Keelesäuts. Kiiguviigist ja kiigeviigust
Hiljuti tekkis ühel mu tuttaval vestluse käigus dilemma: kas omastavas käändes on õige "kiige" või "kiigu"? Et sama asja kohta on küsitud ka Eesti Keele Instituudi keelenõuandjatelt, tundub kahevahelolek üldisem, mistap tahan sellest siingi juttu teha.
Niisiis, kas „kiige” või „kiigu”? Tegelikult on mõlemad vormid õiged, küsimus on lihtsalt selles, mida me mõtleme. Kui me mõtleme kiikumisvahendit – mida me ju üldjuhul teemegi –, siis on õige „kiik” ja „kiige”. Aga kui me peame silmas seisundit või tegevust, see tähendab kiikumist ennast, siis on õige „kiik” ja „kiigu”. Seega peaks ütlema „Aiast kostis kiige kääksumist”, aga „Lainekiigu vaatamine tegi uniseks”; „Isa sidus kiige õunapuuoksa külge”, aga „Hoogsa kiigu katkestas äkiline vihmavaling”. Ja näiteks väljend „kiige kiigu hääl” tähendab eelöeldut arvesse võttes „kiige kiikumise hääl”.
Sõnaraamatuist nähtub, et „kiik” kiikumise tähenduses, teonime „kiikumine” lühivormina, on harvaesinev ja teatava luulelise varjundiga sõna. Vaata et harvemgi kohtab küllap aga sõna „viik” viimise tähenduses, näiteks „sisseviik”, „väljaviik”, „läbiviik” ja „üleviik”. See sõna ei käändu mitte „viik” ja „viigi”, vaid „viik” ja „viigu” – just nagu „kiik” ja „kiigu”.
Too „viik” viimise mõttes on kasutusel peamiselt elektrialal, juhtmete ja muu säärasega seoses. Sellegipärast võime – vähemalt teoreetiliselt – rääkida niihästi kiiguviigist ehk viigist kiikumises kui ka kiigeviigust ehk kiige viimisest. See aga, kas ja mida arukat võiksid tähistada näiteks väljendid „kiiguliigi”, „kiigeliigu”, „viiguliigi” ja „viigiliigu”, jäägu juba raadiokuulaja nuputada.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio