Ave Oit: indiaanikultuur tõuseb fööniksina tuhast ({{commentsTotal}})

Indiaanikultuuri uurija ja austaja Ave Oit tutvustas "Kirjandusministeeriumis" John Neijardti raamatut "Black Elk jutustab". Enam-vähem lõikamata versioon indiaanikultuurijutust ilmub nüüd siin kultuuriportaalis, pildis ja sõnas.

Neijardti raamat on vist tänapäeva indiaanikultuuris enam-vähem tüvitekst?

Ave Oit: "Black Elk jutustab" on üks kõige tuntumaid raamatuid, siis mis tutvustab väga ehedalt indiaani maailmavaadet, kultuuri, seda vaimsust ja väga ausalt ka just indiaanlaste poolt vaadatuna seda ajalugu. See raamat on olnud indiaanlastele endale seitsmekümnendatest alates oluliseks teejuhiks enda õiguste eest võitlemisel ja ka traditsioonide taastamisel. Black Elk, kes on lakota indiaanlane, kes kujunes ka pühameheks, jutustab oma elu lõpus juba vana mehena enda elu kaudu terve, võiks öelda, indiaani rahva ajaloo. Ta räägib tegelike juhtumiste kaudu hästi avatult ja siiralt ja vahetult ja enda silmade ning taipamiste kaudu kõigist nendest olulistest juhtumitest, mis 19. sajandi teisel poolel toimusid ja see oli just see aeg, kus olid indiaanlaste suurimad võitlused valgetega, kus see kõik kulmineerus kurva reservaatidesse paigutamise ja õiguste äravõtmistega.

Kuidas raamat on kirja pandud, on see ilukirjanduslik jutustus ajaloo sündmustest?

Black Elk jutustab lugusid enda elust, need on käsitsi algselt kirja pandud John Nejihardti poolt ja hiljem need käsikirjad trükitud üks ühele. Need on vahetud, Blacki Elki enda silme läbi ja tema enda sõnadega, et mida tema nendes situatsioonides nägi või taipas. Need on ääretult ehedalt, ilukirjanduslikult kirjeldatud lood, aga autor on juurde toonud ajaloolisi fakte, ja seal on ka palju huvitavaid viiteid, et kus täpselt midagi toimus, kes oli täpselt kes, nii et selles mõttes ta on ka täitsa hästi dokumenteeritud ja ülevaatlik.

Mida see raamat eestlastele tähendab? Indiaanikultuur on meile südamelähedane olnud.

Väikerahvana me armastame ja hindame indiaanikultuuri kõrgelt. See on meiega küllaltki sarnase ajalooga. Aga indiaanlaste puhul on võõra võimu poolt anastamise aeg olnud palju lühem ja see on käinud palju kiiremini. Black Elki raamat räägib tervest sellest perioodist, kui lakota indiaanlaste juurde alates 19. sajandi keskpaigast esimesed valged hakkasid tulema kuni 1890. aastani, mis lõppes kuulsa Wounded Knee lahinguga, mille kohta öeldakse, et see oli terve indiaani rahva jaoks tegelikult ühe ajastu lõpp ja hoopis uue ajastu algus. See raamat toob tõeliselt vahetult esile paljud olulised väärtused, mis puudutavad eestlasi ka täitsa otseselt.

Millist maailmapilti raamat kannab?

"Black Elk jutustab" kirjeldab seda sügavamat maailmavaadet, mille järgi ta väikse poisina hõimuvanemate poolt üles kasvatati, teadmata midagi valgetest inimestest. Ta ei olnud umbes viieteistaastaseks saamiseni ühtegi valget inimest elus näinud, ja see raamat näitab terve maailmapildi muutumist. Kui lakota indiaanlaste ja ka teiste indiaani rahvaste jaoks kõik neid ümbritsev oli hingestatud ja püha, ja inimene suhtus ümbritsevasse austusega, ja püüdis elada sellega kooskõlas seda kahjustamata, siis raamat räägib ka muutusest sellesse olukorda, kus me täna elame, kus on vastupidi, et inimene on kõige ümbritseva kuningas ja kasutab seda enda hüvanguks ja kirjeldab ka seda erinevust, et millised olid indiaanlaste pealikud, et kuidas selliseid inimesi juba väiksest peale märgati, kuna neil oli häid omadusi oma rahva jaoks.

Sellised inimesed tõsteti esile ja pandi ka juhtivatele kohtadele. See on suur erinevus tänapäevaga, kus sageli kõrged juhid on hoopis enesekesksemad ja vaatavad palju isekama pilguga kõigele sellele, mida nad juhivad.

Milline oli Black Elki esimene kokkupuude valgetega?

Black Elk väikse poisina ei olnud ühtegi valget inimest näinud, aga ta teadis, et nende maale on tulnud inimesed, keda nimetatakse wasichu'deks ja kes olid teistsuguse väljanägemisega kui indiaanlased. Sõna tegelik tähendus oli "see, kes võtab parema osa lihast endale". Ja see tema raamat tuletab seda korduvalt meelde, et noh, kuidas me siis nimetasime neid inimesi, kes meie maale tulid?

Sa käisid ka ise kandis, millest raamat jutustab.

Eelmise aasta suvel oli õnne käia Lõuna-Dakotas, ja Lõuna-Dakota ning Põhja-Dakota on need osariigid Ameerika Ühendriikides, kus lakota indiaanlased elavad. Kokku on seitse lakota hõimu, mis moodustavad ühe suure lakota rahva. Nad elavad iga hõim eraldi tänapäeval oma reservaadis.

Ja kuna see on see kant, kust on pärit kuulsate lahingute lood ja kus on olnud kõige kuulsamad auväärsed pealikud nagu Sitting Bull või Crazy Horse või seesama Black Elk, või ka Red Cloud ja mitmed teised, siis mul oli ammune unistus näha seda tasandikeindiaanlaste maad oma silmega. Sealtkandist on pärit ka indiaanlaste püstkojad või tipid ja see oli see kant, kus piisonid vabalt elasid ja lakota rahva kõige olulisemaks elatiseallikaks olid.

Käisin täpselt nendes kohtades, millest Black Elki raamat jutustab. Ka seal, kus toimus Wounded Knee lahing, kus tänapäeval on Pine Ridge'i indiaanlaste reservaat, ja ka teises tähtsas lahingupaigas, kus oli Little Bighorni lahing, kus indiaanlased esimest korda tõeliselt võitsid valgeid. Tahtsin oma silmaga näha, mis seal tänapäeval on, sest olin kuulnud, et see paik on kõige vaesemate piirkondade hulgas Ameerika Ühendriikides ja sotsiaalsed ning majanduslikud probleemid on ühed kõige raskematest.

Seda kõike oli seal tõepoolest näha, seda tohutut mõju sellele kultuurile ja nendele inimestele, see oli midagi ülimalt kurba, mida ma seal nägin, aga teistpidi seal oli ka häid ja edasiviivaid asju. Indiaanlased on juba 80ndatest aastatest taaselustamas oma tseremooniaid, kui võeti vastu indiaani usuvabaduse akt ja sestpeale võib teha täitsa ametlikult Ameerika Ühendriikides lakotadelt pärit ühte kõige pühamat rituaali: päikesetantsu. Meil oli võimalus osaleda ja selle kaudu ma nägin, et seal nagu fööniks tõuseb tuhast, et on olemas need inimesed, kes kannavad seda tõelist vaimsust ja pärandust edasi ja aitavad teisi raskest seisust tagasi õige raja peale.

Sealtsamast Wounded Knee lahingupaigast tõime kaasa ühe pühast salvei taimest tehtud tipikujulise kaunistuse, kus on peal indiaani rahva kodu ja lakotade neli värvi. Ostsin selle ühe väikse indiaani poisi käest, kes Wounded Knee kõige kurvema lahingu paigas väraval müüs, et natukegi elatist teenida, ja elavalt rääkis. Tal oli kaasas mapp fotosid ja jooniseid ja pilte sellest, kuidas 70ndatel tema vanaema osales indiaani liikumises samas seltskonnas, kes võtsid tagasi valgetelt Wounded Knee lahingupaiga eest hoolitsemise.

Kuna see poiss kõigest sellest rääkis nii siiralt ja vahetult, ja näitas, kus ta vanaemaga elab, siis me vist ostsime kõik need esemed ära, mida ta müüs. 



{{c.alias}}
{{c.createdMoment}}
{{c.body}}
{{cc.alias}}
{{cc.createdMoment}}
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Kommentaare ei ole.
Oled sisseloginud kui {{user.alias}}. Logi välja
Sisselogimine ebaõnnestus.

Pole veel kasutajat/unustasid salasõna

Nimi võib olla kuni 32 tähemärki pikk
Kommentaar võib olla kuni 600 tähemärki pikk
{{comment.captcha.word.answer}}

kultuur.err.ee

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!

Suri armastatud näitleja Lembit Ulfsak

Meie seast lahkus 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak (04.07.1947 - 22.03.2017).

Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui suurt näitlejat

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui sooja ja erakordse huumorimeelega inimest ning suurt näitlejat. Oma filmirollidega kujunes ta teatud mõttes Eesti märgiks kogu maailmas.

Arvustus. Kibe tõde keskeas kuttidest

Uus film kinodes
"T2 Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Osades: Ewan McGregor, Ewen Bremner, Jonny Lee Miller,  Robert Carlyle
7/10

FILM
Janno Zõbini kolm soovitust Maailmafilmi festivaliks

Janno Zõbin valis kultuuriportaali palvel kolm taiest Maailmafilmi festivaliks, mis toimub 20.-25. märtsil Tartus.

TEATER
Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

KIRJANDUS
Kirjanduspreemia nominent Nikolai Baturin: rahu on peamine, mitte raha

Täna kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade võitjad. ERRi kultuuriportaal koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tutvustab nominente. Proosa kategoorias konkureerib Nikolai Baturin teosega "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

KUNST
Arvustus. Naivistlik antropoloog

Taaslavastamine maalide, objektide või heliinstallatsioonidena põlistab endelised olukorrad, kirjutab Ave Taavet Sirbis.

Arhitektuur
Ilus aasta 1967. Viru hotell

1967 oli ilus aasta, sest siis sündis Vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mis Eestis ja maailmas juhtus palju muud. Head, ilusat, naljakat, kurba, dramaatilist. Peeter Helme ja Urmas Vadi valisid välja kakskümmend asja, sündmust ja nähtust, mis kõik 1967. aastal juhtusid ning jutustavad neist nüüd raadiokuulajale. Kultuuriportaal avaldab jutud kirjalikult

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Superstaar Janine Jansen

Esmakordselt säras see kuulus Hollandi viiuldaja Eesti publiku ees 2009. aasta 27. augustil, kui Eesti Kontserdi hooaja avakontserdi sisutas Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester Paavo Järvi käe all, solistiks Janine Jansen (viiul). Toona Sirp arvustuse kirjutanud Lembi Mets tunnistas, et nii orgaanilist pillimängu kuuleb üleüldse väga harva.

Arvamus
Keeleteadlane Anna Verschik: eesti keele olulisus seisneb selle sümbolväärtuses

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli keeleteadlane Anna Verschik, kellega vesteldi eesti keele staatusest ja sellest, miks on hea osata mitmeid keeli.

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.