Arvustus: Eklektilised etüüdid revolvriga ({{commentsTotal}})

"Revolver" Autor: Johannes Valdma

"Revolver", VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus 5. septembril teatrifestivalil Draama Tartus
Mängivad: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Risto Vaidla

Värsked lavakunstikooli lõpetanud - nii lavastaja kui näitlejad - on üles kaevanud vana Ungari tüki, selle eestipärastanud ning lavale pannud. Sündisid dramaturgiaga lõdvalt seotud isiklike mälestustega pikitud inetute võimumängude etüüdid.

Ungari näitekirjaniku Gabor Görgey näidendi alusel valminud lavastus "Revolver" käivitub üsna raskelt. On ruum, on hirmul inimesed, ja on relva hoidev inimene, kes tahab näha, kas ta saab relva ees seisvad inimesed oma soovitud tantsu tantsima panna. Vaataja ees seisavad erinevad inimtüübid, mis hakkavad järjest enam välja joonistuma siis, kui etüüd korduma asub, ulatades relva järgmisele edasi. Milline on inimene siis, kui ta on relvasuu ees ja milline siis, kui tal on võimalus ise relvaga ähvardada? Kas iga relvahaaraja muutub samasuguseks mölakaks kui eelmine, kes selle abil võimu nautis?

Relvamängud on mõistagi perverssed: ähvardaja saab oma võimujanu revolvri abil lunastada, keegi ei hakka ju relvaga inimesele vastu. Magus võimutunne, mida relvaga inimene tunda saab, on nagu ostetud seks: sulle võidakse ju kinnitada, kuidas sind armastatakse, kuid seda tehakse üksnes seetõttu, et sul on raha/ relv. See pole ühestki otsast võrdne ega vabatahtlik suhe. See on võimu ostmine.

Ja nii nad seda laval kordamööda teevad: ostavad relva abil võimu.

Foto: Johannes Valdma

Etendus algab rabedalt: päris täpselt aru ei saa, mis asja seal laval aetakse ning miks on see kõik meie ees siin praegu, aastal 2016. Ühel hetkel aga saadakse alguse rabedusest üle ning mäng käivitub ja vaataja suudab ka toimuvaga suhestuma asuda. Selleks on aga vaja esimest relvavahetust.

Vahepeal mäng katkeb ning näitlejatele on antud ülesanne oma rollist välja tulla ning isiklikke lugusid jutustama hakata. See on sümpaatne kuulamine, mis pakub nii äratundmisrõõmu kui naeruturtsatusi.

Mängu võti on juured. Kas inimene on valmis relvaähvardusel oma juuri salgama? Kas ta paindub relva ees ja taandub oma tõest või pigem murdub, kuid iseennast ei salga? Noorte näitlejate isiklikud lood räägivad taasiseseisvumisajast, nende vanemate ja vanavanemate mälestustest (neil endil sellest ajast ju mälestusi veel olla ei saa). Kas me saaksime siin omakeelset teatrit täna teha, kui laulva revolutsiooni põlvkond oleks relvaähvardusel venekeelseid laule laulma hakanud ja agressorile veel 50 aastat takka kiitnud?

Võõritusefektina kasutatud rollist väljatulek ja oma lugude jutustamine annab võimaluse noori inimesi isiklikumalt tundma õppida, näha neid nende endina. Ehkki ainus naine laval, Lauli Otsar (Kiss) jääb ka seal ebausutavalt mängitsevaks, mida tal mängu ajalgi aeg-ajalt juhtub. Ta ei julge maski langetada ning väikeses saalis on ees suure lava mask - nii suured ja kunstlikud on kohati need võtted, mida ta kasutab, et lihtsalt ei saa uskuda.

Samas on tema monoloogi ajal posti ääres, relvasuu ees ka momente, mil ta mõjub usutavalt ja paneb end jälgima. Kohati meenutab ta oma häälelt ja välimuselt Mari-Liis Lille ning tal on hea hääleaparaat, mida ta valitseb. Ju vajab väike lava veel harjumist, et ülemängimisest hoiduda ning enam sisulist sügavust saavutada, mitte niivõrd teksti ette kanda.

Kõige orgaanilisemalt mõjus Markus Habakukk (härra Kompu), kes oleks nagu lavale sündinud. Tal on olemas lavaline sarm ja tüpaažilt on ta huvitav, kindel ja sisemiselt rahulik, mängus alati kohal. Teda tahaks ka filmis näha, ta võib suure ekraani lähedusega sobida.

Foto: Johannes Valdma

Kõige enam suutis üllatada Jürgen Gansen (Ivanov), kes pisut närvilise algusega end lõpuks lahti mängis ning ohoo-väärilise finaali pakkus. Tema muutumine hetkel, mil relv tema kätte jõudis ja tema kahekõnet imiteeriv monoloog algas, oli meisterlik ja lõpuni usutav.

Kohati tundus, et näitlejad on end lavastusprotsessi käigus lustima unustanud, jättes vaataja tagaplaanile. Nii jäid ähmaseks kahe näitleja vahel keset etendust toimunud "mängime nüüd iseendid, nagu see poleks lavastusse sisse kirjutatud" momendid, millele põhjendust ei tulnudki - inside joke, mis küllap oli iseendile tore, aga saalis istujas kummastust tekitas.

Ehkki algus oli vaatajale raske haarata, saadi lõpuks mäng käima. Natuke eklektiline ja lõdvalt seotud kogu see lavastus oli, erilist tervikut moodustamata, ent mängulusti noortele näitlejatele see kahtlemata pakkus. Lavastaja Karl Koppelmaa leidis lavastuslikult mitmeid häid momente (näitlejate vaikne ja paisuv taustalaul, kõrges kaares kusemine) ning näha oli, et ta oli oma tööd südame ja pühendumusega teinud.

Mõnevõrra lihtsalt üllatas, et nii vana algtekst möödunud sajandi keskpaigast rääkimas Ungari mässust Nõukogude Liidu vastu, mis püüdis oma kombitsaid endise sotsmaa ümber tugevdada, nii noorte inimeste poolt üldse üles leiti ja neid kõnetas. Pole ju tegemist ka mingi üldtuntud tüvitekstiga, mida igal ajastul omamoodi mõtestada, kuid võimalik, et siit tuleb otsida veel teatrikooli ja õppejõudude suunavat mõju.

Igatahes tundus, et materjaliga suhestuti valdavalt kenasti. Küllap ka lavaline usutavus võis kohati jääda selle taha, et ei tekkinud õiget sidet oma rolliga. Ju siis oli lavastajal oma põhjus, miks ta just neid võimusuhteid Eesti lähimineviku kaudu lahata soovis. Publiku soojendamiseks sobisid need igal juhul kenasti - etenduse lõpuks oli lisaks näitlejatele ka publik soe.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Galerii: Laurentsius paigaldab võidutööd ERRi uudistemajja

Jaanuaris valis kuueliikmeline žürii valis välja kunstiteosed, mis hakkavad kaunistama ERRi renoveeritud uudistemaja aadressil Kreutzwaldi 14. Täna, 28. märtsil hakkas Laurentsius paigaldama oma võidutööd.

Galerii: Maret Sarapu paigaldab ERR uudistemaja seinale treppi

Jaanuaris valis kuueliikmeline žürii valis välja kunstiteosed, mis hakkavad kaunistama ERRi renoveeritud uudistemaja aadressil Kreutzwaldi 14.

Nädala video: Mart Avi, "Blind Wall"

Lugu pärineb albumilt "Rogue Wave", möödunud aasta kõrgeima kriitikaskooriga eesti artisti plaadilt, kui ERRi ja Areeni tabelid kokku panna.

Mikk Pärnits. Keele nõiduslik mõju

Sõnumise ja algkeele otsinguil.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mihkel Mutt. Suure Poobsi vaikimine

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
Erkki-Sven Tüür esitleb Tallinn Music Weekil uut autoriplaati

Tallinn Music Weeki nüüdisklassikale pühendatud kontsert “Klassikaraadio nüüdismuusika õhtu” algab laupäeval, 1. aprillil kell 17 Mustpeade maja Vennaste saalis Eesti ühe rahvusvaheliselt tuntuima helilooja Erkki-Sven Tüüri uut autoriplaati "Peregrinus Ecstaticus" tutvustava vestlusringiga.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.