältel toimuval 75 sündmusel esineb üle saja kodu- ja välismaise esineja. Kaugeim külaline tuleb tänavu Malaisiast.

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Suure-Jaani muusikafestival
Suure-Jaani muusikafestival tuleb juba kahekümnendat korda

Suure-Jaani festival (16.- 23. juunil) on maalähedasemaid ja eestimeelsemaid meil korraldatavatest. Festival väikelinnas ning selle ümbruskonnas on kogu Eestis harukordne – see on ühe valla sisukas muusikapidu, mis hoiab tähelepanu all heliloojate Kappide loomingut, samuti kõlab siin alati helilooja-klassiku Mart Saare looming. Nad kõik on pärit Suure-Jaani mailt.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk