Keelesäuts. Kuidas õhata pommi?
Päris tihti on siit või sealt lugeda või kuulda, et keegi õhkas kusagil pommi, olgu kujundlikult või otsesõnu. Siin on paar näitlikku pealkirja ajalehtedest: "Naissoost enesetaputerrorist õhkas Pakistanis politsei kontrollpunkti ees pommi", "Päästjate pommirobot õhkas Vabaduse väljakul pommi", "Poisikesed õhkasid parkimismajas pommi", "Levadia õhkas Euroopa liigas üllatuspommi". Mis on nois lauseis keeleliselt valesti?
Eks ikka see, et pomme mitte ei õhata, vaid lõhatakse.
Õhkamine tähendab peamiselt ohkamist, kurtmist, kaeblemist (nt "eestlased õhkavad oma rasket saatust"), aga ka kiirgamist, levitamist, õhkumist (nt "jää õhkab jahedust") ja õhetamist, punetamist (nt "päike pani põsed õhkama"). Väljendit „taga õhkama” kasutame tähenduses ‘taga igatsema, taga kurtma’, „õhkamismärk” öeldi vanasti aga selle kohta, mida tänapäeval nimetatakse hüüumärgiks.
Seevastu lõhkamine tähendab lõhkema panemist, lõhkeainega purustamist. On veel kolmas sarnane sõna, "õhkima", mis tähendab kellegi või millegi lõhkeaine abil purustamist, õhkulaskmist. Need tähendusvahed selged, on ju arusaadav, kui absurdne on kõnelda sellest, et "poisikesed õhkasid parkimismajas pommi"; tahtes õhata keelelist kompetentsust, peame rääkima ikka sellest, et "poisikesed lõhkasid parkimismajas pommi" või – juhul kui vandalismiakt sai parkimismajale saatuslikuks – "poisikesed õhkisid parkimismaja".
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio