Urmas Vadi: kedagi polnud kodus – reisikiri Lvivi kirjandusfestivalilt ({{commentsTotal}})

Urmas Vadi on rahvusringhäälingu toimetaja.
Urmas Vadi on rahvusringhäälingu toimetaja. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

”Sealsamas hüppas mulle ligi üks panda. Panda seest tuli nähtavale noormees, kes küsis, kust ma pärit olen ja mis ma arvan Putinist. Rõõmus panda tegi ettepaneku koos pilti teha ja et ma ütleksin Putinile head aega! Ma ütlesin, et ma ei taha pilti teha, ega midagi Putinile öelda. ”Miks?” ei saanud panda aru. Ja mina ei saanud aru, miks ma siin pandaga räägin,” kirjeldab Urmas Vadi oma vastseid kogemusi Ukrainas.

Tulin üleeile Ukrainast, Lvivi linnas toimus kirjandusfestival. Käisime seal koos Maarja Kangroga. Lviv on uhke linn. Vanalinn oma kohvikutega meenutab ükskõik millist Ida-Euroopa vanalinna.

Samas imbub meeltesse ka mälestus nõukaajast. Kõik need lugematud putkad, kus müüakse... või pigem, mida seal ei müüda. Ja loomulikult kollaseid kingakarpe meenutavad linnaliinibussid, mille heitgaase pole vist kunagi keegi mõõtnud.

Ega see ilus ei ole, et ma nüüd kohe nendest bussidest niimoodi halvasti räägin, kohalikele ukrainlastele see kohe kindlasti ei meeldiks, sest nad on suunatud näoga Euroopa poole. Ja sellest annab tunnistust ka see festival, kus me käisime.

Teemaks olid piirid. Külalisi, peamiselt Euroopast, oli kutsutud murdu. Täpset arvu ei oskagi öelda, sest kataloogi, mille jaoks me saatsime enda tutvustused ja ka esseed piiridest, polnud kusagil näha. Polnud näha ka kedagi, kelle käest seda küsida, kuigi ringi liikusid vabatahtlikud noored tüdrukud, kes andsid koti festivali kava ja toidutalongidega.

Kus on aga staap? Kus on korraldajad ja kus arendada rahvusvahelist suhtlust, seda ei teadnud vist keegi.

Festivali kava oli midagi sellist, mida ma polnud kunagi näinud. Nelja päeva üritused oli tihedalt üksteise järel lükitud kuueteistkümnele a4 lehele. Erinevates kohtades toimus paralleelselt viis, vahepeal isegi viisteist üritust.

Kui meie Maarjaga oma esinemispaika jõudsime, olid seal jällegi vabatahtlikud tüdrukud, kes peamiselt ainult naeratasid. Kas nad ootasid meid, kas nad teadsid, kes pidid esinema, seda ei oskagi öelda. Aga me siiski esinesime, ja peab ütlema, et need vähesed, kes meid olid osanud üles leida, olid ka väga huvitatud, juttu jätkus kohe pikemaks.

Järgmisel päeval läksime kuulama ühte itaalia kirjanikku, aga selgus, et ei olegi mingit vestlust, saab vaid autogramme. Siis otsustasime vaatama minna ühe taani luuletaja performance’it. Ei paistnud luuletajat ja seekord isegi mitte vabatahtlikke tüdrukuid. Aga Maarja Kangro on väga hakkaja, ta läks ja uuris ja uuris, et kus ikkagi on taani luuletaja ja siis pikema pärimise peale leidsime kellegi, kes teadis, et taani luuletajat siin ei olegi, on hoopiski kodus haige.

Lõpuks tekkis tunne nagu oleks sind külla kutsutud, kuid pererahvas pidi ise kahjuks ära minema – aga samas laud on kenasti kaetud.

Päev enne ärasõitu käisime ka Kiievis Maidani väljakul. Seal olid veel mõned Maidanil hukkunud inimeste pleekinud fotod ümber postide teibitud, juures ka jutud, lilled. Paljud hukkunute näod olid graniittahvlitele raiutud ja tänava ääres reas. Paratamatult tuleb kurbus peale.

Sealsamas hüppas mulle ligi üks panda. Panda seest tuli nähtavale noormees, kes küsis, kust ma pärit olen ja mis ma arvan Putinist. Rõõmus panda tegi ettepaneku koos pilti teha ja et ma ütleksin Putinile head aega!

Ma ütlesin, et ma ei taha pilti teha, ega midagi Putinile öelda. ”Miks?” ei saanud panda aru. Ja mina ei saanud aru, miks ma siin pandaga räägin.

Noormees selgitas, et ta on vaene üliõpilane ja nüüd on õppemaks nii suureks läinud, et kui ma pilti ei taha teha, siis äkki ma annaksin talle lihtsalt raha. Keeldusin. Panda ei saanud aru, miks ma teda ei toeta.

Viimaks peaaegu põgenesin, panda jäi etteheitvalt järele vaatama. Veel nägin sel päeval kahte karu, kahte ahvi, ühte konna ja sebrat.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Antti-Jussi Annila "Igitee"

ERR.ee video: kohtumine "Igitee" tegijatega

12. detsembril toimus kinos Sõprus AJ Annila linateose "Igitee" erilinastus, kus olid kohal filmi produtsent Kristian Taska ja kunstnik Kalju Kivi. ERR kultuuriportaal kandis üle erilinastusele järgneva vestluse.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: