Arvustus: Eklektilised etüüdid revolvriga ({{commentsTotal}})

"Revolver" Autor/allikas: Johannes Valdma

"Revolver", VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus 5. septembril teatrifestivalil Draama Tartus
Mängivad: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Risto Vaidla

Värsked lavakunstikooli lõpetanud - nii lavastaja kui näitlejad - on üles kaevanud vana Ungari tüki, selle eestipärastanud ning lavale pannud. Sündisid dramaturgiaga lõdvalt seotud isiklike mälestustega pikitud inetute võimumängude etüüdid.

Ungari näitekirjaniku Gabor Görgey näidendi alusel valminud lavastus "Revolver" käivitub üsna raskelt. On ruum, on hirmul inimesed, ja on relva hoidev inimene, kes tahab näha, kas ta saab relva ees seisvad inimesed oma soovitud tantsu tantsima panna. Vaataja ees seisavad erinevad inimtüübid, mis hakkavad järjest enam välja joonistuma siis, kui etüüd korduma asub, ulatades relva järgmisele edasi. Milline on inimene siis, kui ta on relvasuu ees ja milline siis, kui tal on võimalus ise relvaga ähvardada? Kas iga relvahaaraja muutub samasuguseks mölakaks kui eelmine, kes selle abil võimu nautis?

Relvamängud on mõistagi perverssed: ähvardaja saab oma võimujanu revolvri abil lunastada, keegi ei hakka ju relvaga inimesele vastu. Magus võimutunne, mida relvaga inimene tunda saab, on nagu ostetud seks: sulle võidakse ju kinnitada, kuidas sind armastatakse, kuid seda tehakse üksnes seetõttu, et sul on raha/ relv. See pole ühestki otsast võrdne ega vabatahtlik suhe. See on võimu ostmine.

Ja nii nad seda laval kordamööda teevad: ostavad relva abil võimu.

Foto: Johannes Valdma

Etendus algab rabedalt: päris täpselt aru ei saa, mis asja seal laval aetakse ning miks on see kõik meie ees siin praegu, aastal 2016. Ühel hetkel aga saadakse alguse rabedusest üle ning mäng käivitub ja vaataja suudab ka toimuvaga suhestuma asuda. Selleks on aga vaja esimest relvavahetust.

Vahepeal mäng katkeb ning näitlejatele on antud ülesanne oma rollist välja tulla ning isiklikke lugusid jutustama hakata. See on sümpaatne kuulamine, mis pakub nii äratundmisrõõmu kui naeruturtsatusi.

Mängu võti on juured. Kas inimene on valmis relvaähvardusel oma juuri salgama? Kas ta paindub relva ees ja taandub oma tõest või pigem murdub, kuid iseennast ei salga? Noorte näitlejate isiklikud lood räägivad taasiseseisvumisajast, nende vanemate ja vanavanemate mälestustest (neil endil sellest ajast ju mälestusi veel olla ei saa). Kas me saaksime siin omakeelset teatrit täna teha, kui laulva revolutsiooni põlvkond oleks relvaähvardusel venekeelseid laule laulma hakanud ja agressorile veel 50 aastat takka kiitnud?

Võõritusefektina kasutatud rollist väljatulek ja oma lugude jutustamine annab võimaluse noori inimesi isiklikumalt tundma õppida, näha neid nende endina. Ehkki ainus naine laval, Lauli Otsar (Kiss) jääb ka seal ebausutavalt mängitsevaks, mida tal mängu ajalgi aeg-ajalt juhtub. Ta ei julge maski langetada ning väikeses saalis on ees suure lava mask - nii suured ja kunstlikud on kohati need võtted, mida ta kasutab, et lihtsalt ei saa uskuda.

Samas on tema monoloogi ajal posti ääres, relvasuu ees ka momente, mil ta mõjub usutavalt ja paneb end jälgima. Kohati meenutab ta oma häälelt ja välimuselt Mari-Liis Lille ning tal on hea hääleaparaat, mida ta valitseb. Ju vajab väike lava veel harjumist, et ülemängimisest hoiduda ning enam sisulist sügavust saavutada, mitte niivõrd teksti ette kanda.

Kõige orgaanilisemalt mõjus Markus Habakukk (härra Kompu), kes oleks nagu lavale sündinud. Tal on olemas lavaline sarm ja tüpaažilt on ta huvitav, kindel ja sisemiselt rahulik, mängus alati kohal. Teda tahaks ka filmis näha, ta võib suure ekraani lähedusega sobida.

Foto: Johannes Valdma

Kõige enam suutis üllatada Jürgen Gansen (Ivanov), kes pisut närvilise algusega end lõpuks lahti mängis ning ohoo-väärilise finaali pakkus. Tema muutumine hetkel, mil relv tema kätte jõudis ja tema kahekõnet imiteeriv monoloog algas, oli meisterlik ja lõpuni usutav.

Kohati tundus, et näitlejad on end lavastusprotsessi käigus lustima unustanud, jättes vaataja tagaplaanile. Nii jäid ähmaseks kahe näitleja vahel keset etendust toimunud "mängime nüüd iseendid, nagu see poleks lavastusse sisse kirjutatud" momendid, millele põhjendust ei tulnudki - inside joke, mis küllap oli iseendile tore, aga saalis istujas kummastust tekitas.

Ehkki algus oli vaatajale raske haarata, saadi lõpuks mäng käima. Natuke eklektiline ja lõdvalt seotud kogu see lavastus oli, erilist tervikut moodustamata, ent mängulusti noortele näitlejatele see kahtlemata pakkus. Lavastaja Karl Koppelmaa leidis lavastuslikult mitmeid häid momente (näitlejate vaikne ja paisuv taustalaul, kõrges kaares kusemine) ning näha oli, et ta oli oma tööd südame ja pühendumusega teinud.

Mõnevõrra lihtsalt üllatas, et nii vana algtekst möödunud sajandi keskpaigast rääkimas Ungari mässust Nõukogude Liidu vastu, mis püüdis oma kombitsaid endise sotsmaa ümber tugevdada, nii noorte inimeste poolt üldse üles leiti ja neid kõnetas. Pole ju tegemist ka mingi üldtuntud tüvitekstiga, mida igal ajastul omamoodi mõtestada, kuid võimalik, et siit tuleb otsida veel teatrikooli ja õppejõudude suunavat mõju.

Igatahes tundus, et materjaliga suhestuti valdavalt kenasti. Küllap ka lavaline usutavus võis kohati jääda selle taha, et ei tekkinud õiget sidet oma rolliga. Ju siis oli lavastajal oma põhjus, miks ta just neid võimusuhteid Eesti lähimineviku kaudu lahata soovis. Publiku soojendamiseks sobisid need igal juhul kenasti - etenduse lõpuks oli lisaks näitlejatele ka publik soe.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: