Tanel Veenre: ideed on kõige puhtamad ehted ({{commentsTotal}})

Tanel Veenre näitusel "Tahe" on väljas raamatukujulised ehted ja seeria "Roosi nimi". "Kirjandusministeerium" käis Veenrel ateljees külas, ja vaatas, mis paistab läbi raamatusse tehtud augu. Pikka versiooni intervjuust saab lugeda ja vaadata kultuuriportaalist.

Tanel, sinu näitusel "Tahe" on raamatukujulised ehted ja seeria "Roosi nimi" sümboliseerib, noh, kirjandushuvilised teavad, mis juhtus "Roosi nimes" raamatutega. Räägi näituse kontseptsioonist.

Tanel Veenre: Hüva! Et nüüd ausalt ära rääkida, ma pean minema ajas nats tagasi. Kuskil viis-kuus aastat tagasi hakkas kummitama kuskil kuklaosas see lause, et alguses oli sõna. Ja see jäi mind saatma ja ma proovisin seda enda jaoks kuidagi ära seletada või lahti mõtestada ja siis ma jõudsin selleni, et sõna kui idee ja ideed kui põhimõtteliselt ehted meie peas ja siis ma graveerisin esimese gagaadist raamatu ja tegin fotoseeria, kus ma kandsin enda jaoks olulisi raamatuid ehtena rinna peal ja see selles mõttes oli sümbolistlik akt, et kui ma loen raamatut, siis ma lähen tegelikult kellegi teise maailma sisse, me oleme mõlemad nagu kuskil poolel teel teineteise suunas ja ma rändan kellegi teise peas, tegelikult iseenda kogemuste, enda mõtete ja tunnetega, ja see tundus mulle hästi ruumiline ja huvitav.

Ja nõnda ma mõtlesin, et ideed on kõige abstraktsemad, kõige puhtamad ehted. Ja siis kuidagi jäi see soiku pärast näitust "Piirilinn" Tallinnas ja Lissabonis. Aga see üks töö, graveeritud gagaadist raamat rändas erinevatel näitustel ringi, ta oli mingil suurel Põhjamaade ehtenäitusel ja ma tajusin esmakordselt, et mingi töö tohutult tugevalt resoneerib ja ma sain inimestelt hästi palju väga jõulist ja mõtestatud tagasisidet. Ja mitu olulist kollektsionääri soovisid oma kollektsiooni seda osta ja ma jäin sellesse teemasse uuesti kinni. Ta hakkas peas kasvama, hakkasin graveerima otsast raamatuid, puidust ja gagaadist ning see "Roosi nimi" on ka mul kaasas käinud, kohutavalt tugevalt mõju avaldanud poisipõlves.

Mul oli Valencias üks näitus tulemas, mille nimeks ma panin millegipärast ka "Roosi nimi". Ja ma mõtlesin, et loen uuesti seda Umberto Eco raamatut ja kui ma lennukis avasin selle raamatu, siis avastasin ehmatusega, et see raamat algab sellesama "Alguses oli sõna" mõtteteraga. Ring läks nii ilusti kokku ja siis ma otsustasin veits sügavamalt minna teemasse ja siis ma tõesti mingi aastajagu tegelesingi raamatu kujundiga. Siis tekkis mingil hetkel see augu mõte, et ma läbistan selle raamatu, justkui tühistan selle sisu, ja mul tegelikult oli üks õudselt kihvt popkunstilik mõte.

Võtsin enne seda näitust trükikodadelt pakkumisi, ma oleks teinud sellise väikse raamatu 9 korda 10 sentimeetrit. Oleks teinud oma mingid mõtted päevikuformaadis sisse, aga oleks stantsitud auk läbi, nii et tegelikult kõik mõtted on kaotsi läinud, aga sama ajal ta on kantav käevõruna, mõte oli teha sada eksemplari autoriraamatut, mida saab kanda, aga kus kogu sisu on kadunud.

Aga see jäi tehniliste põhjuste taha – raamatutrükikojad ei suutnud kõvakaanelist nii väikest köidet teha, nad ei suutnud seda auku läbi kolme sentimeetri teha. Aga siis ma võtsin mõned päris raamatud ja hakkasin neid vaikudega stabiliseerima ja ja auku kas sisse põletama või sisse saagima ja parkisin ja sündisid mõnes mõttes hästi lihtsad, abstraktsed käeskantavad raamatud. See on Paul-Eerik Rummo ja see oli Gustav Suits. Mõnes mõttes selline must auk, midagi selles tundmatus on alati, mis tõmbab. Musta augu magnetism. See on ka heade raamatute puhul oluline.

Kas raamat riiulis on ka ehe?

See on päris hea, et kas raamat riiulis on ehe. Ma arvan, tõesti tihti just nõnda seda nähaksegi. Et tehakse ilusad setid mingite nende sisekujundusajakirjade jaoks, kus on need kohvilauaraamatud nagu Helmut Newton ja kõik on ilusti virnas alati. Aga kui ma vaatan iseennast, siis ma peegeldan hästi seda maailma allakäiku või kirjasõna allakäiku selles mõttes, mitte maailma, maailm lihtsalt muutub. Aga kui ma mõtlen, kui vähe ma olen suutnud lugeda viimase viie aasta jooksul, see tundub mulle hirmutav ja paratamatu. Aga samas ma näen ikka mingeid lapsi, kes loevad, kes ootavad mingeid raamatuid, olgu see siis Harry Potter või Stig Larsson, on mingid sellised lained, mis tekitavad lootust, et kirjasõna ei sure veel.

Mida sinu jaoks tähendab sõna, kirjasõna?

Ma olen palju mõtisklenud just nimelt sõna ja idee ja eneseväljenduse vahekorra peale. Töötades peamiselt kätega ja visuaalmeediumis, siis kui palju on seda võimalik näiteks sõnaga edasi anda või kirjeldada. Sõna mõnes mõttes on objektiivsem, kokkulepped on vettpidavamad. Võrreldes kujutava kunstiga, mis on hästi abstraktne. Ilma sõna abita.

Selles mõttes ma olen proovinud neid vaekausse... Pigem on see minu jaoks testimine. Kunstnikuna otsin ma suhtlust või kommunikatsiooni ja sõna on üks vahend, pilt on teine vahend.

Mis on need raamatud, mis on sinu jaoks olnud tähenduslikud ja mida sa jälle aegajalt kätte võtad?

Raamatutel, kultuuril üldse on olnud minu jaoks igas eluetapis üliolulised impulsid. Elutähtsad, võib öelda. Haarasin mõned raamatud kaasa, kasvõi see, üks fantastiline, geniaalselt tark Austria advokaat, kes on üks suuremaid ehtekollektsionääre, saatis mulle ükskord kolm köidet seda Robert Burtoni "Anatomy of Melancholy". Melanhoolia anatoomia, ma ei ole suutnud seda ühtegi lehekülge lugeda, aga ta on põhimõtteliselt üks lemmikraamatuid. See kinkimise akt ja melanhoolia anatoomia on piisav minu jaoks sõnumi kandjana, et öelda, et see raamat on minu jaoks kohutavalt oluline ja märgiline.

Sartre’i "Iiveldust" kandsin kaelas tookord, kui ma tegin seda kaelaraamatute projekti. Mälu on mul kohutavalt halb ja ma ei mäleta üldse süžeekäike, aga mul jäävad mingid visuaalsed mälupildid. Ja "Iiveldusega" seoses ma näen ennast, kuna ma samastasin end Sartre’iga, kuskil anonüümse Prantsusmaa külakese tänava nurgal ja õhk on lämbe ja mul on just nimelt see elamise läbematus, hirm ja iiveldus segunenud deliiriumiks, kus ma komberdan mööda linna. See on raamatu võim või mõju minu psühholoogiale.

Raamat, mida on lihtsalt naljakas ja lustlik aeg-ajalt täitsa suvalisest kohast lahti võtta, on Prousti "Taasleitud aeg". Ma isegi ei ole aru saanud, mis on selle raamatu fluidum, põhimõtteliselt on see kõrgseltskonna klatsh, aga see fluidne kirjutamise viis või selle maailma tõlgendamise viis, selline nipsakas ja samal ajal hästi ilulev, on kohutavalt pildiline, see mingisugune meeleseisund, mida mida ta edastab, oli see, mis minus püsima jäi.  



Otseülekanne: TMW avaõhtu

Tallinn Music Weeki (TMW) avaõhtult Kultuurikatlast 30. märtsil jõuavad otseülekandes kultuuriportaali jälgijateni Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve etteaste ning Kristjan Järvi kureeritud elektrooniline kava BellaTrixi ja Di. J. NoizePunki osalusel.

Prima Vista 2017 külaline: Hans Platzgumer

Tänavu on kirjandusfestivali Prima Vista külaliste seas austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani "Serval" ("Am Rand", Zsolnay/Hanser, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esineb Prima Vista raames 9. mail. Tutvustame kõnealust kirjanikku.

Kristjan Järvi: TMW-l on fantastiline valik

Täna õhtul toimub Kultuurikatlas Tallinn Music Weeki ametlik avakontsert pealkirjaga "Radio Head Rewritten". AK kultuuriuudised olid otse-eetris sündmuspiagal ja sõna sai avakontserdi juht Kristjan Järvi.

Otseülekanne kell 17: TMW jutt "Who killed genre?"

Linnafestivali Tallinn Music Week (TMW) vestlussarjas "Jutud" räägitakse sellest, mis on tänaseks saanud muusikažanridest. Kultuuriportaal teeb kell 17.00 algavast vestlusest ka otseülekande.

Marko Matvere: see seltskond otsustas surra pigem meres kui Siberis

"Kirjandusministeeriumis" soovitas näitleja ja meremees Marko Matvere raamatut "Purjetamine vabadusse", mille autoriteks Voldemar Veedam ja Carl B Wall ning mis on üks eestlaste kuulsamaid mereseiklusi.

Mari Niitra: Kangur ja Liiv, illusioonideta idealistid

Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra analüüsis "Kirjandusministeeriumis" Mart Kanguri värsket luulekogu "Liivini lahti".

FILM
Tõnu Karjatse filmikomm. "Kao ära" toimib omamoodi peeglina

Kui Forum Cinemas saalis tuled kustuvad, ilmub ekraanile kiri "Believe your Eyes" ehk "usu oma silmi", mis on Dolby Digital Cinema reklaamlause. Jordan Peele'i debüüdis "Kao ära" ("Get Out") peab vaataja lähtuma vastupidisest – ära usu seda, mida sa näed, vaid looda oma vaistu, sest tegelikkus võib osutuda hoopis teistsuguseks.

TEATER
Teatripäeva kohtumisõhtul tutvustatakse valgustajate tööd

Täna toimub Eesti teatri- ja muusikamuuseumis teatripäeva kohtumisõhtu valgustajate ja valguskunstnikega. Avatud vestlusringis tuleb juttu teatrivalguse teemadel. 

KIRJANDUS
Mart Juur soovitab ja lasteaiakasvataja kirjutab

Mart Juur soovitas "Kirjandusministeeriumis" taas oma viimase kuu lemmikraamatuid.

KUNST
Renoveeriti Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus"

Eesti maalikunsti klassikasse kuuluv Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus" on restaureeritud. Näha saab seda aga alles tuleva aasta kevadel, kui ajaloomuuseumi alla kuuluva Maarjamäe lossi renoveerimistööd lõppevad.

Arhitektuur
Arhitektuuriprofessor räägib, kuidas hooneid loodusega ühendada

30. märtsil kell 18 esineb Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna kutsel avatud loengute sarja raames Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor Rachel Armstrong.

Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

MUUSIKA
Otseülekanne neljapäeval: TMW avaõhtu

Tallinn Music Weeki (TMW) avaõhtult Kultuurikatlast 30. märtsil jõuavad otseülekandes kultuuriportaali jälgijateni Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve, Mart Avi etteasted ning Kristjan Järvi kureeritud elektrooniline kava BellaTrixi ja Di. J. NoizePunki osalusel.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Janeck Uibo: ülekaalulisus, tarbimishullus ja klikimeedia

Globaliseerumine ja võimaluste paljusus on teinud inimeste elutempo kiireks ja ühiskonna üsna närviliseks. Selle nähtuse ilminguks on ülekaalulisus, tarbimishullus ja nn klikimeedia. Seda nii maailmas kui Eestis. Mida teha?